(pärast Est 10:3)
1 Mordokai ütles: „Jumalalt on see tulnud!
2 Sest ma mäletan seda unenägu, mida ma neist sündmustest nägin, ja
sellest ei ole midagi jäänud täide minemata.
3 Oli väike allikas, millest sai jõgi, oli valgus ja päike ja palju
vett. See jõgi on Ester, kelle kuningas naiseks võttis ja kuningannaks
tegi.
4 Need kaks lohemadu aga oleme mina ja Haaman.
5 Paganad on need, kes kogunesid kaotama juutide nime.
6 Aga minu rahvas on Iisrael, see, kes Jumalat appi hüüdis ja
päästeti. Jah, Issand on oma rahvast hoidnud ja Issand on meid
vabastanud kõigist neist õnnetustest. Ja Jumal on teinud neid suuri
tunnustähti ja imetegusid, mida ei ole sündinud paganate seas.
7 Sellepärast tegi ta kaks liisku, ühe Jumala rahvale ja teise
kõigile paganaile.
8 Ja need kaks liisku langesid määratud ajal ja tunnil: kohtupäeval
kõigile rahvastele Jumala ees.
9 Aga Jumal mõtles oma rahva peale ning mõistis õigeks oma
pärisosa.
10 Ja neid päevi tuleb pühitseda adarikuus, selle kuu
neljateistkümnendal ja viieteistkümnendal päeval, igavesti põlvest
põlve rõõmu ja hõiskamisega Jumala ees, tulles kokku tema rahva,
Iisraeli keskel.”
11 Ptolemaiose ja Kleopatra neljandal valitsemisaastal tõid
Dositeos, kes ütles enese olevat preestri ja leviidi, ja tema poeg
Ptolemaios käesoleva puurimipüha kirja ning ütlesid, et selle on
tõlkinud Lüsimahhos, Ptolemaiose poeg, Jeruusalemma mees.