4Ester läheb kuninga juurdeSee sündis kolmandal päeval, kui ta palvetamise oli lõpetanud,
et ta võttis ära oma palveriided ja pani selga auriided.
Ja kui ta siis oli täies hiilguses ja oli appi hüüdnud
kõikenägevat Jumalat ja Päästjat, võttis ta kaasa kaks toaneitsit:
nõrgana toetus ta ühele, teine aga käis ta kannul ja kandis vedikut.
Tema ise õhetas aga oma õitsvas ilus ja tema nägu naeratas
otsekui armunul, aga tema südant rõhus kartus.
Kui ta kõigist ustest oli sisse astunud, siis tuli ta kuninga
ette. See istus oma kuninglikul aujärjel ja tal olid seljas kõik
pidurüüd, pillavalt täis kulda ja kalliskive. Ja ta paistis olevat
väga kardetav.
Kui ta oma palge üles tõstis, millest kiirgas
otsustavust, siis ta vaatas vihaselt, nõnda et kuninganna kahvatas,
langes ja nõrkes tema ees käiva toaneitsi õla najale.
Siis aga pööras Jumal kuninga meele leplikuks. Ehmunult hüppas
ta oma aujärjelt ja haaras kuninganna oma sülelusse, kuni see toibus.
Ja ta lohutas teda rahustavate sõnadega ning ütles talle:
„Mis on, Ester? Mina olen sinu vend! Ole julge, sina ei pea
surema, sest meie käsk puudutab ainult rahvast! Astu ligi!”
Ja ta tõstis kuldkepi ning puudutas sellega tema kaela, süleles
teda ning ütles: „Räägi mulle!”
Siis ta ütles: „Ma nägin sind, isand, olevat nagu Jumala ingli.
Sellepärast mu süda ehmatas kartusest sinu auhiilguse ees. Sest sa
oled imetlusväärne, isand, ja su pale on täis heldust!”
Aga kui ta alles rääkis, langes ta minestades maha. Siis
kuningas kohkus ja kogu tema teenijaskond hakkas Estrit lohutama.
et ta võttis ära oma palveriided ja pani selga auriided.
Ja kui ta siis oli täies hiilguses ja oli appi hüüdnud
kõikenägevat Jumalat ja Päästjat, võttis ta kaasa kaks toaneitsit:
nõrgana toetus ta ühele, teine aga käis ta kannul ja kandis vedikut.
Tema ise õhetas aga oma õitsvas ilus ja tema nägu naeratas
otsekui armunul, aga tema südant rõhus kartus.
Kui ta kõigist ustest oli sisse astunud, siis tuli ta kuninga
ette. See istus oma kuninglikul aujärjel ja tal olid seljas kõik
pidurüüd, pillavalt täis kulda ja kalliskive. Ja ta paistis olevat
väga kardetav.
Kui ta oma palge üles tõstis, millest kiirgas
otsustavust, siis ta vaatas vihaselt, nõnda et kuninganna kahvatas,
langes ja nõrkes tema ees käiva toaneitsi õla najale.
Siis aga pööras Jumal kuninga meele leplikuks. Ehmunult hüppas
ta oma aujärjelt ja haaras kuninganna oma sülelusse, kuni see toibus.
Ja ta lohutas teda rahustavate sõnadega ning ütles talle:
„Mis on, Ester? Mina olen sinu vend! Ole julge, sina ei pea
surema, sest meie käsk puudutab ainult rahvast! Astu ligi!”
Ja ta tõstis kuldkepi ning puudutas sellega tema kaela, süleles
teda ning ütles: „Räägi mulle!”
Siis ta ütles: „Ma nägin sind, isand, olevat nagu Jumala ingli.
Sellepärast mu süda ehmatas kartusest sinu auhiilguse ees. Sest sa
oled imetlusväärne, isand, ja su pale on täis heldust!”
Aga kui ta alles rääkis, langes ta minestades maha. Siis
kuningas kohkus ja kogu tema teenijaskond hakkas Estrit lohutama.