(pärast Est 4:17)
1 Mordokai palus Issandat, meenutas kõiki tema tegusid ning
ütles:
2 „Issand, Issand, kõigeväeline Kuningas! Sinul on meelevald kõige
üle ja ei ole kedagi, kes võiks sulle vastu astuda, kui sina tahad
Iisraeli päästa!
3 Sest sina oled teinud taeva ja maa ja kõik imekspandava taeva
all. Sina oled kõige isand ja ei ole kedagi, kes võiks vastu astuda
sulle, Issandale.
4 Sina tunned kõiki, sina, Issand, tead, et mina ei teinud seda
ülbuse, silmakirjalikkuse või auahnuse pärast, kui ma ei kummardanud seda
kõrki Haamanit, kuigi Iisraeli päästmiseks oleksin valmis suudlema
tema jalataldu,
5 vaid tegin seda, et inimese au ei tõstetaks kõrgemale Jumala
aust. Mina ei taha kummardada kedagi muud kui sind, oma Issandat, ja
ma ei tee seda suurelisuse pärast.
6 Ja nüüd, Issand, Jumal ja Kuningas, Aabrahami Jumal, hoia oma
rahvast, sest meid jälgitakse, et meid hävitada, ja neil on himu teha
lõpp sellele, mis on algusest peale olnud sinu pärisosa!
7 Ära põlga oma pärisosa, kelle sa enesele lunastasid Egiptusest!
8 Kuule minu palvet ja ole armuline oma pärisosale! Pööra meie lein
pidurõõmuks, et elavaina lauldes ülistaksime sinu nime, Issand, ja
ära sule nende suud, kes sind kiidavad!”
9 Kogu Iisrael hüüdis kõigest jõust, sest neil oli surm silma
ees.
10 Surmahirmus kuninganna Ester põgenes Issanda juurde. Ta
võttis ära oma auriided ja pani selga mure- ja leinariided, ja
kalliste lõhnaainete asemel pani ta enesele pähe tuhka ja pori. Ta
alandas väga oma ihu ja kõik kohad, kus olid tema rõõmuaja ehted
olnud, kattis ta oma palmitud juustega, palus Issandat, Iisraeli
Jumalat, ja ütles:
11 „Minu Issand, meie Kuningas, sina oled ainus! Aita mind, kes
ma olen üksi ja kellel ei ole muud aitajat kui sina, sest hädaoht
ähvardab mind!
12 Mina olen sündimisest alates oma isa suguharus kuulnud, et
sina, Issand, oled võtnud Iisraeli kõigi rahvaste hulgast, ja meie
vanemad kõigi nende esivanemate hulgast enesele igaveseks pärisosaks
ja oled teinud neile kõik, mida oled tõotanud.
13 Aga nüüd me oleme sinu ees pattu teinud ja sa oled meid andnud meie
vaenlaste kätte, sellepärast et me austasime nende jumalaid. Sina,
Issand, oled õiglane!
14 Nüüd ei lepi nad meie kibeda orjusega, vaid on löönud kätt
oma ebajumalatega, et nad tühistavad sinu suu seadused ja hävitavad
sinu pärisosa, sulevad nende suu, kes sind ülistavad, ja kustutavad
sinu koja kuulsuse ning sinu altari tule,
15 avavad paganate suud kiitma tühje asju ja lasevad igavesti
imetleda lihalikku kuningat.
16 Ära anna, Issand, oma valitsuskeppi olematuile! Ärgu nad saagu
naerda meie langemist, vaid pööra nende nõu nende eneste vastu! Aga
see, kes seda meie vastu on alustanud, pane häbiposti!
17 Mõtle meie peale, Issand, ja ilmuta ennast meie kannatusajal!
Julgusta mind, jumalate Kuningas ja kõikide võimude Valitseja!
18 Pane mulle suhu õiged sõnad selle lõvi ees! Aja tema süda
vihale selle vastu, kes meie vastu võitleb, hukatuseks temale ja
neile, kes temaga ühes nõus on!
19 Meid aga päästa oma käega! Ja aita mind, üksikut, kellel ei ole
kedagi muud kui sina, Issand!
20 Sina tead kõike ja tead ka, et ma vihkan paganate au ja
põlgan ümberlõikamatute ning kõigi muulaste voodit.
21 Sina tead minu kitsikust ja et ma põlgan oma aumärki, mis mul
peas on neil päevil, kui ma pean ennast näitama. Ma põlgan seda nagu
määrdunud nartsu ega kanna seda oma jõudepäevil.
22 Sinu teenija ei ole söönud Haamani lauas, ei ole kiitnud
kuninga joominguid ega ole joonud ohvriveini.
23 Siiatulekust tänaseni ei ole sinu teenija tundnud muust rõõmu
kui ainult sinust, Issand, Aabrahami Jumal!
24 Oh Jumal, vägev üle kõigi! Kuule nende häält, kes on lootust
kaotamas, ja päästa meid kurjategijate käest! Ja vabasta mind
kartusest!”