3PalveIssand, kõigeväeline Iisraeli Jumal! Ahistatud hing ja murelik
vaim hüüab sinu poole!
Kuule, Issand, ja halasta, sest meie oleme sinu vastu pattu
teinud!
Sina ju istud igavesti aujärjel, meie aga peame igavesti hukkuma!
Issand, kõigeväeline Iisraeli Jumal! Kuule Iisraeli palvet,
niihästi nende, kes on surnud, kui ka nende laste, kes sinu vastu on
pattu teinud, kes ei ole võtnud kuulda sinu, oma Jumala häält,
mispärast nüüd see õnnetus meie peal ongi!
Ära meenuta meie vanemate väärtegusid, vaid meenuta praegu
oma käsivart ja oma nime!
Sest sina oled Issand, meie Jumal, ja me tahame kiita sind,
Issand!
Sest sa oled pannud meie südamesse kartuse sinu ees, selleks
et hüüaksime appi sinu nime ja kiidaksime sind oma vangipõlvemaal, kui
oleme oma südamest kõrvaldanud kõik oma vanemate väärteod, kes tegid
pattu sinu vastu.
Vaata, me oleme tänapäevalgi oma vangipõlvemaal, kuhu sa meid
pillutasid teotamiseks ja needmiseks ning süüaluseks
kõigi nende väärtegude pärast, mida tegid meie vanemad, taganedes
Issandast, meie Jumalast.”
Laul elutarkusest„Kuule, Iisrael, elu käske,
pange tähele, et õpiksite mõistma!
Mispärast, Iisrael,
mispärast sa oled vaenlaste maal?
Vanaks oled saanud võõral maal!
Sa oled rüve koos surnutega,
sind loetakse surmavallas olijate hulka.
Sa oled hüljanud tarkuse allika.
Kui oleksid käinud Jumala teel,
siis oleksid rahus elanud igavesti.
Õpi nüüd, kus on mõistmine,
kus on jõud, kus on tarkus,
et sa ühtlasi teaksid,
kus on pikk iga ja elu,
kus on silmavalgus ja rahu!
Kes on leidnud tarkuse asupaiga
ja kes on pääsenud selle varamusse?
Kus on rahvaste juhid
ja need, kes valitsevad maa loomi,
need, kes mängisid taeva lindudega,
kes kuhjasid hõbedat ja kulda,
mille peale inimesed loodavad?
Jah, ei olnud piiri nende rikkusel!
Ja need, kes hõbedat sepistasid
niisuguse hoolega,
et nende tööd on seletamatud?
Need on kadunud
ja läinud alla surmavalda,
teised on astunud nende asemele.
Nooremad nägid valgust
ja asustasid maa,
aga tarkuse teed nad ei tundnud
ega mõistnud selle radu;
nende pojadki ei püsinud seal,
vaid jäid kaugele selle teest.
Sellest ei kuuldud Kaananis
ega nähtud seda Teemanis.
Haagari lapsed,
kes otsisid arukust maa peal,
Merrani ja Teemani kaupmehed,
muinasjuttude jutustajad
ja arukuse otsijad -
tarkuse teed nad ei tundnud
ega märganud selle radu.
Oh Iisrael,
kui suur on Jumala koda
ja kui avar tema omandi asupaik!
See on suur ja otsatu,
kõrge ja mõõtmatu.
Seal sündisid hiiglased,
kuulsad muistsest ajast,
pikakasvulised sõjakangelased.
Neid aga Jumal ei valinud
ega andnud neile tarkuse teed.
Nad hukkusid,
sest neil ei olnud tarkust,
hukkusid rumaluse pärast.
Kes on läinud taevasse
ja võtnud tarkuse
ning toonud selle alla pilvedest?
Kes on üle mere läinud
ja selle leidnud,
tuues seda puhta kulla eest?
Ei ole kedagi,
kes tunneks tarkuse teed,
mitte kedagi,
kes südamesse võtaks selle teeraja.
Aga tema, kes kõike teab,
tunneb seda,
mõistusega on ta selle leidnud,
tema, kes maa on teinud igaveseks ajaks,
täitnud selle neljajalgsete loomadega,
tema, kes läkitab valguse
ja see läheb,
kes kutsub seda
ja see kuulab teda värisedes.
Tähed säravad oma valvepostidel
ja rõõmustavad.
Ta kutsub neid, ja nad ütlevad:
„Siin me oleme!”
Nad säravad rõõmsasti temale,
kes nad on teinud.
Niisugune on meie Jumal,
temaga sarnaseks ei saa pidada
mitte ühtki teist.
Tema leidis iga tarkuse tee
ja andis selle oma sulasele Jaakobile
ning oma armastatud Iisraelile.
Seejärel nähti seda maa peal
ja läbi käimas inimestega.
vaim hüüab sinu poole!
Kuule, Issand, ja halasta, sest meie oleme sinu vastu pattu
teinud!
Sina ju istud igavesti aujärjel, meie aga peame igavesti hukkuma!
Issand, kõigeväeline Iisraeli Jumal! Kuule Iisraeli palvet,
niihästi nende, kes on surnud, kui ka nende laste, kes sinu vastu on
pattu teinud, kes ei ole võtnud kuulda sinu, oma Jumala häält,
mispärast nüüd see õnnetus meie peal ongi!
Ära meenuta meie vanemate väärtegusid, vaid meenuta praegu
oma käsivart ja oma nime!
Sest sina oled Issand, meie Jumal, ja me tahame kiita sind,
Issand!
Sest sa oled pannud meie südamesse kartuse sinu ees, selleks
et hüüaksime appi sinu nime ja kiidaksime sind oma vangipõlvemaal, kui
oleme oma südamest kõrvaldanud kõik oma vanemate väärteod, kes tegid
pattu sinu vastu.
Vaata, me oleme tänapäevalgi oma vangipõlvemaal, kuhu sa meid
pillutasid teotamiseks ja needmiseks ning süüaluseks
kõigi nende väärtegude pärast, mida tegid meie vanemad, taganedes
Issandast, meie Jumalast.”
Laul elutarkusest„Kuule, Iisrael, elu käske,
pange tähele, et õpiksite mõistma!
Mispärast, Iisrael,
mispärast sa oled vaenlaste maal?
Vanaks oled saanud võõral maal!
Sa oled rüve koos surnutega,
sind loetakse surmavallas olijate hulka.
Sa oled hüljanud tarkuse allika.
Kui oleksid käinud Jumala teel,
siis oleksid rahus elanud igavesti.
Õpi nüüd, kus on mõistmine,
kus on jõud, kus on tarkus,
et sa ühtlasi teaksid,
kus on pikk iga ja elu,
kus on silmavalgus ja rahu!
Kes on leidnud tarkuse asupaiga
ja kes on pääsenud selle varamusse?
Kus on rahvaste juhid
ja need, kes valitsevad maa loomi,
need, kes mängisid taeva lindudega,
kes kuhjasid hõbedat ja kulda,
mille peale inimesed loodavad?
Jah, ei olnud piiri nende rikkusel!
Ja need, kes hõbedat sepistasid
niisuguse hoolega,
et nende tööd on seletamatud?
Need on kadunud
ja läinud alla surmavalda,
teised on astunud nende asemele.
Nooremad nägid valgust
ja asustasid maa,
aga tarkuse teed nad ei tundnud
ega mõistnud selle radu;
nende pojadki ei püsinud seal,
vaid jäid kaugele selle teest.
Sellest ei kuuldud Kaananis
ega nähtud seda Teemanis.
Haagari lapsed,
kes otsisid arukust maa peal,
Merrani ja Teemani kaupmehed,
muinasjuttude jutustajad
ja arukuse otsijad -
tarkuse teed nad ei tundnud
ega märganud selle radu.
Oh Iisrael,
kui suur on Jumala koda
ja kui avar tema omandi asupaik!
See on suur ja otsatu,
kõrge ja mõõtmatu.
Seal sündisid hiiglased,
kuulsad muistsest ajast,
pikakasvulised sõjakangelased.
Neid aga Jumal ei valinud
ega andnud neile tarkuse teed.
Nad hukkusid,
sest neil ei olnud tarkust,
hukkusid rumaluse pärast.
Kes on läinud taevasse
ja võtnud tarkuse
ning toonud selle alla pilvedest?
Kes on üle mere läinud
ja selle leidnud,
tuues seda puhta kulla eest?
Ei ole kedagi,
kes tunneks tarkuse teed,
mitte kedagi,
kes südamesse võtaks selle teeraja.
Aga tema, kes kõike teab,
tunneb seda,
mõistusega on ta selle leidnud,
tema, kes maa on teinud igaveseks ajaks,
täitnud selle neljajalgsete loomadega,
tema, kes läkitab valguse
ja see läheb,
kes kutsub seda
ja see kuulab teda värisedes.
Tähed säravad oma valvepostidel
ja rõõmustavad.
Ta kutsub neid, ja nad ütlevad:
„Siin me oleme!”
Nad säravad rõõmsasti temale,
kes nad on teinud.
Niisugune on meie Jumal,
temaga sarnaseks ei saa pidada
mitte ühtki teist.
Tema leidis iga tarkuse tee
ja andis selle oma sulasele Jaakobile
ning oma armastatud Iisraelile.
Seejärel nähti seda maa peal
ja läbi käimas inimestega.