1Kiri Paabeli juutideleNeed on selle kirja sõnad, mille Baaruk, Neerija poeg, kes oli Mahseja poeg, kes oli Sedekija poeg, kes oli Hasadja poeg, kes oli Hilkija poeg, kirjutas Paabelis
viiendal aastal, seitsmendal kuupäeval, sel ajal kui kaldealased olid vallutanud Jeruusalemma ja selle tulega põletanud.
Baaruk luges selle kirja sõnu Juuda kuninga Jekonja, Joojakimi poja kuuldes ja kogu rahva kuuldes, kes oli tulnud kirja kuulama,
võimukandjate ja kuningapoegade kuuldes ja vanemate kuuldes ja kõigi inimeste, niihästi pisikeste kui suurte kuuldes, kõigi kuuldes, kes elasid Paabelis, Suudi jõe ääres.
Siis nad nutsid, paastusid ja palvetasid Issanda ees
ning kogusid raha - igaüks andis jõu kohaselt -
ja saatsid selle Jeruusalemma ülempreester Joojakimile, Hilkija pojale, Sallumi pojapojale, ja preestritele ning kogu rahvale, kes koos temaga oli Jeruusalemmas.
Siivanikuu kümnendal päeval võttis Baaruk templist äratoodud jumalakoja riistad ja saatis need tagasi Juudamaale, hõberiistad, mis Juuda kuningas Sidkija, Joosija poeg, oli lasknud teha
pärast seda, kui Paabeli kuningas Nebukadnetsar oli Jeruusalemmast ära viinud Jekonja ja vürstid, vangid ja võimukandjad ning maa rahva ja oli need toonud Paabelisse.
Nad käskisid ütelda: „Vaata, me saadame teile raha! Ostke nüüd raha eest põletus- ja patuohvreid ning suitsutusrohtu, valmistage roaohver ja ohverdage Issanda, meie Jumala altaril!
Ja palvetage Paabeli kuninga Nebukadnetsari ja tema poja Belsassari elu pärast, et nende päevad maa peal oleksid otsekui taeva päevad!
Siis Issand annab meile jõudu ja valgustab meie silmi, siis me võime elada Paabeli kuninga Nebukadnetsari varju all ja tema poja Belsassari varju all, võime teenida neid kaua aega ja leida armu nende ees.
Ja tehke palvet meie eest Issanda, meie Jumala ees, sest me oleme pattu teinud Issanda, meie Jumala vastu, ja Issanda viha ning raev ei ole tänapäevani ära pöördunud meie pealt!
Ja lugege ette see kiri, mille meie teile saadame, kuulutades seda Issanda kojas pühade ajal ja pühapäevil.
PatutunnistusJa ütelge nõnda: „Issandal, meie Jumalal, on õigus, meil on aga häbi silmis, nõnda nagu see tänapäeval on Juuda meestel ja Jeruusalemma elanikel,
meie kuningail ja meie vürstidel, meie preestreil ja meie prohveteil ja meie vanemail,
sellepärast et me oleme pattu teinud Issanda vastu.
Meie ei ole teda uskunud ega ole võtnud kuulda Issanda, meie Jumala häält, et käiksime Issanda käskude järgi, mis ta meile on andnud.
Alates päevast, mil Issand tõi ära meie vanemad Egiptusemaalt, kuni tänapäevani oleme olnud sõnakuulmatud Issanda, meie Jumala vastu ja oleme olnud hooletud kuulama tema häält.
Ja nõnda on tabanud meid see õnnetus ning needus, mida Issand oma sulase Moosese läbi kuulutas sel päeval, mil ta tõi ära meie vanemad Egiptusemaalt, et anda meile maa, mis piima ja mett voolab, nõnda nagu see tänapäeval ongi.
Meie ei ole võtnud kuulda Issanda, oma Jumala häält kõigis sõnus neilt prohveteilt, keda tema meie juurde läkitas,
vaid oleme ära läinud, igaüks oma kurja südame ajel, et teenida võõraid jumalaid ja teha seda, mis on paha Issanda, meie Jumala silmis.
viiendal aastal, seitsmendal kuupäeval, sel ajal kui kaldealased olid vallutanud Jeruusalemma ja selle tulega põletanud.
Baaruk luges selle kirja sõnu Juuda kuninga Jekonja, Joojakimi poja kuuldes ja kogu rahva kuuldes, kes oli tulnud kirja kuulama,
võimukandjate ja kuningapoegade kuuldes ja vanemate kuuldes ja kõigi inimeste, niihästi pisikeste kui suurte kuuldes, kõigi kuuldes, kes elasid Paabelis, Suudi jõe ääres.
Siis nad nutsid, paastusid ja palvetasid Issanda ees
ning kogusid raha - igaüks andis jõu kohaselt -
ja saatsid selle Jeruusalemma ülempreester Joojakimile, Hilkija pojale, Sallumi pojapojale, ja preestritele ning kogu rahvale, kes koos temaga oli Jeruusalemmas.
Siivanikuu kümnendal päeval võttis Baaruk templist äratoodud jumalakoja riistad ja saatis need tagasi Juudamaale, hõberiistad, mis Juuda kuningas Sidkija, Joosija poeg, oli lasknud teha
pärast seda, kui Paabeli kuningas Nebukadnetsar oli Jeruusalemmast ära viinud Jekonja ja vürstid, vangid ja võimukandjad ning maa rahva ja oli need toonud Paabelisse.
Nad käskisid ütelda: „Vaata, me saadame teile raha! Ostke nüüd raha eest põletus- ja patuohvreid ning suitsutusrohtu, valmistage roaohver ja ohverdage Issanda, meie Jumala altaril!
Ja palvetage Paabeli kuninga Nebukadnetsari ja tema poja Belsassari elu pärast, et nende päevad maa peal oleksid otsekui taeva päevad!
Siis Issand annab meile jõudu ja valgustab meie silmi, siis me võime elada Paabeli kuninga Nebukadnetsari varju all ja tema poja Belsassari varju all, võime teenida neid kaua aega ja leida armu nende ees.
Ja tehke palvet meie eest Issanda, meie Jumala ees, sest me oleme pattu teinud Issanda, meie Jumala vastu, ja Issanda viha ning raev ei ole tänapäevani ära pöördunud meie pealt!
Ja lugege ette see kiri, mille meie teile saadame, kuulutades seda Issanda kojas pühade ajal ja pühapäevil.
PatutunnistusJa ütelge nõnda: „Issandal, meie Jumalal, on õigus, meil on aga häbi silmis, nõnda nagu see tänapäeval on Juuda meestel ja Jeruusalemma elanikel,
meie kuningail ja meie vürstidel, meie preestreil ja meie prohveteil ja meie vanemail,
sellepärast et me oleme pattu teinud Issanda vastu.
Meie ei ole teda uskunud ega ole võtnud kuulda Issanda, meie Jumala häält, et käiksime Issanda käskude järgi, mis ta meile on andnud.
Alates päevast, mil Issand tõi ära meie vanemad Egiptusemaalt, kuni tänapäevani oleme olnud sõnakuulmatud Issanda, meie Jumala vastu ja oleme olnud hooletud kuulama tema häält.
Ja nõnda on tabanud meid see õnnetus ning needus, mida Issand oma sulase Moosese läbi kuulutas sel päeval, mil ta tõi ära meie vanemad Egiptusemaalt, et anda meile maa, mis piima ja mett voolab, nõnda nagu see tänapäeval ongi.
Meie ei ole võtnud kuulda Issanda, oma Jumala häält kõigis sõnus neilt prohveteilt, keda tema meie juurde läkitas,
vaid oleme ära läinud, igaüks oma kurja südame ajel, et teenida võõraid jumalaid ja teha seda, mis on paha Issanda, meie Jumala silmis.