26Paulus kohtub kuningas AgrippagaAga Agrippa ütles Paulusele: „Sul on luba enese eest
rääkida.” Siis Paulus sirutas oma käe ja kostis enese eest:
„Ma loen end õnnelikuks, kuningas Agrippa, et ma võin täna
sinu ees enese eest kosta kõige selle kohta, milles
juudid mind süüdistavad,
sest sina oled kõikide juudi kommete ja vaidlusküsimuste parim
tundja. Seepärast ma palun sind väga, kuula mind kannatlikult!
Minu elujärge noorusest peale, seda, mis mul algusest
saadik oma rahva keskel Jeruusalemmas on olnud, teavad kõik
juudid,
kes mind ammu tunnevad ja võivad tunnistada, kui nad
seda vaid tahavad, et ma olen elanud variserina meie kõige rangema
kildkonna usukommete järgi.
Ja nüüd ma seisan kohtu all lootuse pärast selle
tõotuse peale, mille Jumal on andnud meie isadele.
Selle tõotuse täitumist loodavad meie kaksteist
suguharu, teenides Jumalat raugematult ööd ja päevad. Selle
lootuse pärast, kuningas, süüdistavadki mind juudid.
Miks teil peetakse uskumatuks, et Jumal surnuid
üles äratab?
Mina ise olin ka kunagi arvamisel, et ma pean
kõigiti vastu tegutsema Jeesuse Naatsaretlase nimele.
Seda ma tegingi Jeruusalemmas ning ma
vangistasin palju pühi inimesi, kui ma ülempreestritelt olin
saanud selleks meelevalla, ja kui neid hukati, siis ma andsin
oma hääle selle poolt.
Ja ma nuhtlesin neid sageli kõigis sünagoogides, püüdes neid
sundida Jumalat teotama, ning oma pöörases raevus kiusasin neid taga ka
välismaa linnades.
Kui ma siis neis asjus läksin Damaskusesse
ülempreestritelt saadud meelevalla ja eriloaga,
siis keskpäeva ajal tee peal, kuningas, ma nägin päikesest
säravamat valgust taevast paistvat minu ja mu teekaaslaste
ümber.
Ja kui me kõik maha kukkusime, siis ma kuulsin üht häält
mulle ütlevat heebrea keeles: „Saul, Saul, miks sa mind taga
kiusad? Raskeks läheb sul astla vastu takka üles lüüa!”
Mina aga ütlesin: „Kes sa oled, isand?” Aga Issand vastas:
„Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad.
Kuid nüüd tõuse püsti ja seisa oma jalgadel, sest mina olen
sulle end näidanud selleks, et sind määrata sulaseks ja kõige
selle tunnistajaks, mida sa oled näinud minu juures ja näed, kui ma sulle end
veel näitan.
Ma kisun su välja juutide ja paganate käest, kelle juurde
ma nüüd su läkitan
avama nende silmi, et nad pöörduksid pimedusest valguse
poole ja saatana meelevalla alt Jumala poole, et nad
saaksid pattude andeksandmise ja osa nende seas, kes on
pühitsetud usu kaudu minusse.”
Selle tõttu, kuningas Agrippa, ma ei ole olnud
sõnakuulmatu taevase nägemuse vastu,
vaid ma kuulutasin esmalt Damaskuses ja siis Jeruusalemmas ja
kogu Juudamaal ning paganatelegi, et nad peavad meelt parandama
ja Jumala poole pöörduma, tehes meeleparandusele kohaseid
tegusid.
Selle kõige pärast on juudid mind pühakojas kinni võtnud
ja püüdnud tappa.
Et ma olen aga Jumalalt abi saanud tänase päevani,
siis ma seisan, tunnistades nii pisikestele kui suurtele, ega
ütle midagi muud kui seda, mida Prohvetid ja Mooses on rääkinud
tulevikus sündivaist asjust:
et Messias pidi kannatama, et ta pidi esimesena surnuist
üles tõusma ning kuulutama valgust nii juutidele kui
paganaile.”
Aga kui ta nõnda enese eest kostis, ütles Festus valju
häälega: „Sa jampsid, Paulus! Suur kirjatarkus on su
jampsima pannud!”
Aga Paulus ütles: „Ei jampsi, üliauline Festus, vaid kõnelen
tõsiseid ja arukaid sõnu.
Kuningas, kellega ma nii julgesti räägin, teab küll
neid asju, sest ma olen veendunud, et midagi sellest pole
tema eest varjule jäänud, ei ole see ju kuskil kolkas toimunud.
Kuningas Agrippa, kas sa usud prohveteid? Ma tean, et sa
usud!”
Aga Agrippa ütles Paulusele: „Pisut veel, ja sa veenad mu
koguni kristlaseks!”
Paulus vastas: „Paluksin küll Jumalalt, olgu siis vaja pisut või
palju, et mitte ainult sina, vaid ka teie kõik, kes te mind täna
kuulete, saaksite niisuguseks, nagu mina olen, ainult ilma nende
ahelateta!”
Kuningas ja maavalitseja ja Berenike ja need, kes nendega
istusid, tõusid siis püsti
ja kõrvale astudes rääkisid omavahel: „See inimene ei tee
küll midagi, mis vääriks surma või ahelaid.”
Aga Agrippa lausus Festusele: „Selle inimese oleks võinud
vabaks lasta, kui ta ei oleks nõudnud keisri kohut.”
rääkida.” Siis Paulus sirutas oma käe ja kostis enese eest:
„Ma loen end õnnelikuks, kuningas Agrippa, et ma võin täna
sinu ees enese eest kosta kõige selle kohta, milles
juudid mind süüdistavad,
sest sina oled kõikide juudi kommete ja vaidlusküsimuste parim
tundja. Seepärast ma palun sind väga, kuula mind kannatlikult!
Minu elujärge noorusest peale, seda, mis mul algusest
saadik oma rahva keskel Jeruusalemmas on olnud, teavad kõik
juudid,
kes mind ammu tunnevad ja võivad tunnistada, kui nad
seda vaid tahavad, et ma olen elanud variserina meie kõige rangema
kildkonna usukommete järgi.
Ja nüüd ma seisan kohtu all lootuse pärast selle
tõotuse peale, mille Jumal on andnud meie isadele.
Selle tõotuse täitumist loodavad meie kaksteist
suguharu, teenides Jumalat raugematult ööd ja päevad. Selle
lootuse pärast, kuningas, süüdistavadki mind juudid.
Miks teil peetakse uskumatuks, et Jumal surnuid
üles äratab?
Mina ise olin ka kunagi arvamisel, et ma pean
kõigiti vastu tegutsema Jeesuse Naatsaretlase nimele.
Seda ma tegingi Jeruusalemmas ning ma
vangistasin palju pühi inimesi, kui ma ülempreestritelt olin
saanud selleks meelevalla, ja kui neid hukati, siis ma andsin
oma hääle selle poolt.
Ja ma nuhtlesin neid sageli kõigis sünagoogides, püüdes neid
sundida Jumalat teotama, ning oma pöörases raevus kiusasin neid taga ka
välismaa linnades.
Kui ma siis neis asjus läksin Damaskusesse
ülempreestritelt saadud meelevalla ja eriloaga,
siis keskpäeva ajal tee peal, kuningas, ma nägin päikesest
säravamat valgust taevast paistvat minu ja mu teekaaslaste
ümber.
Ja kui me kõik maha kukkusime, siis ma kuulsin üht häält
mulle ütlevat heebrea keeles: „Saul, Saul, miks sa mind taga
kiusad? Raskeks läheb sul astla vastu takka üles lüüa!”
Mina aga ütlesin: „Kes sa oled, isand?” Aga Issand vastas:
„Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad.
Kuid nüüd tõuse püsti ja seisa oma jalgadel, sest mina olen
sulle end näidanud selleks, et sind määrata sulaseks ja kõige
selle tunnistajaks, mida sa oled näinud minu juures ja näed, kui ma sulle end
veel näitan.
Ma kisun su välja juutide ja paganate käest, kelle juurde
ma nüüd su läkitan
avama nende silmi, et nad pöörduksid pimedusest valguse
poole ja saatana meelevalla alt Jumala poole, et nad
saaksid pattude andeksandmise ja osa nende seas, kes on
pühitsetud usu kaudu minusse.”
Selle tõttu, kuningas Agrippa, ma ei ole olnud
sõnakuulmatu taevase nägemuse vastu,
vaid ma kuulutasin esmalt Damaskuses ja siis Jeruusalemmas ja
kogu Juudamaal ning paganatelegi, et nad peavad meelt parandama
ja Jumala poole pöörduma, tehes meeleparandusele kohaseid
tegusid.
Selle kõige pärast on juudid mind pühakojas kinni võtnud
ja püüdnud tappa.
Et ma olen aga Jumalalt abi saanud tänase päevani,
siis ma seisan, tunnistades nii pisikestele kui suurtele, ega
ütle midagi muud kui seda, mida Prohvetid ja Mooses on rääkinud
tulevikus sündivaist asjust:
et Messias pidi kannatama, et ta pidi esimesena surnuist
üles tõusma ning kuulutama valgust nii juutidele kui
paganaile.”
Aga kui ta nõnda enese eest kostis, ütles Festus valju
häälega: „Sa jampsid, Paulus! Suur kirjatarkus on su
jampsima pannud!”
Aga Paulus ütles: „Ei jampsi, üliauline Festus, vaid kõnelen
tõsiseid ja arukaid sõnu.
Kuningas, kellega ma nii julgesti räägin, teab küll
neid asju, sest ma olen veendunud, et midagi sellest pole
tema eest varjule jäänud, ei ole see ju kuskil kolkas toimunud.
Kuningas Agrippa, kas sa usud prohveteid? Ma tean, et sa
usud!”
Aga Agrippa ütles Paulusele: „Pisut veel, ja sa veenad mu
koguni kristlaseks!”
Paulus vastas: „Paluksin küll Jumalalt, olgu siis vaja pisut või
palju, et mitte ainult sina, vaid ka teie kõik, kes te mind täna
kuulete, saaksite niisuguseks, nagu mina olen, ainult ilma nende
ahelateta!”
Kuningas ja maavalitseja ja Berenike ja need, kes nendega
istusid, tõusid siis püsti
ja kõrvale astudes rääkisid omavahel: „See inimene ei tee
küll midagi, mis vääriks surma või ahelaid.”
Aga Agrippa lausus Festusele: „Selle inimese oleks võinud
vabaks lasta, kui ta ei oleks nõudnud keisri kohut.”