24Paulus maavalitseja Feeliksi eesAga viie päeva pärast tuli alla ülempreester Hananias koos
mõne vanema ja kõnemees Tertullusega. Need esitasid
maavalitsejale Pauluse vastu ametliku avalduse.
Kui Paulus oli ette kutsutud, alustas Tertullus
süüdistuskõnet: „Meie oleme sinu kaudu, üliauline Feeliks, saanud suure rahu ja
sinu hoolekande tõttu on sellele rahvale
osaks saanud paranemine.
Ja selle me võtame igati ja kõikjal vastu suure tänuga.
Et ma sind aga kauem ei tüütaks, siis palun sind, et sa oma
lahkuses meie asja lühidalt ära kuulad.
Sest me oleme leidnud, et see mees on nagu katk ja õhutab
mässu kõigi juutide seas kogu riigis, olles ise naatsaretlaste
lahkusu peamees.
Ta on üritanud isegi pühakoda rüvetada, mispuhul me ta
kinni võtsimegi [ja tahtsime tema üle kohut mõista oma Seadust
mööda.
Ülempealik Lüüsias tuli aga vahele ja kiskus ta meie käest
ja viis ära, käskides süüdistajaid tulla sinu juurde].
Sa võid ise teda üle kuulates teada saada kõigest sellest,
milles me teda süüdistame.”
Ja juudid toetasid seda, tõendades, et see on nõnda.
Kui maavalitseja Paulusele märku andis rääkida, siis
vastas ta: „Teades, et sa palju aastaid selle rahva
kohtumõistja oled olnud, kaitsen ma end julge meelega.
Sa võid ju teada saada, et sellest ei ole rohkem kui
kaksteist päeva möödas, mil ma läksin üles Jeruusalemma Jumalat
kummardama.
Nad ei ole leidnud mind kellegagi arutlemas ega väitlemas
või tekitamas rahvamässu templis, mõnes sünagoogis või
linnas.
Nad ei suuda ka tõestada seda, milles nad mind nüüd
süüdistavad.
Ma tunnistan sulle aga seda, et ma usuteed mööda, mida
nemad nimetavad lahkusuks, teenin oma isade Jumalat, uskudes
kõike, mis Seadusesse ja prohvetite raamatutesse on kirjutatud,
ja mul on lootus Jumala peale, et tuleb õigete ja
ülekohtuste ülestõusmine, mida nemad ka ise ootavad.
Just selle pärast püüan ma alati hoida puhast
südametunnistust Jumala ja inimeste ees.
Nüüd ma olen aga pärast mitmeid aastaid tulnud tooma
annetusi oma rahvale ja ohverdama.
Seda tegemast - mitte rahvahulga ega märuli
keskelt - leidsid mind mõned Aasia juudid, kui ma end pühakojas
puhastasin.
Need peaksid sinu ees olema ja mind
süüdistama, kui neil on midagi minu vastu.
Või ütelgu nad siin ise, mis kuriteo nad minust
leidsid, kui ma seisin Suurkohtu ees.
Kas siis selle ainsa sõna pärast, mis ma hüüdsin nende
seas seistes: „Te mõistate täna mu üle kohut surnute
ülestõusmise pärast!”?”
Feeliks aga, teades täpselt kõike usuteega seotut, lükkas
nende kohtuasja edasi, öeldes: „Kui ülempealik Lüüsias
tuleb, siis ma otsustan teie asja ära.”
Ta käskis pealikut hoida Paulust vangis, kuid kerge vahi
all, nii et kedagi omastest ei takistataks teda teenimast.
Mõne päeva pärast saabus Feeliks koos oma naise
Drusillaga, kes oli juut, ja laskis saata mehed Pauluse järele ning
kuulas ta kõnet usust Kristusesse Jeesusesse.
Aga kui Paulus kõneles õiglusest ja kasinusest ja
tulevasest kohtust, lõi Feeliks kartma ja vastas: „Mine
seekord ära, kui mul on rohkem aega, siis ma lasen su
jälle kutsuda.”
Pealegi ta lootis, et Paulus annab talle raha; seepärast
laskiski ta teda üsna sageli enda juurde saata ja vestles
temaga.
Ent kui kaks aastat sai täis, tuli Feeliksi järglaseks
Porkius Festus. Feeliks aga, soovides olla juutidele meelepärane, jättis Pauluse
ahelaisse.
mõne vanema ja kõnemees Tertullusega. Need esitasid
maavalitsejale Pauluse vastu ametliku avalduse.
Kui Paulus oli ette kutsutud, alustas Tertullus
süüdistuskõnet: „Meie oleme sinu kaudu, üliauline Feeliks, saanud suure rahu ja
sinu hoolekande tõttu on sellele rahvale
osaks saanud paranemine.
Ja selle me võtame igati ja kõikjal vastu suure tänuga.
Et ma sind aga kauem ei tüütaks, siis palun sind, et sa oma
lahkuses meie asja lühidalt ära kuulad.
Sest me oleme leidnud, et see mees on nagu katk ja õhutab
mässu kõigi juutide seas kogu riigis, olles ise naatsaretlaste
lahkusu peamees.
Ta on üritanud isegi pühakoda rüvetada, mispuhul me ta
kinni võtsimegi [ja tahtsime tema üle kohut mõista oma Seadust
mööda.
Ülempealik Lüüsias tuli aga vahele ja kiskus ta meie käest
ja viis ära, käskides süüdistajaid tulla sinu juurde].
Sa võid ise teda üle kuulates teada saada kõigest sellest,
milles me teda süüdistame.”
Ja juudid toetasid seda, tõendades, et see on nõnda.
Kui maavalitseja Paulusele märku andis rääkida, siis
vastas ta: „Teades, et sa palju aastaid selle rahva
kohtumõistja oled olnud, kaitsen ma end julge meelega.
Sa võid ju teada saada, et sellest ei ole rohkem kui
kaksteist päeva möödas, mil ma läksin üles Jeruusalemma Jumalat
kummardama.
Nad ei ole leidnud mind kellegagi arutlemas ega väitlemas
või tekitamas rahvamässu templis, mõnes sünagoogis või
linnas.
Nad ei suuda ka tõestada seda, milles nad mind nüüd
süüdistavad.
Ma tunnistan sulle aga seda, et ma usuteed mööda, mida
nemad nimetavad lahkusuks, teenin oma isade Jumalat, uskudes
kõike, mis Seadusesse ja prohvetite raamatutesse on kirjutatud,
ja mul on lootus Jumala peale, et tuleb õigete ja
ülekohtuste ülestõusmine, mida nemad ka ise ootavad.
Just selle pärast püüan ma alati hoida puhast
südametunnistust Jumala ja inimeste ees.
Nüüd ma olen aga pärast mitmeid aastaid tulnud tooma
annetusi oma rahvale ja ohverdama.
Seda tegemast - mitte rahvahulga ega märuli
keskelt - leidsid mind mõned Aasia juudid, kui ma end pühakojas
puhastasin.
Need peaksid sinu ees olema ja mind
süüdistama, kui neil on midagi minu vastu.
Või ütelgu nad siin ise, mis kuriteo nad minust
leidsid, kui ma seisin Suurkohtu ees.
Kas siis selle ainsa sõna pärast, mis ma hüüdsin nende
seas seistes: „Te mõistate täna mu üle kohut surnute
ülestõusmise pärast!”?”
Feeliks aga, teades täpselt kõike usuteega seotut, lükkas
nende kohtuasja edasi, öeldes: „Kui ülempealik Lüüsias
tuleb, siis ma otsustan teie asja ära.”
Ta käskis pealikut hoida Paulust vangis, kuid kerge vahi
all, nii et kedagi omastest ei takistataks teda teenimast.
Mõne päeva pärast saabus Feeliks koos oma naise
Drusillaga, kes oli juut, ja laskis saata mehed Pauluse järele ning
kuulas ta kõnet usust Kristusesse Jeesusesse.
Aga kui Paulus kõneles õiglusest ja kasinusest ja
tulevasest kohtust, lõi Feeliks kartma ja vastas: „Mine
seekord ära, kui mul on rohkem aega, siis ma lasen su
jälle kutsuda.”
Pealegi ta lootis, et Paulus annab talle raha; seepärast
laskiski ta teda üsna sageli enda juurde saata ja vestles
temaga.
Ent kui kaks aastat sai täis, tuli Feeliksi järglaseks
Porkius Festus. Feeliks aga, soovides olla juutidele meelepärane, jättis Pauluse
ahelaisse.