19Paulus kuulutab EfesosesAga kui Apollos oli Korintoses, sündis, et Paulus käis
läbi ülamaakonnad ja tuli alla Efesosse. Ja leides sealt mõned
jüngrid,
küsis ta neilt: „Kas te võtsite vastu Püha Vaimu, kui te saite
usklikuks?” Nemad aga vastasid: „Me ei ole kuulnudki, et Püha
Vaim on.”
Ja tema ütles: „Millesse siis teie olete ristitud?” Nemad
vastasid: „Johannese ristimisse.”
Aga Paulus ütles: „Johannes ristis
meeleparandusristimisega, öeldes rahvale, et nad usuksid
sellesse, kes tuleb pärast teda, see tähendab Jeesusesse.”
Seda kuuldes lasksid nad endid ristida Issanda Jeesuse
nimesse.
Ja kui Paulus pani oma käed nende peale, tuli neile Püha Vaim
ja nad rääkisid võõraid keeli ja ennustasid.
Neid oli kokku umbes tosin meest.
Paulus läks siis sünagoogi ning rääkis julgesti kolm kuud,
väideldes ja veendes inimesi Jumala riigi asjus.
Aga kui mõned tegid südame kõvaks, ei võtnud sõna vastu ja
halvustasid usuteed kogukonna silmis, siis ta eemaldus nende
juurest ja eraldas ka jüngrid ning pidas iga päev arutlusi Türannose koolis.
See kestis kaks aastat, nii et kõik, kes Aasias
elasid, nii juudid kui kreeklased, said kuulda Issanda sõna.
Ja Jumal tegi iseäralikke vägevaid tegusid Pauluse käte läbi,
nii et ka tema naha pealt võetud higirätikuid ja põllesid
viidi haigete peale ja tõved lahkusid neist ning kurjad vaimud
läksid välja.
Aga mõned rändajad juudid, kes vaime välja ajasid, katsusid
lausuda Issanda Jeesuse nime nende üle, kelles oli kurje
vaime, üteldes: „Ma vannutan teid Jeesuse nimel, keda Paulus kuulutab!”
Seda tegid ühe juudi ülempreestri Skeua seitse
poega.
Ent kuri vaim kostis neile: „Jeesust ma tunnen ja Paulust
ma tean, aga kes teie olete?”
Ja inimene, kelles oli kuri vaim, kargas neile kallale, sai
võimust nende üle ja võitis nad ära, nii et nad
alasti ja haavatuna põgenesid sellest kojast.
See lugu sai teatavaks kõigile juutidele ja kreeklastele,
kes elasid Efesoses, ja hirm langes nende kõikide peale ja
Issanda Jeesuse nime kiideti suureks.
Ja paljud nendest, kes olid saanud usklikuks, tulid ning
tunnistasid ja rääkisid oma tegudest.
Aga paljud neist, kes olid tegelnud nõiakunstiga, tõid
oma raamatud kokku ja põletasid need ära kõikide silma all. Ja
kui nende hind kokku arvestati, leiti see olevat viiskümmend tuhat
hõberaha.
Nõnda võimsalt kasvas ja tugevnes Issanda sõna.
Pärast neid sündmusi võttis Paulus vaimus ette minna
Makedoonia ja Ahhaia kaudu Jeruusalemma ja ütles: „Kui ma seal
olen ära käinud, pean ma nägema ka Rooma linna.”
Ta läkitas Makedooniasse kaks oma abilist, Timoteose ja
Erastose, ise jäi aga veel mõneks ajaks Aasiasse.
Efesose hõbeseppade mässAga tol ajal tekkis usutee pärast suur rahutus.
Sest üks hõbesepp, Demeetrios nimi, tegi Artemise templi
hõbekujukesi ja muretses sellega käsitöölistele rohkesti tööd.
Ta kogus kokku nood ning muud oma ärile kaasaaitajad ja
ütles: „Mehed, te teate, et meie heaolu sõltub sellest tööst,
ja te näete ja kuulete, et see Paulus veenab ja
juhib kõrvale rohkesti rahvast mitte ainult Efesoses, vaid peaaegu kogu
Aasia provintsis, öeldes, et kätega valmistatud asjad ei ole
jumalad.
Ja nõnda ähvardab põlu alla sattumine mitte üksnes seda meie
tööala, vaid ka suure jumalanna Artemise templit ei peeta enam millekski ja
kaob tema suur ülevus, ehkki teda kummardab kogu Aasia ja
ilmamaa.”
Seda kuuldes said nad täis raevu ja hakkasid hüüdma:
„Suur on efeslaste Artemis!”
Ja terve linn hakkas mässama ja nad sööstsid üksmeelselt
teatrisse, lohistades kaasa makedoonlased Gaiuse ja Aristarhose,
Pauluse matkakaaslased.
Aga kui Paulus tahtis rahvakoosolekule minna, ei lasknud
jüngrid teda.
Isegi mõned Aasiamaa ülemad, kes olid ta sõbrad, saatsid mehi ta
juurde paluma, et ta ei näitaks end teatris.
Ühed karjusid nüüd üht, teised teist, sest rahvakogu oli
segaduses, suurem hulk ei teadnudki, misjaoks nad olid kokku
tulnud.
Siis mõned rahva hulgast selgitasid olukorda Aleksandrosele,
kelle juudid olid ette lükanud. Aleksandros aga viipas käega,
tahtes pidada rahvakoosoleku ees kaitsekõnet.
Aga kui nad mõistsid, et ta on juut, tõstsid nad kisa ja
karjusid kõik nagu ühest suust ligi kaks tundi: „Suur on efeslaste
Artemis!”
Aga linnakirjutaja vaigistas viimaks rahva ja lausus:
„Efesose mehed, kas on ühtegi inimest, kes ei tea, et
efeslaste linn on suure Artemise ja tema taevast mahalangenud kuju
hoidja?
Et see on vaieldamatu tõsiasi, siis on teie
kohus vait olla ja mitte midagi ennatlikult ette võtta.
Te ju olete siia toonud need mehed, kes ei ole
templiriisujad ega meie jumalanna teotajad.
Kui nüüd Demeetriosel ja temaga koos olevatel käsitöölistel
on kellegi peale kaebamist, siis selleks peetakse kohtupäevi ja
on olemas maavalitsejad; süüdistagu nad seal üksteist.
Ja kui teil on veel mingeid nõudmisi, siis arutatakse seda
korralisel rahvakoosolekul.
Meie oleme ju ohus, et meid tänase kokkutormamise pärast
süüdistatakse mässutõstmises, milleks ei olnud mingit
põhjust ja millest me ei suuda aru anda.” Ja nende sõnadega
õnnestus tal rahvakoosolek laiali saata.
läbi ülamaakonnad ja tuli alla Efesosse. Ja leides sealt mõned
jüngrid,
küsis ta neilt: „Kas te võtsite vastu Püha Vaimu, kui te saite
usklikuks?” Nemad aga vastasid: „Me ei ole kuulnudki, et Püha
Vaim on.”
Ja tema ütles: „Millesse siis teie olete ristitud?” Nemad
vastasid: „Johannese ristimisse.”
Aga Paulus ütles: „Johannes ristis
meeleparandusristimisega, öeldes rahvale, et nad usuksid
sellesse, kes tuleb pärast teda, see tähendab Jeesusesse.”
Seda kuuldes lasksid nad endid ristida Issanda Jeesuse
nimesse.
Ja kui Paulus pani oma käed nende peale, tuli neile Püha Vaim
ja nad rääkisid võõraid keeli ja ennustasid.
Neid oli kokku umbes tosin meest.
Paulus läks siis sünagoogi ning rääkis julgesti kolm kuud,
väideldes ja veendes inimesi Jumala riigi asjus.
Aga kui mõned tegid südame kõvaks, ei võtnud sõna vastu ja
halvustasid usuteed kogukonna silmis, siis ta eemaldus nende
juurest ja eraldas ka jüngrid ning pidas iga päev arutlusi Türannose koolis.
See kestis kaks aastat, nii et kõik, kes Aasias
elasid, nii juudid kui kreeklased, said kuulda Issanda sõna.
Ja Jumal tegi iseäralikke vägevaid tegusid Pauluse käte läbi,
nii et ka tema naha pealt võetud higirätikuid ja põllesid
viidi haigete peale ja tõved lahkusid neist ning kurjad vaimud
läksid välja.
Aga mõned rändajad juudid, kes vaime välja ajasid, katsusid
lausuda Issanda Jeesuse nime nende üle, kelles oli kurje
vaime, üteldes: „Ma vannutan teid Jeesuse nimel, keda Paulus kuulutab!”
Seda tegid ühe juudi ülempreestri Skeua seitse
poega.
Ent kuri vaim kostis neile: „Jeesust ma tunnen ja Paulust
ma tean, aga kes teie olete?”
Ja inimene, kelles oli kuri vaim, kargas neile kallale, sai
võimust nende üle ja võitis nad ära, nii et nad
alasti ja haavatuna põgenesid sellest kojast.
See lugu sai teatavaks kõigile juutidele ja kreeklastele,
kes elasid Efesoses, ja hirm langes nende kõikide peale ja
Issanda Jeesuse nime kiideti suureks.
Ja paljud nendest, kes olid saanud usklikuks, tulid ning
tunnistasid ja rääkisid oma tegudest.
Aga paljud neist, kes olid tegelnud nõiakunstiga, tõid
oma raamatud kokku ja põletasid need ära kõikide silma all. Ja
kui nende hind kokku arvestati, leiti see olevat viiskümmend tuhat
hõberaha.
Nõnda võimsalt kasvas ja tugevnes Issanda sõna.
Pärast neid sündmusi võttis Paulus vaimus ette minna
Makedoonia ja Ahhaia kaudu Jeruusalemma ja ütles: „Kui ma seal
olen ära käinud, pean ma nägema ka Rooma linna.”
Ta läkitas Makedooniasse kaks oma abilist, Timoteose ja
Erastose, ise jäi aga veel mõneks ajaks Aasiasse.
Efesose hõbeseppade mässAga tol ajal tekkis usutee pärast suur rahutus.
Sest üks hõbesepp, Demeetrios nimi, tegi Artemise templi
hõbekujukesi ja muretses sellega käsitöölistele rohkesti tööd.
Ta kogus kokku nood ning muud oma ärile kaasaaitajad ja
ütles: „Mehed, te teate, et meie heaolu sõltub sellest tööst,
ja te näete ja kuulete, et see Paulus veenab ja
juhib kõrvale rohkesti rahvast mitte ainult Efesoses, vaid peaaegu kogu
Aasia provintsis, öeldes, et kätega valmistatud asjad ei ole
jumalad.
Ja nõnda ähvardab põlu alla sattumine mitte üksnes seda meie
tööala, vaid ka suure jumalanna Artemise templit ei peeta enam millekski ja
kaob tema suur ülevus, ehkki teda kummardab kogu Aasia ja
ilmamaa.”
Seda kuuldes said nad täis raevu ja hakkasid hüüdma:
„Suur on efeslaste Artemis!”
Ja terve linn hakkas mässama ja nad sööstsid üksmeelselt
teatrisse, lohistades kaasa makedoonlased Gaiuse ja Aristarhose,
Pauluse matkakaaslased.
Aga kui Paulus tahtis rahvakoosolekule minna, ei lasknud
jüngrid teda.
Isegi mõned Aasiamaa ülemad, kes olid ta sõbrad, saatsid mehi ta
juurde paluma, et ta ei näitaks end teatris.
Ühed karjusid nüüd üht, teised teist, sest rahvakogu oli
segaduses, suurem hulk ei teadnudki, misjaoks nad olid kokku
tulnud.
Siis mõned rahva hulgast selgitasid olukorda Aleksandrosele,
kelle juudid olid ette lükanud. Aleksandros aga viipas käega,
tahtes pidada rahvakoosoleku ees kaitsekõnet.
Aga kui nad mõistsid, et ta on juut, tõstsid nad kisa ja
karjusid kõik nagu ühest suust ligi kaks tundi: „Suur on efeslaste
Artemis!”
Aga linnakirjutaja vaigistas viimaks rahva ja lausus:
„Efesose mehed, kas on ühtegi inimest, kes ei tea, et
efeslaste linn on suure Artemise ja tema taevast mahalangenud kuju
hoidja?
Et see on vaieldamatu tõsiasi, siis on teie
kohus vait olla ja mitte midagi ennatlikult ette võtta.
Te ju olete siia toonud need mehed, kes ei ole
templiriisujad ega meie jumalanna teotajad.
Kui nüüd Demeetriosel ja temaga koos olevatel käsitöölistel
on kellegi peale kaebamist, siis selleks peetakse kohtupäevi ja
on olemas maavalitsejad; süüdistagu nad seal üksteist.
Ja kui teil on veel mingeid nõudmisi, siis arutatakse seda
korralisel rahvakoosolekul.
Meie oleme ju ohus, et meid tänase kokkutormamise pärast
süüdistatakse mässutõstmises, milleks ei olnud mingit
põhjust ja millest me ei suuda aru anda.” Ja nende sõnadega
õnnestus tal rahvakoosolek laiali saata.