12Tagakiusamine kuningas Heroodese pooltAga sel ajal hakkas kuningas Heroodes + See kuningas oli Heroodes Agrippa I. mõnele kogudusest kurja tegema.
Ta tappis mõõgaga Jaakobuse, Johannese venna.
Aga nähes, et see juutidele meeldis, võttis ta kinni ka Peetruse. See oli just hapnemata leibade pühal.
Heroodes vahistas Peetruse ja pani ta vanglasse ning andis nelja neljamehelise sõdurite salga valvata, kavatsedes ta pärast paasapühi rahva ette tuua.
Nii peeti siis Peetrust vangis, aga kogudus palvetas lakkamatult Jumala poole tema pärast.
Ööl enne seda, kui Heroodes tahtis Peetruse enese ette tuua, magas Peetrus kahe sõduri vahel kahe ketiga aheldatult, ja vahimehed ukse ees valvasid vanglat.
Ja ennäe, Issanda ingel seisis seal ning valgus helkis vangikongis. Ingel lõi Peetrust vastu külge, äratas ta üles ja ütles: „Tõuse kiiresti!” Ja Peetruse ahelad langesid käte ümbert maha.
Ingel aga ütles talle: „Pane vöö vööle ja seo oma jalatsid jalga!” Tema tegigi nõnda. Ja ingel ütles talle: „Pane oma kuub selga ja tule minu järele.”
Ja Peetrus tuli välja ja käis tema järel ega teadnud, et see, mis ingel tegi, on tõsi, vaid arvas end nägevat nägemust.
Ja nad läbisid esimese ja teise vahiposti ning tulid linna viiva raudvärava ette. See avanes neile iseenesest ja nad väljusid ja läksid edasi üht tänavat pidi. Ja järsku lahkus ingel tema juurest.
Ja kui Peetrus jälle hakkas aru saama, lausus ta: „Nüüd ma tean, et Issand on tõesti oma ingli läkitanud ja mu välja kiskunud Heroodese käest ning kõigest, mida juuda rahvas ootab.”
Ja märgates, kus ta on, tuli ta selle Maarja koja juurde, kes on Markuseks hüütava Johannese ema. Sinna oli suur hulk rahvast kokku tulnud palvetama.
Kui ta siis hooviväravale koputas, tuli sinna kuulatama tüdruk, Roode nimi.
Kui ta Peetruse hääle järgi ära tundis, siis rõõmu tõttu ei avanud ta väravat, vaid jooksis sisse ja teatas, et Peetrus seisab värava taga.
Nemad ütlesid talle: „Sa jampsid!” Tema aga kinnitas, et see on nõnda. Siis nad ütlesid: „See on tema ingel.”
Peetrus koputas üha edasi. Kui nad nüüd avasid, nägid nad teda ja jahmusid.
Peetrus aga viipas neile käega, et nad vait jääksid, ning jutustas, kuidas Issand oli ta vanglast välja toonud, ning ütles: „Teatage seda Jaakobusele ja vendadele!” Ja ta väljus ning läks sealt ära teise paika.
Aga päeva saabudes olid sõdurid suures ärevuses selle pärast, mis Peetrusega oli juhtunud.
Kui Heroodes teda otsis ega leidnud, kuulas ta vangivalvurid üle ja käskis need viia hukkamisele. Ise ta läks Juudamaalt alla Kaisareasse ja jäi sinna.
Heroodese surmEnt Heroodes kandis viha Tüürose ja Siidoni rahva peale. Nood tulid ühel meelel tema juurde ja, saanud nõusse kuninga kambriülema Blastose, palusid rahu; sest nende maa sai oma toiduse kuninga alalt.
Määratud päeval pani Heroodes selga kuninglikud rõivad, istus kohtujärjele ja pidas neile kõne.
Rahvas aga hüüdis: „See ei ole inimese, vaid Jumala hääl!”
Aga otsekohe lõi teda Issanda ingel, seepärast et ta ei andnud au Jumalale. Ja ussidest sööduna heitis Heroodes hinge.
Aga Jumala sõna kasvas ja levis.
Ent Barnabas ja Saulus, olles lõpetanud oma teenistuse Jeruusalemmas, tulid tagasi ja võtsid enestega kaasa Johannese, keda hüüti Markuseks.
Ta tappis mõõgaga Jaakobuse, Johannese venna.
Aga nähes, et see juutidele meeldis, võttis ta kinni ka Peetruse. See oli just hapnemata leibade pühal.
Heroodes vahistas Peetruse ja pani ta vanglasse ning andis nelja neljamehelise sõdurite salga valvata, kavatsedes ta pärast paasapühi rahva ette tuua.
Nii peeti siis Peetrust vangis, aga kogudus palvetas lakkamatult Jumala poole tema pärast.
Ööl enne seda, kui Heroodes tahtis Peetruse enese ette tuua, magas Peetrus kahe sõduri vahel kahe ketiga aheldatult, ja vahimehed ukse ees valvasid vanglat.
Ja ennäe, Issanda ingel seisis seal ning valgus helkis vangikongis. Ingel lõi Peetrust vastu külge, äratas ta üles ja ütles: „Tõuse kiiresti!” Ja Peetruse ahelad langesid käte ümbert maha.
Ingel aga ütles talle: „Pane vöö vööle ja seo oma jalatsid jalga!” Tema tegigi nõnda. Ja ingel ütles talle: „Pane oma kuub selga ja tule minu järele.”
Ja Peetrus tuli välja ja käis tema järel ega teadnud, et see, mis ingel tegi, on tõsi, vaid arvas end nägevat nägemust.
Ja nad läbisid esimese ja teise vahiposti ning tulid linna viiva raudvärava ette. See avanes neile iseenesest ja nad väljusid ja läksid edasi üht tänavat pidi. Ja järsku lahkus ingel tema juurest.
Ja kui Peetrus jälle hakkas aru saama, lausus ta: „Nüüd ma tean, et Issand on tõesti oma ingli läkitanud ja mu välja kiskunud Heroodese käest ning kõigest, mida juuda rahvas ootab.”
Ja märgates, kus ta on, tuli ta selle Maarja koja juurde, kes on Markuseks hüütava Johannese ema. Sinna oli suur hulk rahvast kokku tulnud palvetama.
Kui ta siis hooviväravale koputas, tuli sinna kuulatama tüdruk, Roode nimi.
Kui ta Peetruse hääle järgi ära tundis, siis rõõmu tõttu ei avanud ta väravat, vaid jooksis sisse ja teatas, et Peetrus seisab värava taga.
Nemad ütlesid talle: „Sa jampsid!” Tema aga kinnitas, et see on nõnda. Siis nad ütlesid: „See on tema ingel.”
Peetrus koputas üha edasi. Kui nad nüüd avasid, nägid nad teda ja jahmusid.
Peetrus aga viipas neile käega, et nad vait jääksid, ning jutustas, kuidas Issand oli ta vanglast välja toonud, ning ütles: „Teatage seda Jaakobusele ja vendadele!” Ja ta väljus ning läks sealt ära teise paika.
Aga päeva saabudes olid sõdurid suures ärevuses selle pärast, mis Peetrusega oli juhtunud.
Kui Heroodes teda otsis ega leidnud, kuulas ta vangivalvurid üle ja käskis need viia hukkamisele. Ise ta läks Juudamaalt alla Kaisareasse ja jäi sinna.
Heroodese surmEnt Heroodes kandis viha Tüürose ja Siidoni rahva peale. Nood tulid ühel meelel tema juurde ja, saanud nõusse kuninga kambriülema Blastose, palusid rahu; sest nende maa sai oma toiduse kuninga alalt.
Määratud päeval pani Heroodes selga kuninglikud rõivad, istus kohtujärjele ja pidas neile kõne.
Rahvas aga hüüdis: „See ei ole inimese, vaid Jumala hääl!”
Aga otsekohe lõi teda Issanda ingel, seepärast et ta ei andnud au Jumalale. Ja ussidest sööduna heitis Heroodes hinge.
Aga Jumala sõna kasvas ja levis.
Ent Barnabas ja Saulus, olles lõpetanud oma teenistuse Jeruusalemmas, tulid tagasi ja võtsid enestega kaasa Johannese, keda hüüti Markuseks.