1 Aga sel ajal hakkas kuningas Heroodes mõnele kogudusest kurja
tegema.
2 Ta tappis mõõgaga Jaakobuse, Johannese venna.
3 Aga nähes, et see juutidele meeldis, võttis ta kinni ka
Peetruse. See oli just hapnemata leibade pühal.
4 Heroodes vahistas Peetruse ja pani ta vanglasse ning andis nelja
neljamehelise sõdurite salga valvata, kavatsedes ta pärast
paasapühi rahva ette tuua.
5 Nii peeti siis Peetrust vangis, aga kogudus
palvetas lakkamatult Jumala poole tema pärast.
6 Ööl enne seda, kui Heroodes tahtis Peetruse enese ette tuua,
magas Peetrus kahe sõduri vahel kahe ketiga aheldatult, ja
vahimehed ukse ees valvasid vanglat.
7 Ja ennäe, Issanda ingel seisis seal ning valgus helkis
vangikongis. Ingel lõi Peetrust vastu külge, äratas ta üles ja
ütles: „Tõuse kiiresti!” Ja Peetruse ahelad langesid käte ümbert
maha.
8 Ingel aga ütles talle: „Pane vöö vööle ja seo oma jalatsid
jalga!” Tema tegigi nõnda. Ja ingel ütles talle: „Pane oma kuub
selga ja tule minu järele.”
9 Ja Peetrus tuli välja ja käis tema järel ega teadnud, et see, mis
ingel tegi, on tõsi, vaid arvas end nägevat
nägemust.
10 Ja nad läbisid esimese ja teise vahiposti ning
tulid linna viiva raudvärava ette. See avanes neile iseenesest
ja nad väljusid ja läksid edasi üht tänavat pidi. Ja järsku
lahkus ingel tema juurest.
11 Ja kui Peetrus jälle hakkas aru saama, lausus ta: „Nüüd ma
tean, et Issand on tõesti oma ingli läkitanud ja mu välja
kiskunud Heroodese käest ning kõigest, mida juuda rahvas ootab.”
12 Ja märgates, kus ta on, tuli ta selle Maarja koja
juurde, kes on Markuseks hüütava Johannese ema. Sinna oli
suur hulk rahvast kokku tulnud palvetama.
13 Kui ta siis hooviväravale koputas, tuli sinna kuulatama
tüdruk, Roode nimi.
14 Kui ta Peetruse hääle järgi ära tundis, siis rõõmu tõttu
ei avanud ta väravat, vaid jooksis sisse ja teatas, et Peetrus
seisab värava taga.
15 Nemad ütlesid talle: „Sa jampsid!” Tema aga kinnitas,
et see on nõnda. Siis nad ütlesid: „See on tema ingel.”
16 Peetrus koputas üha edasi. Kui nad nüüd avasid,
nägid nad teda ja jahmusid.
17 Peetrus aga viipas neile käega, et nad vait jääksid, ning
jutustas, kuidas Issand oli ta vanglast välja toonud, ning
ütles: „Teatage seda Jaakobusele ja vendadele!” Ja ta väljus
ning läks sealt ära teise paika.
18 Aga päeva saabudes olid sõdurid suures ärevuses selle pärast, mis
Peetrusega oli juhtunud.
19 Kui Heroodes teda otsis ega leidnud, kuulas ta
vangivalvurid üle ja käskis need viia hukkamisele. Ise ta läks
Juudamaalt alla Kaisareasse ja jäi sinna.
20 Ent Heroodes kandis viha Tüürose ja Siidoni rahva
peale. Nood tulid ühel meelel tema juurde ja, saanud nõusse
kuninga kambriülema Blastose, palusid rahu; sest nende maa sai
oma toiduse kuninga alalt.
21 Määratud päeval pani Heroodes selga kuninglikud
rõivad, istus kohtujärjele ja pidas neile kõne.
22 Rahvas aga hüüdis: „See ei ole inimese, vaid Jumala
hääl!”
23 Aga otsekohe lõi teda Issanda ingel, seepärast et ta ei
andnud au Jumalale. Ja ussidest sööduna heitis Heroodes hinge.
24 Aga Jumala sõna kasvas ja levis.
25 Ent Barnabas ja Saulus, olles lõpetanud oma teenistuse
Jeruusalemmas, tulid tagasi ja võtsid enestega
kaasa Johannese, keda hüüti Markuseks.