1 Kuule, Iisrael! Sa lähed nüüd üle Jordani, et minna alistama
rahvaid, kes on suuremad ja vägevamad sinust, linnu, suuri ja taevani
kindlustatuid,
2 suurt ja pikakasvulist rahvast, anaklasi, keda sa tunned ja
kellest sa oled kuulnud: „Kes suudaks seista anaklaste ees?”
3 Tea siis nüüd, et Issand, su Jumal, on see, kes käib su ees nagu
hävitav tuli; tema hävitab neid ja alandab nad su ees - siis ajad sa nad
ära ja hukkad kiiresti, nõnda nagu Issand sulle on öelnud.
4 Kui Issand, su Jumal, ajab nad ära su eest, siis ära mõtle oma
südames, öeldes: „Minu õigsuse pärast on Issand mind toonud pärima
seda maad!”, vaid nende rahvaste jumalakartmatuse pärast ajab
Issand nad ära su eest.
5 Mitte oma õigsuse ja südame siiruse pärast ei pääse sa nende
maad pärima, vaid nende rahvaste jumalakartmatuse pärast ajab Issand,
su Jumal, nad ära su eest, et pidada, mida Issand on vandega tõotanud
su vanemaile, Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile.
6 Tea siis, et mitte sinu õigsuse pärast ei anna Issand, su Jumal,
sulle pärimiseks seda head maad, sest sa oled kangekaelne rahvas!
7 Tuleta meelde, ära unusta, kuidas sa kõrbes vihastasid Issandat,
oma Jumalat! Sellest päevast alates, mil sa lahkusid Egiptusemaalt,
kuni teie tulekuni siia paika, olete osutanud vastupanu Issandale.
8 Juba Hoorebil te pahandasite Issandat ja Issand vihastus teie
peale, tahtes teid hävitada.
9 Kui ma läksin üles mäele vastu võtma kivilaudu, selle seaduse
laudu, mille Issand teile oli andnud, siis jäin ma mäele neljakümneks
päevaks ja neljakümneks ööks, leiba söömata ja vett joomata.
10 Ja Issand andis mulle kaks kivilauda, millele oli kirjutatud
Jumala sõrmega, ja nende peal olid kõik sõnad, mis Issand oli
kogunemispäeval teile rääkinud mäel tule seest.
11 Neljakümne päeva ja neljakümne öö pärast andis Issand mulle
need kaks kivilauda, seaduselauda.
12 Ja Issand ütles mulle: „Tõuse ja mine siit kähku alla, sest su
rahvas, kelle sa tõid Egiptusest välja, teeb pahasti: nad on juba
lahkunud sellelt teelt, mida ma neid käskisin käia - nad on endale
valmistanud valatud kuju!”
13 Ja Issand rääkis minuga, öeldes: „Ma olen näinud seda rahvast,
ja vaata, see on kangekaelne rahvas!
14 Jäta mind, ja ma hävitan nad ning kustutan nende nimed taeva
alt, sinust aga teen ma vägevama ja suurema rahva kui see!”
15 Siis ma pöördusin ja läksin mäelt alla: mägi põles tules ja mul
oli kaks seaduselauda teine teises käes.
16 Ja ma vaatasin, ja ennäe, te olite teinud pattu Issanda, oma
Jumala vastu: te olite endile valmistanud valatud vasika, olite
kiiresti lahkunud teelt, mida Issand teid oli käskinud käia.
17 Siis ma haarasin need kaks lauda ja viskasin need ära oma
käest ning lõin need puruks teie silme ees.
18 Ja ma heitsin maha Issanda ette, olles nagu eelmiselgi korral
nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd leiba söömata ja vett joomata
kõigi teie pattude pärast, mis te olite teinud, tehes kurja Issanda
silmis ja vihastades teda.
19 Sest ma kartsin seda viha ja raevu, mis Issandat oli vallanud
teie vastu, nõnda et ta tahtis teid hävitada. Ja Issand kuulis mind
ka veel seekord.
20 Ka Aaroni peale vihastus Issand väga, tahtes teda hävitada, ja
ma palusin siis ka Aaroni eest.
21 Aga teie patutöö, mille te olite valmistanud, vasika, ma võtsin
ja põletasin seda tulega, lõin selle puruks, jahvatasin hästi, kuni
see sai peeneks põrmuks, ja viskasin selle põrmu jõkke, mis mäelt
alla voolab.
22 Ka Tabeeras ja Massas ja Kibrot-Hattaavas te vihastasite Issandat.
23 Ja kui Issand teid läkitas Kaades-Barneast, öeldes: „Minge ja
vallutage maa, mille ma teile annan!”, siis te panite vastu Issanda,
oma Jumala käsule, ei uskunud temasse ega kuulanud ta häält.
24 Te olete olnud Issandale vastupanijad, alates sellest päevast,
mil tema teid tunneb.
25 Siis ma heitsin maha Issanda ette neiks neljakümneks päevaks ja
neljakümneks ööks, sest Issand oli öelnud, et ta teid hävitab.
26 Ja ma palusin Issandat ning ütlesin: „Issand Jumal, ära hukka oma
rahvast ja oma pärisosa, kelle sa oled lunastanud oma suurusega ja
kelle sa tõid Egiptusest välja vägeva käega!
27 Mõtle oma sulastele, Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, ära
pane tähele selle rahva kangust, ta nurjatust ja pattu,
28 et ei öeldaks maal, kust sa meid välja tõid: „Sellepärast et
Issand ei suutnud neid viia sellele maale, mille ta neile oli
lubanud, ja et ta neid vihkas, viis ta nad välja, et neid kõrbes
surmata!”
29 Ometi on nad ju sinu rahvas ja sinu pärisosa, kelle sa tõid välja
oma suure rammuga ja väljasirutatud käsivarrega.”