7Ohverdamine ja ohvriseadusedJa see on seadus süüohvri kohta, mis on väga püha:
paigas, kus tapetakse põletusohver, tapetagu ka süüohver, ja
selle veri piserdatagu altarile ümberringi!
Ja ohverdatagu kõik selle rasv: rasvane saba ja sisikonda kattev rasv,
ja mõlemad neerud ja rasv, mis on nende küljes nimmetel, ja
maksarasv, mis eraldatagu neerude juurest!
Preester süüdaku need altaril põlema tuleohvriks Issandale; see
on süüohver.
Kõik mehed preestrite soost võivad seda süüa; seda söödagu pühas
paigas, see on väga püha.
Nagu patuohvriga, nõnda on ka süüohvriga - neil on ühesugune
seadus: see saagu preestrile, kes sellega lepitust toimetab!
Põletusohvri nahk, mille preester kellegi eest on ohverdanud,
saagu preestrile!
Ka kõik roaohvrid, mis ahjus küpsetatakse, ja kõik, mis katlas ja
pannil valmistatakse, saagu sellele preestrile, kes neid ohverdab!
Aga kõik muud roaohvrid, õliga segatud või kuivad, saagu
võrdselt kõigile Aaroni poegadele!
Ja see on seadus tänuohvri kohta, mis tuleb tuua Issandale:
kui keegi tahab tuua seda kiituseks, siis ta toogu
kiitusohvriks hapnemata, õliga segatud kooke ja hapnemata, õliga
võitud õhukesi kakukesi ja peenest jahust sõtkutud, õliga segatud
kooke!
Ta toogu oma ohvriand, mis kuulub tema kiitus-tänuohvri
juurde, koos hapnenud leiva kookidega!
Ja ta ohverdagu sellest, igast annist üks kook, tõstelõiv
Issandale; see saagu preestrile, kes piserdab tänuohvri verd!
Tema kiitus-tänuohvri liha tuleb süüa ohvripäeval: sellest ei
tohi midagi üle jääda hommikuks!
Aga kui tema tapaohvriand on tõotusohver või vabatahtlik
ohver, siis tuleb seda süüa päeval, mil ta oma tapaohvri toob, ometi
võib ülejääki süüa ka järgmisel päeval.
Aga mis tapaohvri lihast veel üle jääb, tuleb kolmandal päeval
põletada tulega!
Kui aga tema tänuohvri liha peaks söödama veel kolmandal päeval,
siis see ei ole meelepärane; seda ei arvestata temale, kes selle on
toonud: see on roiskunud liha ja igaüks, kes seda sööb, peab kandma
oma patusüüd!
Liha, mis on puutunud millegi roojase külge, ei tohi süüa, see
põletatagu tulega; üldse aga võib liha süüa ainult see, kes ise on puhas.
Aga igaüks, kes sööb Issandale määratud tänuohvri liha, olles
ise roojane, hävitatagu oma rahva seast!
Ja kui keegi puudutab midagi ebapuhast, inimese rooja või
roojast looma või ükskõik missugust jälki roojast asja, ja sööb
Issandale määratud tänuohvri liha, siis ta hävitatagu oma rahva seast!”
Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
„Räägi Iisraeli lastega ja ütle: Ärge sööge mitte mingisugust
härja, lamba ja kitse rasva!
Raipe rasva ja mahamurtud looma rasva võib tarvitada igaks
otstarbeks, aga te ei tohi seda süüa!
Jah, igaüks, kes sööb selle looma rasva, kes tuuakse
tuleohvriks Issandale, hävitatagu oma rahva seast!
Ja te ei tohi üldse süüa verd, kus te ka iganes elate, ei
linnust ega loomast!
Igaüks, kes sööb mingisugust verd, hävitatagu oma rahva seast!”
Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
„Räägi Iisraeli lastega ja ütle: Issandale toodav tänuohver
toodagu selle poolt, kes oma tänuohvrist toob oma ohvrianni Issandale:
ta toogu oma käega Issanda tuleohvrid; ta peab tooma rasva koos
rinnalihaga, et rinnaliha kõigutada kõigutusohvriks Issanda ees!
Preester süüdaku rasv altaril põlema, rinnaliha aga saagu
Aaronile ja tema poegadele!
Parempoolne saps oma tänuohvritelt andke tõstelõivuks
preestrile!
Sellele Aaroni poegadest, kes ohverdab tänuohvri vere ja rasva,
saagu osaks parempoolne saps!
Sest ma olen võtnud Iisraeli lastelt, nende tänuohvritest,
kõigutusrinna ja tõstesapsu ning olen andnud need preester Aaronile
ja tema poegadele kui neile igavesti kuuluva osa Iisraeli lastelt.”
See on Aaroni ja tema poegade osa Issanda tuleohvritest, alates
päevast, mil neid lasti ette astuda, et nad saaksid preestreiks Issandale,
mille nende võidmispäeval Issand käskis Iisraeli lastel
neile anda kui nende sugupõlvedele igavesti kuuluva osa.
See on põletusohvri, roaohvri, patuohvri, süüohvri,
pühitsusohvri ja tänuohvri seadus,
mille Issand andis Moosesele Siinai mäel päeval, mil ta käskis
Iisraeli lapsi, et nad Siinai kõrbes tooksid Issandale oma ohvriande.
paigas, kus tapetakse põletusohver, tapetagu ka süüohver, ja
selle veri piserdatagu altarile ümberringi!
Ja ohverdatagu kõik selle rasv: rasvane saba ja sisikonda kattev rasv,
ja mõlemad neerud ja rasv, mis on nende küljes nimmetel, ja
maksarasv, mis eraldatagu neerude juurest!
Preester süüdaku need altaril põlema tuleohvriks Issandale; see
on süüohver.
Kõik mehed preestrite soost võivad seda süüa; seda söödagu pühas
paigas, see on väga püha.
Nagu patuohvriga, nõnda on ka süüohvriga - neil on ühesugune
seadus: see saagu preestrile, kes sellega lepitust toimetab!
Põletusohvri nahk, mille preester kellegi eest on ohverdanud,
saagu preestrile!
Ka kõik roaohvrid, mis ahjus küpsetatakse, ja kõik, mis katlas ja
pannil valmistatakse, saagu sellele preestrile, kes neid ohverdab!
Aga kõik muud roaohvrid, õliga segatud või kuivad, saagu
võrdselt kõigile Aaroni poegadele!
Ja see on seadus tänuohvri kohta, mis tuleb tuua Issandale:
kui keegi tahab tuua seda kiituseks, siis ta toogu
kiitusohvriks hapnemata, õliga segatud kooke ja hapnemata, õliga
võitud õhukesi kakukesi ja peenest jahust sõtkutud, õliga segatud
kooke!
Ta toogu oma ohvriand, mis kuulub tema kiitus-tänuohvri
juurde, koos hapnenud leiva kookidega!
Ja ta ohverdagu sellest, igast annist üks kook, tõstelõiv
Issandale; see saagu preestrile, kes piserdab tänuohvri verd!
Tema kiitus-tänuohvri liha tuleb süüa ohvripäeval: sellest ei
tohi midagi üle jääda hommikuks!
Aga kui tema tapaohvriand on tõotusohver või vabatahtlik
ohver, siis tuleb seda süüa päeval, mil ta oma tapaohvri toob, ometi
võib ülejääki süüa ka järgmisel päeval.
Aga mis tapaohvri lihast veel üle jääb, tuleb kolmandal päeval
põletada tulega!
Kui aga tema tänuohvri liha peaks söödama veel kolmandal päeval,
siis see ei ole meelepärane; seda ei arvestata temale, kes selle on
toonud: see on roiskunud liha ja igaüks, kes seda sööb, peab kandma
oma patusüüd!
Liha, mis on puutunud millegi roojase külge, ei tohi süüa, see
põletatagu tulega; üldse aga võib liha süüa ainult see, kes ise on puhas.
Aga igaüks, kes sööb Issandale määratud tänuohvri liha, olles
ise roojane, hävitatagu oma rahva seast!
Ja kui keegi puudutab midagi ebapuhast, inimese rooja või
roojast looma või ükskõik missugust jälki roojast asja, ja sööb
Issandale määratud tänuohvri liha, siis ta hävitatagu oma rahva seast!”
Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
„Räägi Iisraeli lastega ja ütle: Ärge sööge mitte mingisugust
härja, lamba ja kitse rasva!
Raipe rasva ja mahamurtud looma rasva võib tarvitada igaks
otstarbeks, aga te ei tohi seda süüa!
Jah, igaüks, kes sööb selle looma rasva, kes tuuakse
tuleohvriks Issandale, hävitatagu oma rahva seast!
Ja te ei tohi üldse süüa verd, kus te ka iganes elate, ei
linnust ega loomast!
Igaüks, kes sööb mingisugust verd, hävitatagu oma rahva seast!”
Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
„Räägi Iisraeli lastega ja ütle: Issandale toodav tänuohver
toodagu selle poolt, kes oma tänuohvrist toob oma ohvrianni Issandale:
ta toogu oma käega Issanda tuleohvrid; ta peab tooma rasva koos
rinnalihaga, et rinnaliha kõigutada kõigutusohvriks Issanda ees!
Preester süüdaku rasv altaril põlema, rinnaliha aga saagu
Aaronile ja tema poegadele!
Parempoolne saps oma tänuohvritelt andke tõstelõivuks
preestrile!
Sellele Aaroni poegadest, kes ohverdab tänuohvri vere ja rasva,
saagu osaks parempoolne saps!
Sest ma olen võtnud Iisraeli lastelt, nende tänuohvritest,
kõigutusrinna ja tõstesapsu ning olen andnud need preester Aaronile
ja tema poegadele kui neile igavesti kuuluva osa Iisraeli lastelt.”
See on Aaroni ja tema poegade osa Issanda tuleohvritest, alates
päevast, mil neid lasti ette astuda, et nad saaksid preestreiks Issandale,
mille nende võidmispäeval Issand käskis Iisraeli lastel
neile anda kui nende sugupõlvedele igavesti kuuluva osa.
See on põletusohvri, roaohvri, patuohvri, süüohvri,
pühitsusohvri ja tänuohvri seadus,
mille Issand andis Moosesele Siinai mäel päeval, mil ta käskis
Iisraeli lapsi, et nad Siinai kõrbes tooksid Issandale oma ohvriande.