6SüüohvridJa Issand rääkis Moosesega, öeldes:
„Anna käsk Aaronile ja tema poegadele ning ütle: See on
põletusohvri seadus: põletusohver olgu altarileel kogu öö hommikuni
ja altaril hoitagu tuli põlemas!
Preester pangu selga oma linane rüü ja jalga linased püksid ihu
katteks ning tõstku ära tuhk, milleks tuli põletusohvri on altaril
põletanud, ja kallaku see altari kõrvale!
Siis ta võtku oma riided seljast ja pangu selga teised riided
ning viigu tuhk väljapoole leeri ühte puhtasse paika!
Aga tuli hoitagu altaril põlemas, see ei tohi kustuda! Preester
peab igal hommikul süütama altaril puud ja seadma nende peale
põletusohvri ning põletama selle peal tänuohvri rasva.
Altaril peab põlema alaline tuli, see ei tohi kustuda!
Ohverdamine ja ohvriseadusedJa see on roaohvri seadus: Aaroni pojad toogu see Issanda ette
altari esikülje poole!
Ja preester võtku sellest kamalutäis, roaohvri peenest jahust ja
õlist, ja kõik viiruk, mis on roaohvri peal, ja süüdaku see altaril
põlema healõhnaliseks meenutusohvriks Issandale!
Ja mis sellest üle jääb, söögu Aaron ja ta pojad; seda söödagu
pühas paigas, nad söögu seda kogudusetelgi õues!
Seda ei tohi küpsetada hapnenult! Ma olen selle andnud neile
osaks oma tuleohvritest, see on väga püha, nagu patu- ja süüohvergi.
Kõik mehed Aaroni laste hulgast söögu seda; see olgu teie
sugupõlvedele igaveseks seaduseks Issanda tuleohvrite kohta: kõik,
mis puutub nende külge, saab pühaks!”
Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
„See olgu Aaroni ja tema poegade ohvriand, mille nad peavad
tooma Issandale oma võidmispäeval: kaks toopi peent jahu alaliseks
roaohvriks - sellest pool hommikul ja pool õhtul.
Seda valmistatagu pannil õliga, see olgu hästi sõtkutud, kui sa
selle tood; ohverda see raasukesteks poetatud roaohvri palukestena
meeldivaks lõhnaks Issandale!
Preester, kes tema poegadest on võitud ta järglaseks, valmistagu
seda; see on igavene seadus; see põletatagu täisohvrina Issandale!
Iga preestri roaohver olgu täisohver, seda ei tohi süüa!”
Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
„Räägi Aaroniga ja tema poegadega ning ütle: See on patuohvri
seadus: paigas, kus tapetakse põletusohver, tuleb tappa ka patuohver
Issanda ees; see on väga püha.
Preester, kes ohverdab patuohvrit, võib seda süüa; seda söödagu
pühas paigas kogudusetelgi õues!
Kõik, mis puutub selle liha külge, saab pühaks; ja kui selle
verd on piserdunud riidele, siis pese pühas paigas ära see, mis sinna
on piserdunud!
Saviastja, milles seda keedeti, purustatagu; aga kui keedeti
vaskastjas, siis seda küüritagu ja uhatagu veega!
Kõik mehed preestrite soost võivad seda süüa: see on väga püha.
Aga ühtegi patuohvrit, mille veri on viidud kogudusetelki, et
pühamus lepitust toimetada, ei tohi süüa, vaid see põletatagu tulega!
„Anna käsk Aaronile ja tema poegadele ning ütle: See on
põletusohvri seadus: põletusohver olgu altarileel kogu öö hommikuni
ja altaril hoitagu tuli põlemas!
Preester pangu selga oma linane rüü ja jalga linased püksid ihu
katteks ning tõstku ära tuhk, milleks tuli põletusohvri on altaril
põletanud, ja kallaku see altari kõrvale!
Siis ta võtku oma riided seljast ja pangu selga teised riided
ning viigu tuhk väljapoole leeri ühte puhtasse paika!
Aga tuli hoitagu altaril põlemas, see ei tohi kustuda! Preester
peab igal hommikul süütama altaril puud ja seadma nende peale
põletusohvri ning põletama selle peal tänuohvri rasva.
Altaril peab põlema alaline tuli, see ei tohi kustuda!
Ohverdamine ja ohvriseadusedJa see on roaohvri seadus: Aaroni pojad toogu see Issanda ette
altari esikülje poole!
Ja preester võtku sellest kamalutäis, roaohvri peenest jahust ja
õlist, ja kõik viiruk, mis on roaohvri peal, ja süüdaku see altaril
põlema healõhnaliseks meenutusohvriks Issandale!
Ja mis sellest üle jääb, söögu Aaron ja ta pojad; seda söödagu
pühas paigas, nad söögu seda kogudusetelgi õues!
Seda ei tohi küpsetada hapnenult! Ma olen selle andnud neile
osaks oma tuleohvritest, see on väga püha, nagu patu- ja süüohvergi.
Kõik mehed Aaroni laste hulgast söögu seda; see olgu teie
sugupõlvedele igaveseks seaduseks Issanda tuleohvrite kohta: kõik,
mis puutub nende külge, saab pühaks!”
Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
„See olgu Aaroni ja tema poegade ohvriand, mille nad peavad
tooma Issandale oma võidmispäeval: kaks toopi peent jahu alaliseks
roaohvriks - sellest pool hommikul ja pool õhtul.
Seda valmistatagu pannil õliga, see olgu hästi sõtkutud, kui sa
selle tood; ohverda see raasukesteks poetatud roaohvri palukestena
meeldivaks lõhnaks Issandale!
Preester, kes tema poegadest on võitud ta järglaseks, valmistagu
seda; see on igavene seadus; see põletatagu täisohvrina Issandale!
Iga preestri roaohver olgu täisohver, seda ei tohi süüa!”
Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
„Räägi Aaroniga ja tema poegadega ning ütle: See on patuohvri
seadus: paigas, kus tapetakse põletusohver, tuleb tappa ka patuohver
Issanda ees; see on väga püha.
Preester, kes ohverdab patuohvrit, võib seda süüa; seda söödagu
pühas paigas kogudusetelgi õues!
Kõik, mis puutub selle liha külge, saab pühaks; ja kui selle
verd on piserdunud riidele, siis pese pühas paigas ära see, mis sinna
on piserdunud!
Saviastja, milles seda keedeti, purustatagu; aga kui keedeti
vaskastjas, siis seda küüritagu ja uhatagu veega!
Kõik mehed preestrite soost võivad seda süüa: see on väga püha.
Aga ühtegi patuohvrit, mille veri on viidud kogudusetelki, et
pühamus lepitust toimetada, ei tohi süüa, vaid see põletatagu tulega!