9Taaveti suuremeelsus Mefiboseti vastuJa Taavet ütles: „Kas on veel kedagi, kes Sauli soost on järele
jäänud, et ma Joonatani pärast saaksin temale head teha?”
Sauli perel oli olnud sulane, Siiba nimi, ja tema kutsuti
Taaveti juurde. Kuningas küsis temalt: „Kas sina oled Siiba?” Ja ta
vastas: „Jah, su sulane on see!”
Ja kuningas küsis: „Kas ei ole enam kedagi Sauli soost, kellele
ma saaksin osutada Jumala heldust?” Ja Siiba vastas kuningale: „On
veel olemas Joonatani poeg, jalust vigane.”
Ja kuningas küsis temalt: „Kus ta on?” Ja Siiba vastas
kuningale: „Vaata, ta on Maakiri, Ammieli poja kojas Lo-Debaris.”
Siis kuningas Taavet läkitas talle järele ja laskis ta tuua Maakiri,
Ammieli poja kojast Lo-Debarist.
Kui Mefiboset, Sauli poja Joonatani poeg, tuli Taaveti juurde,
siis heitis ta silmili maha ja kummardas. Ja Taavet ütles:
„Mefiboset!” Ja tema vastas: „Vaata, su sulane on siin.”
Ja Taavet ütles temale: „Ära karda, sest ma tahan tõesti teha
sulle head su isa Joonatani pärast ja anda sulle tagasi kõik su isa
Sauli põllud! Ja sa ise saad alaliselt süüa leiba minu lauas.”
Ja tema kummardas ning ütles: „Kes olen mina, su sulane, et sa
oled vaadanud minusuguse surnud koera peale?”
Siis kutsus kuningas Siiba, Sauli sulase, ja ütles temale:
„Kõik, mis on olnud Sauli ja kogu ta soo päralt, olen ma andnud su
isanda pojale.
Sina pead temale maad harima, sina ja su pojad ja su sulased,
ja pead temale tooma, et su isanda pojal oleks leiba süüa. Ja
Mefiboset, su isanda poeg, sööb alaliselt leiba minu lauas.” Siibal
oli viisteist poega ja kakskümmend sulast.
Ja Siiba ütles kuningale: „Nõnda nagu mu isand kuningas oma
sulast käsib, nõnda su sulane teeb.” Ja Mefiboset sõi Taaveti lauas
nagu üks kuningapoegi.
Ja Mefibosetil oli väike poeg, Miika nimi; ja kõik Siiba koja
elanikud olid Mefiboseti sulased.
Ja Mefiboset elas Jeruusalemmas, sest ta sõi alaliselt kuninga
lauas; ta lonkas mõlemat jalga.
jäänud, et ma Joonatani pärast saaksin temale head teha?”
Sauli perel oli olnud sulane, Siiba nimi, ja tema kutsuti
Taaveti juurde. Kuningas küsis temalt: „Kas sina oled Siiba?” Ja ta
vastas: „Jah, su sulane on see!”
Ja kuningas küsis: „Kas ei ole enam kedagi Sauli soost, kellele
ma saaksin osutada Jumala heldust?” Ja Siiba vastas kuningale: „On
veel olemas Joonatani poeg, jalust vigane.”
Ja kuningas küsis temalt: „Kus ta on?” Ja Siiba vastas
kuningale: „Vaata, ta on Maakiri, Ammieli poja kojas Lo-Debaris.”
Siis kuningas Taavet läkitas talle järele ja laskis ta tuua Maakiri,
Ammieli poja kojast Lo-Debarist.
Kui Mefiboset, Sauli poja Joonatani poeg, tuli Taaveti juurde,
siis heitis ta silmili maha ja kummardas. Ja Taavet ütles:
„Mefiboset!” Ja tema vastas: „Vaata, su sulane on siin.”
Ja Taavet ütles temale: „Ära karda, sest ma tahan tõesti teha
sulle head su isa Joonatani pärast ja anda sulle tagasi kõik su isa
Sauli põllud! Ja sa ise saad alaliselt süüa leiba minu lauas.”
Ja tema kummardas ning ütles: „Kes olen mina, su sulane, et sa
oled vaadanud minusuguse surnud koera peale?”
Siis kutsus kuningas Siiba, Sauli sulase, ja ütles temale:
„Kõik, mis on olnud Sauli ja kogu ta soo päralt, olen ma andnud su
isanda pojale.
Sina pead temale maad harima, sina ja su pojad ja su sulased,
ja pead temale tooma, et su isanda pojal oleks leiba süüa. Ja
Mefiboset, su isanda poeg, sööb alaliselt leiba minu lauas.” Siibal
oli viisteist poega ja kakskümmend sulast.
Ja Siiba ütles kuningale: „Nõnda nagu mu isand kuningas oma
sulast käsib, nõnda su sulane teeb.” Ja Mefiboset sõi Taaveti lauas
nagu üks kuningapoegi.
Ja Mefibosetil oli väike poeg, Miika nimi; ja kõik Siiba koja
elanikud olid Mefiboseti sulased.
Ja Mefiboset elas Jeruusalemmas, sest ta sõi alaliselt kuninga
lauas; ta lonkas mõlemat jalga.