1 Kuningas oli vapustatud. Ta läks üles väravakambrisse ja
nuttis. Ja minnes ta rääkis nõnda: „Mu poeg Absalom, mu poeg, mu poeg
Absalom! Oleksin mina surnud sinu asemel! Absalom, mu poeg, mu poeg!”
2 Ja Joabile teatati: „Vaata, kuningas nutab ja leinab Absalomi.”
3 Nõnda muutus võit sel päeval leinaks kogu rahvale, sest rahvas
kuulis sel päeval öeldavat: „Kuningas on kurb oma poja pärast.”
4 Ja rahvas tuli sel päeval linna vargsi, nagu tuleb vargsi
rahvas, kes häbeneb, et on lahingust põgenenud.
5 Kuningas oli katnud oma näo ja kisendas suure häälega:
„Mu poeg Absalom! Absalom, mu poeg, mu poeg!”
6 Siis tuli Joab kuninga juurde kotta ja ütles: „Sa oled täna
pannud häbenema kõigi oma sulaste näod, kes täna on päästnud su
hinge, samuti su poegade ja tütarde hinged, ja su naiste ja
liignaiste hinged,
7 sellepärast et sa armastad neid, kes sind vihkavad, ja vihkad
neid, kes sind armastavad. Sest täna oled sa teinud teatavaks, et sa
ei hooli pealikuist ega sulaseist. Ja nüüd ma tean, et kui Absalom
elaks ja meie kõik oleksime täna surnud, siis oleks see sinu silmis
õige olnud.
8 Aga tõuse nüüd, mine välja ja kõnele sõbralikult oma sulastega!
Sest ma vannun Issanda juures: kui sa välja ei lähe, siis ei jää
selleks ööks su juurde enam ainsatki meest. Ja see oleks sulle halvem kui
kõik muud õnnetused, mis sind on tabanud su noorusest tänini.” Siis
kuningas tõusis ja istus väravasse. Ja kogu rahvale teatati ning
öeldi: „Vaata, kuningas istub väravas.” Siis tuli kogu rahvas kuninga
ette.
9 Aga kui Iisrael oli põgenenud, igaüks oma telki,
10 siis sõneles kogu rahvas kõigis Iisraeli suguharudes, öeldes:
„Kuningas on meid päästnud vaenlaste pihust, tema on meid vabastanud
vilistite käest, aga nüüd on ta Absalomi eest maalt põgenenud.
11 Ja Absalom, kelle me võidsime eneste üle, on tapluses surnud.
Mispärast te siis nüüd ei tee midagi, et kuningat tagasi tuua?”
12 Aga kuningas Taavet ise läkitas preestritele Saadokile ja
Ebjatarile ütlema: „Rääkige Juuda vanematega ja öelge: Miks te
tahate olla viimased kuningat tema kotta tagasi tooma?” Sest kogu
Iisraeli kõned olid jõudnud kuningani ta kotta.
13 „Teie olete mu vennad, teie olete mu luu ja liha! Miks te tahate
siis olla viimased kuningat tagasi tooma?
14 Ja öelge Amaasale: Eks sa ole mu luu ja liha? Tehku Jumal
minuga ükskõik mida, kui sina ei saa Joabi asemel mu väepealikuks
kogu oma eluajaks!”
15 Nõnda pööras ta kõigi Juuda meeste südamed nagu ainsal mehel,
ja nad läkitasid kuningale ütlema: „Tulge tagasi, sina ja kõik su
sulased!”
16 Ja kuningas läks tagasi ning jõudis Jordani äärde. Aga Juuda
oli tulnud Gilgalisse, et minna kuningale vastu ja tuua kuningas üle Jordani.
17 Ka Simei, Geera poeg, benjaminlane Bahuurimist, ruttas ja tuli
koos Juuda meestega kuningas Taavetile vastu.
18 Ja koos temaga oli tuhat meest Benjaminist, samuti Siiba, Sauli
pere sulane, ja tema viisteist poega ja kakskümmend sulast koos
temaga. Need ruttasid Jordani äärde enne kuningat,
19 et minna koolmest läbi ja tuua üle kuninga pere ja et teha, mis tema
silmis hea oli. Ja Simei, Geera poeg, heitis kuninga ette maha, kui see oli
minemas üle Jordani,
20 ja ütles kuningale: „Ärgu lugegu mu isand mulle süüks ja ärgu
pidagu meeles, kuidas su sulane pattu tegi päeval, kui mu isand
kuningas lahkus Jeruusalemmast! Kuningas ärgu võtku seda südamesse!
21 Sest su sulane teab, et ma olen pattu teinud. Vaata, seepärast
olen ma täna tulnud esimesena kogu Joosepi soost, et tulla vastu oma
isandale kuningale.”
22 Siis võttis sõna Abisai, Seruja poeg, ja ütles: „Kas ei tuleks
Simei sellepärast surmata, et ta on sajatanud Issanda võitut?”
23 Aga Taavet ütles: „Mis on teil minuga tegemist, Seruja pojad,
et te täna tahate olla mu vastased? Kas peaks täna Iisraelis kedagi
surmatama? Sest eks ma tea, et ma täna olen jälle Iisraeli kuningas!”
24 Ja kuningas ütles Simeile: „Sina ei sure.” Ja kuningas vandus temale.
25 Ka Mefiboset, Sauli poeg, tuli kuningale vastu; aga ta ei olnud
hoolitsenud oma jalgade ja habeme eest ja ta ei olnud pesnud oma
riideid alates sellest päevast, mil kuningas oli ära läinud, kuni
päevani, mil ta tuli rahuga tagasi.
26 Ja kui ta tuli Jeruusalemmast kuningale vastu, siis küsis
kuningas temalt: „Miks sa ei tulnud minuga, Mefiboset?”
27 Ta vastas: „Mu isand kuningas, mu sulane pettis mind. Sest su
sulane mõtles: Ma lasen enesele saduldada eesli, sõidan selle seljas
ja lähen kuninga juurde, sest su sulane lonkab.
28 Aga tema laimas su sulast mu isanda kuninga juures. Mu isand
kuningas aga on ju nagu Jumala ingel: tee siis, mis su silmis hea on!
29 Sest kogu mu isa sugu ei ole mu isandale kuningale olnud muud
kui surma väärt, ometi oled sa pannud oma sulase sööjate seltsi sinu
lauas. Mis õigust mul siis enam on ja mida peaksin veel kuningale
kaebama?”
30 Ja kuningas ütles temale: „Mis sa sellest enam räägid! Ma olen
öelnud: sina ja Siiba jaotage väljad!”
31 Aga Mefiboset ütles kuningale: „Võtku tema kõik, sest mu isand
kuningas on tulnud rahuga koju!”
32 Ka gileadlane Barsillai oli tulnud Rogelimist alla ja läks koos
kuningaga üle Jordani, et saata teda ainult Jordani piirkonnas.
33 Barsillai oli väga vana, kaheksakümneaastane; ta oli varustanud
kuningat, kui see viibis Mahanaimis, sest ta oli väga rikas mees.
34 Ja kuningas ütles Barsillaile: „Tule koos minuga ja ma toidan
sind enese juures Jeruusalemmas!”
35 Aga Barsillai vastas kuningale: „Paljuks mul siis veel on
eluaastate päevi, et võiksin minna koos kuningaga Jeruusalemma?
36 Ma olen nüüd kaheksakümmend aastat vana; kas ma mõistan enam
vahet teha hea ja halva vahel? Või kas tunnen mina, su sulane, enam selle
maitset, mida söön ja mida joon? Kas ma kuulen enam lauljate või
lauljannade häält? Miks peaks su sulane olema veel koormaks mu
isandale kuningale?
37 Su sulane läheb ainult pisut maad koos kuningaga üle Jordani.
Mispärast peaks kuningas mulle tasuma niisuguse tasuga?
38 Luba ometi oma sulast tagasi minna, et võiksin surra oma linnas
oma isa ja ema haua juures! Aga vaata, siin on su sulane Kimham,
mingu tema koos mu isanda kuningaga, ja tee temale, mis su silmis
hea on!”
39 Siis ütles kuningas: „Tulgu siis Kimham koos minuga ja ma teen
temale, mis sinu silmis hea on. Ja kõik, mida sa minult soovid, ma
teen sulle.”
40 Siis läks kogu rahvas üle Jordani, ja kuningas läks üle. Ja
kuningas andis Barsillaile suud ning õnnistas teda. Seejärel läks too
tagasi koju.
41 Kuningas läks Gilgalisse ja Kimham läks koos temaga. Kuninga
viis üle kogu Juuda rahvas ja pool Iisraeli rahvast.
42 Ja vaata, siis tulid kõik teised Iisraeli mehed kuninga juurde
ning ütlesid kuningale: „Mispärast on meie vennad Juuda mehed sinu
varastanud ja on viinud kuninga ja tema pere üle Jordani ja kõik
Taaveti mehed koos temaga?”
43 Aga kõik Juuda mehed vastasid Iisraeli meestele: „Sellepärast
et kuningas on meile lähemal. Aga miks süttib teil viha põlema selle
asja pärast? Kas me oleme kuninga küljest mõne tüki ära söönud või
oleme viinud ta enestele?”
44 Ja Iisraeli mehed kostsid Juuda meestele ning ütlesid: „Meil on
kümme osa kuningast ja Taavetistki on meil rohkem kui teil. Mispärast
te siis põlgate meid? Ja kas meie ei kõnelnud esimestena, et me toome
tagasi oma kuninga?” Aga Juuda meeste sõna oli kõvem kui Iisraeli
meeste sõna.