18Absalomi surmJa Taavet luges üle rahva, kes tema juures oli, ja pani neile
pealikud tuhandete ja sadade üle.
Siis läkitas Taavet rahva välja: kolmandiku Joabi juhatusel,
kolmandiku Seruja poja Abisai, Joabi venna juhatusel ja kolmandiku
gatlase Ittai juhatusel. Ja kuningas ütles rahvale: „Ka mina ise
tulen koos teiega.”
Aga rahvas ütles: „Ära tule! Sest kui me peaksime põgenema, siis
ei hoolita meist; ja isegi kui pooled meist saavad surma, ei hoolita
meist; aga sina oled nagu kümme tuhat meiesugust. Seepärast on nüüd
parem, kui sa linnast meile appi tuled.”
Siis ütles kuningas neile: „Ma teen, nagu teie meelest hea on.”
Ja kuningas jäi seisma värava kõrvale, kõik rahvas aga läks välja
sadade ja tuhandete kaupa.
Ja kuningas käskis Joabi, Abisaid ja Ittaid, öeldes: „Olge
heatahtlikud nooruk Absalomi vastu!” Ja kõik rahvas kuulis, kuidas
kuningas andis kõigile pealikuile käsu Absalomi pärast.
Nõnda läks rahvas väljale Iisraeli vastu ja taplus toimus
Efraimi metsas.
Seal löödi Iisraeli rahvas maha Taaveti sulaste ees ja seal
sündis sel päeval suur kaotus - kakskümmend tuhat meest.
Taplus levis seal üle kogu maa-ala ja mets neelas sel päeval
rohkem rahvast kui mõõk.
Siis sattus Absalom Taaveti sulaste ette. Absalom ratsutas
muula seljas, ja kui muul jõudis suure oksliku tamme alla,
siis jäi Absalom peadpidi tamme külge, jäädes rippuma taeva ja maa
vahele, kuna muul läks tema alt edasi.
Üks mees nägi seda ja teatas Joabile ning ütles: „Vaata, ma
nägin Absalomi tamme küljes rippuvat!”
Ja Joab ütles mehele, kes temale teatas: „Vaata, kui sa nägid
seda, miks sa siis ei löönud teda seal maha? Siis oleks mu kohus
olnud anda sulle kümme hõbeseeklit ja vöö.”
Aga mees vastas Joabile: „Isegi kui ma vaeksin enesele pihku
tuhat hõbeseeklit, ei pistaks ma oma kätt kuningapoja külge, sest
kuningas andis meie kuuldes käsu sinule, Abisaile ja Ittaile, öeldes:
Pange, kes see iial oleks, nooruk Absalomi tähele!
Või oleksin pidanud talitama petlikult? Aga ükski asi ei jää ju
varjule kuninga eest ja sa ise oleksid siis seisnud eemal.”
Siis ütles Joab: „Mina ei saa nõnda su ees oodata.” Ja ta
võttis kätte kolm oda ning torkas need Absalomile südamesse, kui ta
tamme küljes oli alles elus.
Ja kümme noort meest, Joabi sõjariistade kandjad, astusid tema
ümber ja lõid Absalomi ning surmasid tema.
Siis puhus Joab sarve ja rahvas pöördus tagasi Iisraeli
jälitamast, sest Joab peatas rahva.
Ja nad võtsid Absalomi ning viskasid ta metsas ühte suurde
kaevandisse ja kuhjasid tema peale väga suure kivihunniku. Ja kogu
Iisrael põgenes, igaüks oma telki.
Aga Absalom oli võtnud ja püstitanud enesele oma eluajal samba,
mis on Kuningaorus, sest ta ütles: „Mul ei ole poega mu nime
mälestuseks.” Ta nimetas samba oma nimega ja seda hüütakse
tänapäevani „Absalomi mälestusmärgiks”.
Ja Ahimaats, Saadoki poeg, ütles: „Ma jooksen nüüd ja viin
kuningale rõõmusõnumi, et Issand on nõutanud temale õiguse tema
vaenlaste käest.”
Aga Joab ütles temale: „Täna ei ole sa rõõmusõnumi kuulutaja;
mõnel muul päeval saad sa viia rõõmusõnumi, aga täna ei saa sa viia
rõõmusõnumit, sest kuningapoeg on ju surnud.”
Siis ütles Joab ühele etiooplasele: „Mine teata kuningale, mida
sa oled näinud!” Ja etiooplane kummardas Joabile ning hakkas jooksma.
Aga Ahimaats, Saadoki poeg, jätkas veel ning ütles Joabile:
„Saagu mis saab, luba ma jooksen ka etiooplasele järele!” Aga Joab
ütles: „Miks siis sina tahad joosta, mu poeg? Sinule ei maksta ju
rõõmusõnumi tooja tasu!”
Ta vastas: „Saagu mis saab, ma jooksen!” Siis ta ütles temale:
„Jookse!” Ja Ahimaats jooksis Lagendiku teed ning möödus etiooplasest.
Taavet istus kahe värava vahel. Kui vahimees läks müüri
peale värava katusele ja tõstis oma silmad üles ning vaatas, ennäe,
siis tuli üksik mees joostes.
Ja vahimees hüüdis ning teatas kuningale. Ja kuningas ütles:
„Kui ta on üksinda, siis on tal head sõnumid suus.” Ja mees tuli üha ligemale.
Siis nägi vahimees teist meest jooksvat; ja vahimees hüüdis
väravahoidjale ning ütles: „Ennäe, veel üks mees jookseb üksinda!”
Aga kuningas ütles: „Ka see toob häid sõnumeid.”
Ja vahimees ütles: „Ma näen esimese jooksust, et see on Saadoki
poja Ahimaatsi jooksu moodi.” Ja kuningas ütles: „See on hea mees ja
ta tuleb hea sõnumiga.”
Ja Ahimaats hüüdis ning ütles kuningale: „Rahu!” Siis ta
kummardas kuninga ette silmili maha ja ütles: „Kiidetud olgu Issand,
sinu Jumal, kes andis kätte need mehed, kes tõstsid oma käed mu
isanda kuninga vastu!”
Kuningas küsis: „Kas nooruk Absalomi käsi käib hästi?” Ja
Ahimaats vastas: „Ma nägin suurt möllu, kui Joab läkitas kuninga
sulase ja minu, sinu sulase, aga ma ei tea, mis see oli.”
Ja kuningas ütles: „Astu kõrvale ja seisa seal!” Ja ta astus
kõrvale ning jäi sinna seisma.
Ja vaata, etiooplane tuli. Ja etiooplane ütles: „Võtku mu isand
kuningas kuulda häid sõnumeid, sest Issand on täna nõutanud sulle
õiguse kõigi käest, kes olid tõusnud su vastu!”
Kuningas küsis etiooplaselt: „Kas nooruk Absalomi käsi käib
hästi?” Ja etiooplane vastas: „Sündigu mu isanda kuninga vaenlastega
ja kõigiga, kes tõusevad sulle kurja tegema, nõnda nagu sündis selle
noorukiga!”
pealikud tuhandete ja sadade üle.
Siis läkitas Taavet rahva välja: kolmandiku Joabi juhatusel,
kolmandiku Seruja poja Abisai, Joabi venna juhatusel ja kolmandiku
gatlase Ittai juhatusel. Ja kuningas ütles rahvale: „Ka mina ise
tulen koos teiega.”
Aga rahvas ütles: „Ära tule! Sest kui me peaksime põgenema, siis
ei hoolita meist; ja isegi kui pooled meist saavad surma, ei hoolita
meist; aga sina oled nagu kümme tuhat meiesugust. Seepärast on nüüd
parem, kui sa linnast meile appi tuled.”
Siis ütles kuningas neile: „Ma teen, nagu teie meelest hea on.”
Ja kuningas jäi seisma värava kõrvale, kõik rahvas aga läks välja
sadade ja tuhandete kaupa.
Ja kuningas käskis Joabi, Abisaid ja Ittaid, öeldes: „Olge
heatahtlikud nooruk Absalomi vastu!” Ja kõik rahvas kuulis, kuidas
kuningas andis kõigile pealikuile käsu Absalomi pärast.
Nõnda läks rahvas väljale Iisraeli vastu ja taplus toimus
Efraimi metsas.
Seal löödi Iisraeli rahvas maha Taaveti sulaste ees ja seal
sündis sel päeval suur kaotus - kakskümmend tuhat meest.
Taplus levis seal üle kogu maa-ala ja mets neelas sel päeval
rohkem rahvast kui mõõk.
Siis sattus Absalom Taaveti sulaste ette. Absalom ratsutas
muula seljas, ja kui muul jõudis suure oksliku tamme alla,
siis jäi Absalom peadpidi tamme külge, jäädes rippuma taeva ja maa
vahele, kuna muul läks tema alt edasi.
Üks mees nägi seda ja teatas Joabile ning ütles: „Vaata, ma
nägin Absalomi tamme küljes rippuvat!”
Ja Joab ütles mehele, kes temale teatas: „Vaata, kui sa nägid
seda, miks sa siis ei löönud teda seal maha? Siis oleks mu kohus
olnud anda sulle kümme hõbeseeklit ja vöö.”
Aga mees vastas Joabile: „Isegi kui ma vaeksin enesele pihku
tuhat hõbeseeklit, ei pistaks ma oma kätt kuningapoja külge, sest
kuningas andis meie kuuldes käsu sinule, Abisaile ja Ittaile, öeldes:
Pange, kes see iial oleks, nooruk Absalomi tähele!
Või oleksin pidanud talitama petlikult? Aga ükski asi ei jää ju
varjule kuninga eest ja sa ise oleksid siis seisnud eemal.”
Siis ütles Joab: „Mina ei saa nõnda su ees oodata.” Ja ta
võttis kätte kolm oda ning torkas need Absalomile südamesse, kui ta
tamme küljes oli alles elus.
Ja kümme noort meest, Joabi sõjariistade kandjad, astusid tema
ümber ja lõid Absalomi ning surmasid tema.
Siis puhus Joab sarve ja rahvas pöördus tagasi Iisraeli
jälitamast, sest Joab peatas rahva.
Ja nad võtsid Absalomi ning viskasid ta metsas ühte suurde
kaevandisse ja kuhjasid tema peale väga suure kivihunniku. Ja kogu
Iisrael põgenes, igaüks oma telki.
Aga Absalom oli võtnud ja püstitanud enesele oma eluajal samba,
mis on Kuningaorus, sest ta ütles: „Mul ei ole poega mu nime
mälestuseks.” Ta nimetas samba oma nimega ja seda hüütakse
tänapäevani „Absalomi mälestusmärgiks”.
Ja Ahimaats, Saadoki poeg, ütles: „Ma jooksen nüüd ja viin
kuningale rõõmusõnumi, et Issand on nõutanud temale õiguse tema
vaenlaste käest.”
Aga Joab ütles temale: „Täna ei ole sa rõõmusõnumi kuulutaja;
mõnel muul päeval saad sa viia rõõmusõnumi, aga täna ei saa sa viia
rõõmusõnumit, sest kuningapoeg on ju surnud.”
Siis ütles Joab ühele etiooplasele: „Mine teata kuningale, mida
sa oled näinud!” Ja etiooplane kummardas Joabile ning hakkas jooksma.
Aga Ahimaats, Saadoki poeg, jätkas veel ning ütles Joabile:
„Saagu mis saab, luba ma jooksen ka etiooplasele järele!” Aga Joab
ütles: „Miks siis sina tahad joosta, mu poeg? Sinule ei maksta ju
rõõmusõnumi tooja tasu!”
Ta vastas: „Saagu mis saab, ma jooksen!” Siis ta ütles temale:
„Jookse!” Ja Ahimaats jooksis Lagendiku teed ning möödus etiooplasest.
Taavet istus kahe värava vahel. Kui vahimees läks müüri
peale värava katusele ja tõstis oma silmad üles ning vaatas, ennäe,
siis tuli üksik mees joostes.
Ja vahimees hüüdis ning teatas kuningale. Ja kuningas ütles:
„Kui ta on üksinda, siis on tal head sõnumid suus.” Ja mees tuli üha ligemale.
Siis nägi vahimees teist meest jooksvat; ja vahimees hüüdis
väravahoidjale ning ütles: „Ennäe, veel üks mees jookseb üksinda!”
Aga kuningas ütles: „Ka see toob häid sõnumeid.”
Ja vahimees ütles: „Ma näen esimese jooksust, et see on Saadoki
poja Ahimaatsi jooksu moodi.” Ja kuningas ütles: „See on hea mees ja
ta tuleb hea sõnumiga.”
Ja Ahimaats hüüdis ning ütles kuningale: „Rahu!” Siis ta
kummardas kuninga ette silmili maha ja ütles: „Kiidetud olgu Issand,
sinu Jumal, kes andis kätte need mehed, kes tõstsid oma käed mu
isanda kuninga vastu!”
Kuningas küsis: „Kas nooruk Absalomi käsi käib hästi?” Ja
Ahimaats vastas: „Ma nägin suurt möllu, kui Joab läkitas kuninga
sulase ja minu, sinu sulase, aga ma ei tea, mis see oli.”
Ja kuningas ütles: „Astu kõrvale ja seisa seal!” Ja ta astus
kõrvale ning jäi sinna seisma.
Ja vaata, etiooplane tuli. Ja etiooplane ütles: „Võtku mu isand
kuningas kuulda häid sõnumeid, sest Issand on täna nõutanud sulle
õiguse kõigi käest, kes olid tõusnud su vastu!”
Kuningas küsis etiooplaselt: „Kas nooruk Absalomi käsi käib
hästi?” Ja etiooplane vastas: „Sündigu mu isanda kuninga vaenlastega
ja kõigiga, kes tõusevad sulle kurja tegema, nõnda nagu sündis selle
noorukiga!”