1 Kui Taavet oli mäetipust läinud pisut edasi, vaata, siis tuli
temale vastu Mefiboseti sulane Siiba paari saduldatud eesliga, kelle
seljas oli kakssada leiba, sada rosinakakku, sada viigimarjakakku ja
lähker veini.
2 Kuningas küsis Siibalt: „Milleks on sul need?” Ja Siiba vastas:
„Eeslid on kuninga perele ratsutamiseks, leib ja viigimarjakakud
sulastele söömiseks ja vein kõrbes väsinuile joomiseks.”
3 Ja kuningas küsis: „Aga kus on su isanda poeg?” Ja Siiba vastas
kuningale: „Vaata, tema jäi Jeruusalemma, sest ta ütles: Nüüd annab
Iisraeli sugu mulle tagasi mu isa kuningriigi.”
4 Siis ütles kuningas Siibale: „Vaata, kõik, mis on Mefiboseti
oma, saab sinule.” Ja Siiba ütles: „Ma kummardan, lase mind armu
leida su silmis, isand kuningas!”
5 Kui kuningas Taavet jõudis Bahuurimisse, vaata, siis tuli sealt
välja mees Sauli perekonna suguvõsast, Simei nimi, Geera poeg; ta
tuli ja sajatas üha
6 ning viskas kividega Taavetit ja kuningas Taaveti kõiki
sulaseid, kuigi kogu rahvas ja kõik kangelased olid temast paremal ja
vasakul.
7 Ja sajatades ütles Simei nõnda: „Mine ära, mine ära, sina
veremees ja kõlvatu!
8 Issand tasub sulle kõik Sauli soo vere, kelle asemel sa oled
saanud kuningaks. Issand annab kuningriigi su poja Absalomi kätte.
Jah, vaata, nüüd oled sa ise õnnetuses, sest sa oled veremees.”
9 Abisai, Seruja poeg, ütles kuningale: „Miks tohib see surnud
koer sajatada mu isandat kuningat? Luba ma lähen ja raiun ta pea
maha!”
10 Aga kuningas vastas: „Mis on teil minuga tegemist, Seruja
pojad? Kui ta sajatab ja kui Issand on temale öelnud: Sajata
Taavetit!, kes siis tohib küsida: Miks sa teed nõnda?”
11 Ja Taavet ütles Abisaile ja kõigile oma sulaseile: „Vaata, minu
oma poeg, kes mu niudeist on välja tulnud, nõuab mu hinge, saati siis
nüüd see benjaminlane. Jätke ta rahule ja las ta sajatab, sest Issand
on teda käskinud!
12 Vahest Issand vaatab mu viletsuse peale ja vahest Issand tasub
mulle heaga tema tänase sajatuse asemel?”
13 Siis läksid Taavet ja tema mehed mööda teed, kuna Simei käis
piki mäekülge temaga kohakuti; ta sajatas minnes, viskas kive ja
pildus liiva, olles temaga kohakuti.
14 Ja kuningas tuli väsinult koos kõige rahvaga, kes oli tema juures,
ja tõmbas seal hinge tagasi.
15 Aga Absalom ja kõik rahvas, Iisraeli mehed, olid tulnud
Jeruusalemma; ja Ahitofel oli koos temaga.
16 Kui arklane Huusai, Taaveti sõber, tuli Absalomi juurde, siis
ütles Huusai Absalomile: „Elagu kuningas! Elagu kuningas!”
17 Aga Absalom ütles Huusaile: „Niisugune on siis su ustavus oma
sõbra vastu! Mispärast sa ei läinud koos oma sõbraga?”
18 Ja Huusai vastas Absalomile: „Ei, ainult keda Issand ja see
rahvas ja kõik Iisraeli mehed on valinud, selle oma ma tahan olla ja
selle juurde jääda!
19 Ja teiseks: keda ma peaksin siis teenima? Kas mitte tema poega?
Nõnda nagu ma olen teeninud su isa, nõnda ma tahan teenida sindki!”
20 Siis ütles Absalom Ahitofelile: „Andke nõu, mida peaksime
tegema?”
21 Ja Ahitofel vastas Absalomile: „Mine oma isa liignaiste juurde,
keda ta on jätnud koda hoidma. Siis saab kogu Iisrael kuulda, et sa
oled ennast teinud oma isale vastikuks, ja kõik, kes su juures on,
saavad julgust!”
22 Siis löödi Absalomile katuse peale telk üles, ja Absalom läks
oma isa liignaiste juurde kogu Iisraeli silma all.
23 Ja Ahitofeli nõu, mida ta neil päevil andis, oli nagu Jumalalt
saadud vastus; niisugune oli iga Ahitofeli nõuanne, niihästi
Taavetile kui Absalomile.