1 Kui Joab, Seruja poeg, märkas, et kuninga süda kaldus Absalomi poole,
2 siis läkitas Joab käsu Tekoasse ja laskis sealt tuua ühe targa
naise ning ütles sellele: „Tee ennast nüüd leinajaks ja pane
leinariided selga; ära võia ennast õliga, vaid ole nagu naine, kes on
mõnda aega surnu pärast leinanud!
3 Mine siis kuninga juurde ja räägi temale nõnda!” Ja Joab pani
temale sõnad suhu.
4 Ja Tekoa naine rääkis kuningaga, ta heitis silmili maha ja
kummardas ning ütles: „Kuningas, aita!”
5 Ja kuningas küsis temalt: „Mis sul vaja on?” Ja ta vastas: „Oh
häda! Ma olen lesknaine, sest mu mees on surnud.
6 Su teenijal oli kaks poega; need mõlemad riidlesid väljal ega
olnud kedagi, kes neid oleks lahutanud; nii lõi üks teise maha ja
tappis tema.
7 Ja vaata, kogu suguvõsa on tõusnud su teenija vastu ja nad
ütlevad: „Anna välja see, kes lõi oma venna maha, ja me surmame tema
ta venna hinge pärast, kelle ta tappis, ja me hävitame ka pärija!”
Nõnda kustutavad nad minu söe, mis veel on säilinud, jätmata mu mehele
nime ja järeltulijaid maa peale.”
8 Ja kuningas ütles naisele: „Mine koju, ma ise annan sinu kohta
käsu!”
9 Aga Tekoa naine ütles kuningale: „Mu isand kuningas! Süü jääb
minu ja mu isakoja peale, aga kuningas ja tema aujärg on süüta.”
10 Ja kuningas ütles: „Kes sulle midagi ütleb, see too minu
juurde, siis ta ei puutu enam sinusse!”
11 Aga naine ütles: „Mõelgu ometi kuningas Issandale, oma
Jumalale, et veritasunõudja ei hävitaks veelgi rohkem ja et mu poega
ei hukataks!” Ja kuningas vastas: „Nii tõesti kui Issand elab, ei pea
su poja peast mitte karvagi maha langema!”
12 Aga naine ütles: „Luba ometi, et su teenija räägib mu
isandale kuningale veel ühe sõna!” Ja ta vastas: „Räägi!”
13 Ja naine ütles: „Mispärast sa siis mõtled nõnda Jumala rahva
vastu? Sest nõnda rääkides on kuningas ise saanud süüdlaseks, kui
kuningas ei lase oma äratõugatut tagasi tulla.
14 Meie küll sureme ja oleme nagu vesi, mis maha voolab, mida ei
saa koguda. Aga Jumal ei taha võtta hinge, vaid mõtleb kindlasti, et
äratõugatu ei oleks temast ära tõugatud.
15 Ja kui ma nüüd olen tulnud seda rääkima oma isandale kuningale,
siis sellepärast, et rahvas mind hirmutas. Su teenija mõtles: Ma
räägin ometi kuningale, vahest kuningas teeb, mis ta teenija räägib.
16 Küllap kuningas kuuleb ja päästab oma teenija mehe pihust, kes
mind koos mu pojaga tahab hävitada Jumala pärisosast.
17 Ja su teenija mõtles: Mu isanda kuninga sõna ometi rahustab
mind, sest mu isand kuningas on otsekui Jumala ingel, kes võtab
kuulda head ja kurja. Ja Issand, sinu Jumal, olgu sinuga!”
18 Ja kuningas kostis ning ütles naisele: „Ära ometi mulle salga,
mida ma sinult küsin!” Ja naine ütles: „Mu isand kuningas rääkigu!”
19 Siis küsis kuningas: „Kas Joabi käsi on sinuga kogu selles
asjas?” Ja naine kostis ning ütles: „Nii tõesti kui su hing elab, mu
isand kuningas, ei pääse keegi paremale ega vasakule kõigest sellest,
mis mu isand kuningas kõneleb: jah, see on su sulane Joab, kes mind
käskis, ja tema pani kõik need sõnad su teenija suhu.
20 Et anda asjale teist nägu, selleks tegi su sulane Joab nõnda.
Aga mu isand on tark nagu Jumala ingel, et mõista kõike, mis maa
peal on.”
21 Siis ütles kuningas Joabile: „Vaata nüüd, ma teen seda: mine ja
too tagasi nooruk Absalom!”
22 Ja Joab heitis silmili maha ja kummardas ning õnnistas
kuningat. Ja Joab ütles: „Nüüd su sulane teab, et ma olen leidnud
armu su silmis, mu isand kuningas, sest kuningas teeb oma sulase sõna
järgi.”
23 Ja Joab tõusis ning läks Gesurisse ja tõi Absalomi Jeruusalemma.
24 Aga kuningas ütles: „Mingu ta jälle oma kotta, kuid minu palet
ta ei näe!” Nõnda läks Absalom jälle oma kotta ega saanud näha
kuninga palet.
25 Aga kogu Iisraelis ei olnud nii ilusat meest kui Absalom, mitte
ühtegi, keda nii väga oleks ülistatud: jalatallast pealaeni ei olnud
temal midagi viga.
26 Ja kui ta lõikas oma juukseid - ta lõikas neid iga aasta lõpus,
sest need muutusid temale nõnda raskeks, et ta pidi lõikama -, siis
vaagisid ta juuksed kakssada seeklit kuninga vae järgi.
27 Ja Absalomile sündis kolm poega ja üks tütar, Taamar nimi; see
oli ilus naine.
28 Ja Absalom elas Jeruusalemmas kaks aastat, aga ta ei näinud
kuninga palet.
29 Siis Absalom läkitas Joabile järele, et saata teda kuninga
juurde, aga ta ei tahtnud tulla tema juurde. Ta läkitas veel teist
korda, aga Joab ei tahtnud tulla.
30 Siis ütles ta oma sulastele: „Vaadake, Joabi põlluosa on minu
oma kõrval ja temal on seal odrad peal. Minge ja süüdake see tulega
põlema!” Ja Absalomi sulased süütasid põlluosa tulega põlema.
31 Siis Joab võttis kätte ning tuli Absalomi juurde ta kotta ja
küsis temalt: „Mispärast on su sulased süüdanud tulega põlema minu
põlluosa?”
32 Ja Absalom vastas Joabile: „Vaata, ma läkitasin su juurde ja
ütlesin: Tule siia, et ma saaksin sind saata kuningalt küsima:
Mispärast ma pidin Gesurist ära tulema? Mul oleks parem, kui ma
oleksin seal. Ma tahan nüüd näha kuninga palet! Aga kui minus on süü,
siis surmaku ta mind!”
33 Ja Joab läks kuninga juurde ning jutustas seda temale. Ja tema
kutsus Absalomi, ja ta tuli kuninga juurde ning kummardas kuninga
ette silmili maha; ja kuningas andis Absalomile suud.