1 Ja Issand läkitas Naatani Taaveti juurde; too tuli tema juurde
ning ütles temale: „Ühes linnas oli kaks meest, üks rikas ja
teine vaene.
2 Rikkal oli väga palju lambaid ja veiseid,
3 aga vaesel ei olnud midagi muud kui üksainus pisike utetall,
kelle ta oli ostnud. Ta toitis seda ja see kasvas üles tema juures
üheskoos ta lastega; see sõi ta palukest, jõi ta karikast, magas ta
süles ja oli temale nagu tütar.
4 Siis tuli rikka mehe juurde teekäija. Aga tema ei raatsinud
võtta oma lammastest ja veistest, et valmistada rooga teekäijale, kes
ta juurde oli tulnud, vaid ta võttis vaese mehe utetalle ja valmistas
mehele, kes ta juurde oli tulnud.”
5 Siis Taaveti viha süttis väga põlema mehe vastu ja ta ütles
Naatanile: „Nii tõesti kui Issand elab, mees, kes seda tegi, on surmalaps!
6 Ja ta peab utetalle tasuma neljakordselt, sellepärast et ta tegi
nõnda ega halastanud!”
7 Aga Naatan ütles Taavetile: „See mees oled sina! Nõnda ütleb
Issand, Iisraeli Jumal: Mina olen sind võidnud Iisraeli kuningaks ja
mina olen sind päästnud Sauli käest.
8 Mina olen sulle andnud su isanda koja ja su sülle su isanda
naised, ja olen sulle andnud Iisraeli ja Juuda soo. Ja kui seda on
vähe, siis ma oleksin võinud sulle lisada veel ühte ja teist.
9 Mispärast sa oled põlanud Issanda sõna, tehes, mis on tema silmis
paha? Hett Uurija sa lõid mõõgaga maha ja tema naise sa võtsid
enesele naiseks. Jah, tema sa tapsid ammonlaste mõõgaga.
10 Aga nüüd ei lahku mõõk su soost mitte iialgi, sellepärast et sa
oled mind põlanud ja oled võtnud hett Uurija naise enesele naiseks.
11 Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma lasen sinu oma soost tulla sulle
õnnetusi; ma võtan sinu naised su silma ees ja annan su ligimesele ja
tema magab su naistega selle päikese paistes.
12 Kuigi sina oled seda teinud salaja, teen mina seda kogu
Iisraeli ees ja päise päeva ajal.”
13 Siis ütles Taavet Naatanile: „Mina olen pattu teinud Issanda
vastu.” Ja Naatan ütles Taavetile: „Issand on juba su patu sulle
andeks andnud. Sa ei sure.
14 Ometi, kuna sa selle asja pärast oled pannud Issanda vaenlased
teda kõvasti pilkama, siis peab küll poeg, kes sulle on sündinud,
kindlasti surema!”
15 Siis Naatan läks koju. Ja Issand lõi last, kelle Uurija naine
oli Taavetile ilmale toonud, nõnda et see haigestus.
16 Siis Taavet otsis poisi pärast Jumalat; Taavet paastus, ja kui
ta koju tuli, siis ta magas ööd maa peal.
17 Ta kojavanemad astusid ta juurde, et tõsta teda maast üles,
aga ta ei tahtnud ega võtnud koos nendega leiba.
18 Ja seitsmendal päeval laps suri. Taaveti sulased aga kartsid
temale teatada, et laps oli surnud, sest nad ütlesid: „Vaata, kui
laps oli alles elus, siis me rääkisime temale, aga ta ei kuulanud
meie häält. Kuidas võiksime temale öelda, et laps on surnud? Ta võib
teha enesele paha!”
19 Kui Taavet nägi, et ta sulased isekeskis sosistasid, siis ta
mõistis, et laps oli surnud. Ja Taavet küsis oma sulastelt:
„Kas laps on surnud?” Ja need vastasid: „Surnud.”
20 Siis Taavet tõusis maast üles, pesi ja võidis ennast, vahetas
riideid ning läks Issanda kotta ja kummardas; ja kui ta koju tuli,
siis küsis ta süüa ja ta ette pandi leiba ning ta sõi.
21 Aga tema sulased ütlesid talle: „Mis see on, mida sa lapse
pärast teed? Kui ta elas, sa paastusid ja nutsid, aga kui laps on
surnud, sa tõused ja sööd leiba!”
22 Ja ta vastas: „Kui laps alles elas, siis ma paastusin ja
nutsin, sest ma mõtlesin: Kes teab, vahest annab Issand mulle armu ja
laps jääb elama?
23 Aga nüüd on ta surnud. Mispärast ma peaksin siis paastuma? Kas
ma suudan teda veel tagasi tuua? Mina lähen küll tema juurde, aga
tema ei tule tagasi minu juurde.”
24 Ja Taavet trööstis oma naist Batsebat, läks ta juurde ja magas
temaga; ja naine tõi poja ilmale ning Taavet pani temale nimeks
Saalomon. Ja Issand armastas teda
25 ning Taavet läkitas ta prohvet Naatani käe alla, kes Issanda
pärast nimetas tema Jedidjaks.
26 Ja Joab sõdis ammonlaste Rabba vastu ning vallutas kuningalinna.
27 Siis Joab läkitas käskjalad Taavetile ütlema: „Ma olen sõdinud
Rabba vastu. Ma olen vallutanud ka veehoidla.
28 Ja nüüd kogu kokku ülejäänud rahvas ja löö leer üles linna alla
ning valluta see, et mitte mina ei vallutaks linna ja seda ei
nimetataks minu nimega!”
29 Siis Taavet kogus kokku kogu rahva ja läks Rabbasse, sõdis
selle vastu ja vallutas selle.
30 Ja ta võttis nende kuningal krooni peast - see vaagis talendi
kulda ja selles oli kalliskivi - ja see pandi Taavetile pähe; ja ta
tõi linnast väga palju saaki.
31 Ja rahva, kes seal oli, tõi ta välja ja pani kivisaagide,
raudkirkade ja raudkirveste juurde ning laskis ta minna läbi
telliskiviahjudest; ja nõnda talitas ta kõigi ammonlaste linnadega.
Siis Taavet ja kogu rahvas läksid tagasi Jeruusalemma.