1Taavet leinab Sauli ja JoonataniJa pärast Sauli surma, kui Taavet oli tagasi tulnud amalekke
löömast ja Taavet oli viibinud kaks päeva Siklagis,
vaata, siis tuli kolmandal päeval keegi mees leerist Sauli
juurest, riided lõhki käristatud ja mulda pea peal. Ja kui ta jõudis
Taaveti juurde, siis ta heitis maha ja kummardas.
Ja Taavet küsis temalt: „Kust sa tuled?” Tema vastas:
„Ma olen Iisraeli leerist pääsenud.”
Ja Taavet ütles temale: „Mis seal juhtus? Jutusta ometi mulle!”
Ja ta vastas: „Rahvas põgenes lahingust ja rahvast on paljud ka
langenud ja surnud; ka Saul ja tema poeg Joonatan on surnud.”
Siis küsis Taavet noorelt mehelt, kes temale seda jutustas:
„Kuidas sa tead, et Saul ja tema poeg Joonatan on surnud?”
Ja noor mees, kes temale seda jutustas, vastas: „Ma juhtusin
kogemata Gilboa mäele, ja vaata, Saul toetas ennast oma piigile; aga
vaata, sõjavankrid ja ratsanikud kippusid talle ligi.
Kui ta ümber pöördus ja mind nägi, siis ta hüüdis mind. Ja ma
vastasin: Siin ma olen!
Ta küsis minult: Kes sa oled? Ja ma vastasin talle: Mina olen
amalek.
Siis ta ütles mulle: Astu nüüd minu juurde ja surma mind, sest
mind on tabanud nõrkushoog, kuigi mul on hing alles täiesti sees!
Siis ma astusin ta juurde ja surmasin tema, sest ma teadsin, et
kui ta kukub, siis ta ei jää elama. Ja ma võtsin laubaehte, mis tal
peas oli, ja käevõru, mis tal käsivarre ümber oli, ja tõin need siia
oma isandale.”
Siis Taavet haaras kinni oma riietest ja käristas need lõhki,
nõndasamuti tegid ka kõik mehed, kes ta juures olid.
Ja nad kaeblesid, nutsid ja paastusid õhtuni Sauli ja tema poja
Joonatani pärast, ja Issanda rahva ja Iisraeli soo pärast,
sellepärast et need olid langenud mõõga läbi.
Ja Taavet küsis noorelt mehelt, kes oli temale seda jutustanud:
„Kust sa pärit oled?” Ja see vastas: „Mina olen võõrsil elava amaleki
mehe poeg.”
Ja Taavet ütles talle: „Kuidas sa siis ei kartnud sirutada oma
kätt Issanda võitu hukkamiseks?”
Ja Taavet kutsus ühe noore mehe ning ütles: „Tule siia ja mine
talle kallale!” Ja see lõi ta maha, nõnda et ta suri.
Ja Taavet ütles temale: „Sinu veri tulgu su pea peale, sest su
oma suu on tunnistanud sinu vastu, öeldes: Mina olen tapnud Issanda
võitu.”
Ja Taavet laulis Sauli ja tema poja Joonatani pärast seda nutulaulu
ning ütles, et Juuda poegadele tuleks õpetada „Ammulaulu”.
Vaata, see on kirja pandud Õiglase raamatus:
„Sinu hiilgus, Iisrael,
on maha löödud su küngastel!
Kuidas küll on kangelased langenud!
Ärge jutustage seda Gatis,
ärge kuulutage Askeloni tänavail,
et vilistite tütred ei rõõmutseks,
et ümberlõikamatute tütred ei rõkataks!
Gilboa mäed!
Ärgu tulgu teie peale
ei kastet ega vihma,
te ohvripõllud!
Sest seal on rüvetatud
kangelaste kilbid,
Sauli kilp
on õliga võidmata.
Mahalöödute verest,
kangelaste rasvast
ei hoidunud Joonatani amb,
Sauli mõõk ei tulnud tühjalt tagasi.
Saul ja Joonatan,
armastatud ja armsad,
lahutamatud elus ja surmas!
Nad olid kotkastest kiiremad,
lõvidest tugevamad.
Iisraeli tütred!
Nutke Sauli pärast,
kes teid riietas
kaunistustega purpurisse,
kes kinnitas kuldehteid
teie riietele!
Kuidas küll on kangelased
langenud keset taplust,
Joonatan maha löödud
su küngastel!
Mul on sinu pärast kitsas käes,
mu vend Joonatan!
Sa olid mulle väga kallis.
Naiste armastusest imelisem
oli su armastus minu vastu.
Kuidas küll on kangelased langenud
ja võitlusrelvad hävinud!”
löömast ja Taavet oli viibinud kaks päeva Siklagis,
vaata, siis tuli kolmandal päeval keegi mees leerist Sauli
juurest, riided lõhki käristatud ja mulda pea peal. Ja kui ta jõudis
Taaveti juurde, siis ta heitis maha ja kummardas.
Ja Taavet küsis temalt: „Kust sa tuled?” Tema vastas:
„Ma olen Iisraeli leerist pääsenud.”
Ja Taavet ütles temale: „Mis seal juhtus? Jutusta ometi mulle!”
Ja ta vastas: „Rahvas põgenes lahingust ja rahvast on paljud ka
langenud ja surnud; ka Saul ja tema poeg Joonatan on surnud.”
Siis küsis Taavet noorelt mehelt, kes temale seda jutustas:
„Kuidas sa tead, et Saul ja tema poeg Joonatan on surnud?”
Ja noor mees, kes temale seda jutustas, vastas: „Ma juhtusin
kogemata Gilboa mäele, ja vaata, Saul toetas ennast oma piigile; aga
vaata, sõjavankrid ja ratsanikud kippusid talle ligi.
Kui ta ümber pöördus ja mind nägi, siis ta hüüdis mind. Ja ma
vastasin: Siin ma olen!
Ta küsis minult: Kes sa oled? Ja ma vastasin talle: Mina olen
amalek.
Siis ta ütles mulle: Astu nüüd minu juurde ja surma mind, sest
mind on tabanud nõrkushoog, kuigi mul on hing alles täiesti sees!
Siis ma astusin ta juurde ja surmasin tema, sest ma teadsin, et
kui ta kukub, siis ta ei jää elama. Ja ma võtsin laubaehte, mis tal
peas oli, ja käevõru, mis tal käsivarre ümber oli, ja tõin need siia
oma isandale.”
Siis Taavet haaras kinni oma riietest ja käristas need lõhki,
nõndasamuti tegid ka kõik mehed, kes ta juures olid.
Ja nad kaeblesid, nutsid ja paastusid õhtuni Sauli ja tema poja
Joonatani pärast, ja Issanda rahva ja Iisraeli soo pärast,
sellepärast et need olid langenud mõõga läbi.
Ja Taavet küsis noorelt mehelt, kes oli temale seda jutustanud:
„Kust sa pärit oled?” Ja see vastas: „Mina olen võõrsil elava amaleki
mehe poeg.”
Ja Taavet ütles talle: „Kuidas sa siis ei kartnud sirutada oma
kätt Issanda võitu hukkamiseks?”
Ja Taavet kutsus ühe noore mehe ning ütles: „Tule siia ja mine
talle kallale!” Ja see lõi ta maha, nõnda et ta suri.
Ja Taavet ütles temale: „Sinu veri tulgu su pea peale, sest su
oma suu on tunnistanud sinu vastu, öeldes: Mina olen tapnud Issanda
võitu.”
Ja Taavet laulis Sauli ja tema poja Joonatani pärast seda nutulaulu
ning ütles, et Juuda poegadele tuleks õpetada „Ammulaulu”.
Vaata, see on kirja pandud Õiglase raamatus:
„Sinu hiilgus, Iisrael,
on maha löödud su küngastel!
Kuidas küll on kangelased langenud!
Ärge jutustage seda Gatis,
ärge kuulutage Askeloni tänavail,
et vilistite tütred ei rõõmutseks,
et ümberlõikamatute tütred ei rõkataks!
Gilboa mäed!
Ärgu tulgu teie peale
ei kastet ega vihma,
te ohvripõllud!
Sest seal on rüvetatud
kangelaste kilbid,
Sauli kilp
on õliga võidmata.
Mahalöödute verest,
kangelaste rasvast
ei hoidunud Joonatani amb,
Sauli mõõk ei tulnud tühjalt tagasi.
Saul ja Joonatan,
armastatud ja armsad,
lahutamatud elus ja surmas!
Nad olid kotkastest kiiremad,
lõvidest tugevamad.
Iisraeli tütred!
Nutke Sauli pärast,
kes teid riietas
kaunistustega purpurisse,
kes kinnitas kuldehteid
teie riietele!
Kuidas küll on kangelased
langenud keset taplust,
Joonatan maha löödud
su küngastel!
Mul on sinu pärast kitsas käes,
mu vend Joonatan!
Sa olid mulle väga kallis.
Naiste armastusest imelisem
oli su armastus minu vastu.
Kuidas küll on kangelased langenud
ja võitlusrelvad hävinud!”