1 Ja Issand ütles Moosesele: „Mine, lahku siit, sina ja rahvas,
kelle sa tõid Egiptusemaalt välja, maale, mille ma vandega olen
tõotanud Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, öeldes: Sinu soole ma
annan selle!
2 Ma läkitan sinu eel ingli ja ajan ära kaananlased, emorlased,
hetid, perislased, hiivlased ja jebuuslased,
3 et sa jõuaksid maale, mis piima ja mett voolab, sest mina ise ei
lähe koos sinuga, et sind mitte hävitada teel, kuna sa oled
kangekaelne rahvas.”
4 Kui rahvas kuulis seda kurja kõnet, siis nad leinasid ja ükski ei
pannud enesele ehteid ümber.
5 Ja Issand ütles Moosesele: „Ütle Iisraeli lastele: Te olete
kangekaelne rahvas. Kui ma läheksin ühe silmapilgugi koos sinuga,
peaksin sinu hävitama. Võta nüüd ära oma ehted, siis ma mõtlen, mis
ma sinuga teen!”
6 Ja Iisraeli lapsed rebisidki endilt ehted Hoorebi mäe juurest lahkumisel.
7 Mooses aga võttis telgi ja püstitas selle väljapoole leeri,
leerist kaugemale, ja nimetas selle kogudusetelgiks; ja igaüks, kes
otsis Issandat, läks kogudusetelgi juurde, mis oli väljaspool leeri.
8 Iga kord, kui Mooses läks välja telgi juurde, tõusis kogu rahvas
püsti ja igamees seisis oma telgi uksel ning vaatas Moosesele järele,
kuni ta oli läinud telki.
9 Ja iga kord, kui Mooses oli läinud telki, laskus pilvesammas alla
ning seisis telgi ukse kohal; ja ta kõneles Moosesega.
10 Ja kui kogu rahvas nägi pilvesammast seisvat telgi ukse kohal,
siis kogu rahvas tõusis üles ja nad kummardasid igaüks oma telgi uksel.
11 Ja Issand kõneles Moosesega palgest palgesse, nagu räägiks mees
oma sõbraga. Siis Mooses tuli tagasi leeri, aga tema teener Joosua,
Nuuni poeg, noor mees, ei lahkunud telgist.
12 Ja Mooses ütles Issandale: „Vaata, sa ütled mulle: Vii see rahvas
sinna! Aga sa ei ole mulle teada andnud, keda sa koos minuga läkitad.
Ometi oled sa ise öelnud: Ma tunnen sind nimepidi ja sa oled ka armu
leidnud minu silmis.
13 Aga kui ma nüüd olen armu leidnud sinu silmis, siis õpeta mulle
oma teed, et ma tunneksin sind ja leiaksin armu su silmis, sest
vaata, see rahvas on sinu rahvas.”
14 Ta vastas: „Minu pale läheb kaasa ja ma annan sulle rahu.”
15 Siis Mooses ütles temale: „Kui su pale ei tule kaasa, siis ära vii
meid siit ära!
16 Sest millest muidu tuntakse, et oleme armu leidnud sinu silmis,
mina ja su rahvas, kui sellest, et sina käid koos meiega, nõnda et
meie, mina ja su rahvas, erineme kogu rahvast, kes maa peal on?”
17 Ja Issand vastas Moosesele: „Mina teengi nõnda, nagu oled
soovinud, sest sa oled armu leidnud minu silmis ja ma tunnen sind
nimepidi.”
18 Aga Mooses ütles: „Näita siis mulle oma auhiilgust!”
19 Ja tema vastas: „Ma lasen sinu eest mööduda kogu oma ilu ja
kuulutan sinu ees Issanda nime. Ja ma olen armuline, kellele olen
armuline, ja halastan, kelle peale halastan.”
20 Ja ta ütles veel: „Sa ei tohi näha mu palet, sest ükski inimene ei
või mind näha ja jääda elama!”
21 Siis ütles Issand: „Vaata, siin mu juures on üks paik; astu selle
kalju peale!
22 Kui mu auhiilgus möödub, siis ma panen sind kaljulõhesse ja
katan sind oma käega, kuni ma olen möödunud.
23 Kui ma siis oma käe ära võtan, näed sa mind selja tagant, aga mu
palet ei tohi keegi näha!”