9Antiohhos Epifanese surmSelsamal ajal sündis, et Antiohhos pidi Pärsia aladelt
korrapäratult tagasi tõmbuma.
Sest ta oli tunginud Persepolise-nimelisse linna, tahtes templit
riisuda ja linna enesele allutada. See oli põhjuseks, et ründav sõjariistus
rahvahulk ajas ta põgenema. Nõnda siis juhtus, et Antiohhos
aeti linna elanike poolt põgenema ja ta pidi häbiga tagasi
tulema.
Kui ta Ekbatana juures oli, siis sai ta teada, mis Nikanoriga
ja Timoteose sõjaväega oli juhtunud.
Selle peale vihastades mõtles ta juutidele kätte tasuda sedagi kurja,
mida olid teinud need, kes olid ta põgenema ajanud. Seepärast
käskis ta vankrijuhti peatamata kihutada ja teekonda jätkata, ehkki
taeva otsus oli juba tema kannul. Sest ta oli hoobeldes ütelnud:
„Kui jõuan Jeruusalemma, siis ma teen selle juutide matusepaigaks!”
Aga Issand, Iisraeli Jumal, kes kõike näeb, lõi teda ravimatu ja
nähtamatu haigusega. Vaevalt oli ta oma hooplemise lõpetanud, kui teda
valdas vaigistamatu valu sisikonnas ja lõikav seespidine vaev,
mis oli ka täiesti õiglane, sest ta oli teiste sisikondi paljude
senikuulmatute kannatustega piinanud.
Aga tema ei jätnud hooplemist, vaid oli veelgi täis
suurelisust. Tuld pursates vihast juutide vastu käskis ta
sõitu kiirendada. Siis aga juhtus, et ta kukkus välja kiiresti
kihutavast vankrist ja raskel kukkumisel murdusid kõik tema
ihuliikmed.
Tema, kes äsja üleinimliku hooplemisega uskus võivat käsutada
merelaineid ja kes tahtis kõrgeid mägesid kaaluga kaaluda, lamas nüüd maa
peal ja teda tuli kanderaamiga ära kanda kui kõigile nähtavat
tõendit Jumala vägevusest.
Nõnda siginesid ka ussikesed selle nurjatu ihus ja kui ta veel
elus oli, pudenes ta ihu piinades ja valudes, ning kogu leeri tülgastas
tema mädaneva ihu lehk.
Teda, kes pisut varem oli arvanud, et ta võib puudutada
taevatähti, ei suutnud nüüd ükski kanda talumatult vänge leha pärast.
Nüüd viimaks täiesti murtuna hakkas ta oma suurelisust
talitsema ja õigele arusaamisele jõudma Jumala vitsa mõjul, kui valud
iga silmapilk suurenesid.
Kui ta ise oma lehka enam ei suutnud taluda, siis ta ütles:
„On õige alistuda Jumalale ja surelikuna ennast mitte pidada
Jumalaga sarnaseks.”
Nüüd andis see kurjategija tõotuse Issandale, kes ei tahtnud
enam tema peale halastada.
Ta ütles, et tahab kuulutada vabaks püha linna, kuhu ta oli rutanud,
et seda maatasa teha ja muuta matusepaigaks.
Juute aga, keda ta ei arvanud matust väärt olevat, vaid kes koos
lastega pidi visatama roaks röövlindudele ja metsloomadele, neid kõiki
tahtis ta teha samaväärseiks ateenlastega.
Ja varem rüüstatud püha templi lubas ta ehtida kõige ilusamate
andidega, kõik pühad riistad mitmekordselt asendada ja ohvrikulud oma
tuludest tasuda.
Sellele lisaks lubas ta ka ise juudiks hakata ja minna igasse
asustatud paika kuulutama Jumala vägevust.
Antiohhose kiri juutideleKuna aga valud sugugi ei lakanud, sest teda oli tabanud Jumala
õiglane kohus, siis ta lootuse kaotanuna kirjutas juutidele
alljärgneva palvekirjataolise kirja, mis kõlab nõnda:
„Antiohhos, kuningas ja väepealik, soovib tublidele juutidele,
oma kodanikele, palju rõõmu, tervist ja head käekäiku!
Olge terved, teie ja teie lapsed, ja teie asjad edenegu
meelepäraselt! Mina panen oma lootuse taeva peale
ja meenutan armastusega teie austust ning heatahtlikkust! Kui ma
Pärsia-aladelt tagasi tulles raskesti haigestusin, siis ma pidasin
tarvilikuks hoolt kanda, et kõigil oleks omavahel rahu.
Iseenese pärast ma ei kahtle, vaid mul on kindel lootus
haigusest terveks saada.
Aga kui ma järele mõtlen, nimetas ka minu isa enesele
järeltulija siis, kui ta oli sõjakäigul ülemistele aladele,
et siis, kui juhtub midagi ootamatut või tuleb teade mõnest
pahandusest, kodusolijad ei muutuks rahutuks, vaid teaksid, kuidas
riigiasjad on.
Kui ma sellele lisaks veel mõtlen, kuidas lähikonna vürstid
ja kuningriigi naabrid varitsevad sobivat hetke ja ootavad, mis
juhtub, siis olen ma määranud kuningaks oma poja Antiohhose. Tema hooleks
ma olengi sageli enamiku teist usaldanud, minnes ise ülemistele
aladele. Temale olen ma ka juuresoleva kirja
kirjutanud.
Ma manitsen ja palun teid nüüd meeles pidada neid heategusid
rahvale ja üksikuile, ja et te kõik säilitaksite oma
heatahtlikkuse minu ja mu poja vastu.
Sest ma olen veendunud, et ta minu eeskujul kohtleb teid
mõistlikult ja sõbralikult.”
Nõnda siis see mõrtsukas ja teotaja, kannatades kõige hullemat
samavõrd,
nagu ta ise oli teisi kohelnud, lõpetas oma elu võõramaa mäestikus
kohutava surmaga.
Tema laiba mattis Filippos, tema kasuvend. Aga kartes Antiohhose
poega, siirdus ta Egiptusesse, Ptolemaios Filomeetori juurde.
korrapäratult tagasi tõmbuma.
Sest ta oli tunginud Persepolise-nimelisse linna, tahtes templit
riisuda ja linna enesele allutada. See oli põhjuseks, et ründav sõjariistus
rahvahulk ajas ta põgenema. Nõnda siis juhtus, et Antiohhos
aeti linna elanike poolt põgenema ja ta pidi häbiga tagasi
tulema.
Kui ta Ekbatana juures oli, siis sai ta teada, mis Nikanoriga
ja Timoteose sõjaväega oli juhtunud.
Selle peale vihastades mõtles ta juutidele kätte tasuda sedagi kurja,
mida olid teinud need, kes olid ta põgenema ajanud. Seepärast
käskis ta vankrijuhti peatamata kihutada ja teekonda jätkata, ehkki
taeva otsus oli juba tema kannul. Sest ta oli hoobeldes ütelnud:
„Kui jõuan Jeruusalemma, siis ma teen selle juutide matusepaigaks!”
Aga Issand, Iisraeli Jumal, kes kõike näeb, lõi teda ravimatu ja
nähtamatu haigusega. Vaevalt oli ta oma hooplemise lõpetanud, kui teda
valdas vaigistamatu valu sisikonnas ja lõikav seespidine vaev,
mis oli ka täiesti õiglane, sest ta oli teiste sisikondi paljude
senikuulmatute kannatustega piinanud.
Aga tema ei jätnud hooplemist, vaid oli veelgi täis
suurelisust. Tuld pursates vihast juutide vastu käskis ta
sõitu kiirendada. Siis aga juhtus, et ta kukkus välja kiiresti
kihutavast vankrist ja raskel kukkumisel murdusid kõik tema
ihuliikmed.
Tema, kes äsja üleinimliku hooplemisega uskus võivat käsutada
merelaineid ja kes tahtis kõrgeid mägesid kaaluga kaaluda, lamas nüüd maa
peal ja teda tuli kanderaamiga ära kanda kui kõigile nähtavat
tõendit Jumala vägevusest.
Nõnda siginesid ka ussikesed selle nurjatu ihus ja kui ta veel
elus oli, pudenes ta ihu piinades ja valudes, ning kogu leeri tülgastas
tema mädaneva ihu lehk.
Teda, kes pisut varem oli arvanud, et ta võib puudutada
taevatähti, ei suutnud nüüd ükski kanda talumatult vänge leha pärast.
Nüüd viimaks täiesti murtuna hakkas ta oma suurelisust
talitsema ja õigele arusaamisele jõudma Jumala vitsa mõjul, kui valud
iga silmapilk suurenesid.
Kui ta ise oma lehka enam ei suutnud taluda, siis ta ütles:
„On õige alistuda Jumalale ja surelikuna ennast mitte pidada
Jumalaga sarnaseks.”
Nüüd andis see kurjategija tõotuse Issandale, kes ei tahtnud
enam tema peale halastada.
Ta ütles, et tahab kuulutada vabaks püha linna, kuhu ta oli rutanud,
et seda maatasa teha ja muuta matusepaigaks.
Juute aga, keda ta ei arvanud matust väärt olevat, vaid kes koos
lastega pidi visatama roaks röövlindudele ja metsloomadele, neid kõiki
tahtis ta teha samaväärseiks ateenlastega.
Ja varem rüüstatud püha templi lubas ta ehtida kõige ilusamate
andidega, kõik pühad riistad mitmekordselt asendada ja ohvrikulud oma
tuludest tasuda.
Sellele lisaks lubas ta ka ise juudiks hakata ja minna igasse
asustatud paika kuulutama Jumala vägevust.
Antiohhose kiri juutideleKuna aga valud sugugi ei lakanud, sest teda oli tabanud Jumala
õiglane kohus, siis ta lootuse kaotanuna kirjutas juutidele
alljärgneva palvekirjataolise kirja, mis kõlab nõnda:
„Antiohhos, kuningas ja väepealik, soovib tublidele juutidele,
oma kodanikele, palju rõõmu, tervist ja head käekäiku!
Olge terved, teie ja teie lapsed, ja teie asjad edenegu
meelepäraselt! Mina panen oma lootuse taeva peale
ja meenutan armastusega teie austust ning heatahtlikkust! Kui ma
Pärsia-aladelt tagasi tulles raskesti haigestusin, siis ma pidasin
tarvilikuks hoolt kanda, et kõigil oleks omavahel rahu.
Iseenese pärast ma ei kahtle, vaid mul on kindel lootus
haigusest terveks saada.
Aga kui ma järele mõtlen, nimetas ka minu isa enesele
järeltulija siis, kui ta oli sõjakäigul ülemistele aladele,
et siis, kui juhtub midagi ootamatut või tuleb teade mõnest
pahandusest, kodusolijad ei muutuks rahutuks, vaid teaksid, kuidas
riigiasjad on.
Kui ma sellele lisaks veel mõtlen, kuidas lähikonna vürstid
ja kuningriigi naabrid varitsevad sobivat hetke ja ootavad, mis
juhtub, siis olen ma määranud kuningaks oma poja Antiohhose. Tema hooleks
ma olengi sageli enamiku teist usaldanud, minnes ise ülemistele
aladele. Temale olen ma ka juuresoleva kirja
kirjutanud.
Ma manitsen ja palun teid nüüd meeles pidada neid heategusid
rahvale ja üksikuile, ja et te kõik säilitaksite oma
heatahtlikkuse minu ja mu poja vastu.
Sest ma olen veendunud, et ta minu eeskujul kohtleb teid
mõistlikult ja sõbralikult.”
Nõnda siis see mõrtsukas ja teotaja, kannatades kõige hullemat
samavõrd,
nagu ta ise oli teisi kohelnud, lõpetas oma elu võõramaa mäestikus
kohutava surmaga.
Tema laiba mattis Filippos, tema kasuvend. Aga kartes Antiohhose
poega, siirdus ta Egiptusesse, Ptolemaios Filomeetori juurde.