8Juudas MakkabiAga Juudas Makkabi ja need, kes olid koos temaga, läksid salaja
küladesse, kutsusid oma sugulasi ning võtsid kaasa need, kes olid juutideks
jäänud, kogudes ligi kuus tuhat meest.
Ja nad hüüdsid appi Issandat, et ta vaataks kõigi poolt tallatud
rahva peale, heidaks armu templile, mida jumalakartmatud inimesed olid
teotanud,
ja et tal oleks kaastunnet purustatud linna vastu, millest ei
pidanud midagi järele jääma,
ja et ta võtaks kuulda vere häält, mis tema poole kisendab,
ning meenutaks süütute laste ülekohtust hukkamist, ka omaenese
nime teotamist, ja näitaks oma viha selle kurjuse vastu.
Kui Makkabi oli nüüd enesele sõjaväe kogunud, siis paganad ei
saanud enam tema vastu, sest Issanda viha oli pöördunud halastuseks.
Ta tuli ootamatult linnadesse ja küladesse ning süütas need
põlema, vallutas soodsad paigad, ja ei olnud pisut neid vaenlasi, keda
ta põgenema ajas.
Meelsasti võttis ta ööd abiks niisuguste kallaletungide puhul. Ja
kuuldus tema vaprusest levis kõikjale.
Esimene kangelasteguAga kui Filippos nägi, et see mees oli lühikese ajaga saavutanud
niisugust edu, ja et tal oli üha õnnelikke kordaminekuid, siis ta
kirjutas Ptolemaiosele, Koile-Süüria ja Foiniikia asevalitsejale, et
too tuleks appi kuninga ettevõtmisele.
Ptolemaios määras siis otsekohe kuninga ühe parema sõbra Nikanori,
Patroklose poja, andes temale mitte vähem kui kakskümmend
tuhat meest, kogutud igasugu rahvaist, ja läkitas tema, et ta
hävitaks kogu juutide soo. Temale abiks andis ta Gorgiase, väepealiku
ja sõjapidamises vilunud mehe.
Nikanor kavatses siis selle maksu, mille kuningas võlgnes
roomlastele, kaks tuhat talenti, tasuda vangilangenud juutide
müümisega.
Ta saatis otsekohe sõna mereäärsetesse linnadesse, kutsudes neid
ostma juudi orje, lubades üheksakümmend orja talendi eest, aimamata,
et Kõigeväelise nuhtlus pidi peagi tabama teda ennast.
Aga kui Juudas kuulis Nikanori tulekust ja teatas neile, kes tema
juures olid, et sõjavägi on lähedal,
siis arad ja need, kes Jumala õigust ei uskunud, põgenesid
ja läksid sealt ära.
Teised müüsid aga kõik, mis neil veel oli, ühtlasi paludes
Issandat, et ta päästaks need, kes nurjatu Nikanori poolt juba enne
kokkupõrget olid müüdud,
- kui ta ei teeks seda nende pärast, siis ometi nende
vanematega tehtud lepingu pärast ja sellepärast, et neid nimetatakse
tema püha ja auväärse nimega.
Makkabi kogus aga kokku oma mehed, arvult kuus tuhat, ja
manitses neid, et nad ei kohkuks vaenlase ees ega kardaks neile
ülekohtuselt kallale tungivat suurt paganate hulka, vaid võitleksid
vapralt,
pidades silmade ees nende poolt teostatud Seaduse-vastast
püha paiga rüvetamist ja teotatud linna kurjasti kohtlemist ning
esiisadelt päritud kodanikuõiguse tühistamist.
„Sest nemad,” ütles ta, „loodavad sõjariistade ja julgustükkide
peale, meie aga loodame kõigeväelise Jumala peale, kes niihästi meile
kallaletungijaid kui ka kogu maailma võib maha lüüa ainsa käeviipega.”
Ta jutustas neile veel, kuidas esiisade ajal oli saadud abi, ka
Sanheribi ajal, kui sada kaheksakümmend viis tuhat hukkus,
ja taplusest Paabelis galaatlaste vastu, kui nemad, juudid,
ühtekokku kaheksa tuhat, koos nelja tuhande makedoonlasega võitlusesse
läksid, ja kuidas need kaheksa tuhat siis, kui makedoonlased olid ära
jooksnud, taevast abi saades hukkasid sada kakskümmend tuhat ja said
rikkalikult sõjasaaki.
Olles neid nõnda julgustanud ning valmistanud surema Seaduse
ja isamaa eest, jaotas ta sõjaväe neljaks osaks
ning määras osade pealikuiks oma vennad Siimoni, Joosepi ja
Joonatani, andes igaühele tuhat viissada meest,
lisaks Eleasari, kes pidi neile lugema pühakirja. Ja andes
märgusõna: „Jumala abiga!”, läks ta ise esimese väeosa pealikuna
rünnakule Nikanori vastu.
Et Kõigeväeline võitles koos nendega, siis nad surmasid
vaenlastest rohkem kui üheksa tuhat, haavasid ja vigastasid suuremat osa
Nikanori sõjaväest ja sundisid kõiki põgenema.
Nende raha, kes olid ostma tulnud, võtsid nad ära. Ja nad
ajasid vaenlasi taga hulga maad, loobudes alles siis, kui aeg pani
piiri.
Sest oli hingamispäeva eelõhtu ja see oli põhjuseks, et nad neid
kauem ei jälitanud.
Aga olles korjanud nende sõjariistad ja riisunud vaenlastelt
varustuse, pidasid nad hingamispäeva, üliväga kiites ja tänades
Issandat, kes neid oli hoidnud selle päevani ja oli nüüd hakanud
neile näitama halastust.
Ja pärast hingamispäeva jaotasid nad osa sõjasaagist
vigastatutele, leskedele ja vaeslastele, ülejäägi jaotasid aga nemad ja
nende sõjasulased omavahel.
Ja kui see oli tehtud, siis pidasid nad üheskoos palveteenistuse
ning anusid armulikku Issandat, et ta lõplikult lepiks oma sulastega.
Timoteos ja Bakhides võidetakseNeist, kes võitlesid koos Timoteose ja Bakhidesega, tapsid nad
rohkem kui kakskümmend tuhat, ja nad vallutasid väga kõrgel
asuvad kindlused. Siis nad jaotasid väga rikkaliku saagi võrdseteks
osadeks iseendile, seejärel vigastatute, vaeslaste ja leskede vahel,
ja nad andsid ka vanadele.
Ja olles sõjariistad kokku korjanud, panid nad need kõik
hoolikalt sobivatesse paikadesse, muu osa saagist viisid aga
Jeruusalemma.
Ühe väepealiku nad tapsid Timoteose sõprade hulgast, väga nurjatu
mehe, kes oli juutidele palju kurja teinud.
Ja pidades võidupüha kodumaal, põletasid nad need, kes olid
põlema süüdanud pühad väravad, teiste hulgas Kallistenese, kes oli
põgenenud ühte hurtsikusse. Nõnda said need teenitud palga oma
jumalakartmatuse eest.
Nikanori põgenemine ja pihtimusAga seda peapatust Nikanori, kes oli toonud tuhat kaupmeest
juute ostma,
alandati Issanda abiga nende poolt, keda tema oli pidanud kõige
alamaiks. Olles pidanud seljast võtma oma toreda rüü, jõudis ta nagu
põgenenud ori üksinda läbi maa Antiookiasse väga
õnnetuna sõjaväe hävingu pärast.
Tema, kes oli tahtnud tasuda maksu roomlastele
Jeruusalemmast võetavate sõjavangidega, pidi nüüd kuulutama, et Jumal
võitles juutide poolel ja et juudid sellepärast olid võitmatud, et nad
käisid tema antud seaduste järgi.
küladesse, kutsusid oma sugulasi ning võtsid kaasa need, kes olid juutideks
jäänud, kogudes ligi kuus tuhat meest.
Ja nad hüüdsid appi Issandat, et ta vaataks kõigi poolt tallatud
rahva peale, heidaks armu templile, mida jumalakartmatud inimesed olid
teotanud,
ja et tal oleks kaastunnet purustatud linna vastu, millest ei
pidanud midagi järele jääma,
ja et ta võtaks kuulda vere häält, mis tema poole kisendab,
ning meenutaks süütute laste ülekohtust hukkamist, ka omaenese
nime teotamist, ja näitaks oma viha selle kurjuse vastu.
Kui Makkabi oli nüüd enesele sõjaväe kogunud, siis paganad ei
saanud enam tema vastu, sest Issanda viha oli pöördunud halastuseks.
Ta tuli ootamatult linnadesse ja küladesse ning süütas need
põlema, vallutas soodsad paigad, ja ei olnud pisut neid vaenlasi, keda
ta põgenema ajas.
Meelsasti võttis ta ööd abiks niisuguste kallaletungide puhul. Ja
kuuldus tema vaprusest levis kõikjale.
Esimene kangelasteguAga kui Filippos nägi, et see mees oli lühikese ajaga saavutanud
niisugust edu, ja et tal oli üha õnnelikke kordaminekuid, siis ta
kirjutas Ptolemaiosele, Koile-Süüria ja Foiniikia asevalitsejale, et
too tuleks appi kuninga ettevõtmisele.
Ptolemaios määras siis otsekohe kuninga ühe parema sõbra Nikanori,
Patroklose poja, andes temale mitte vähem kui kakskümmend
tuhat meest, kogutud igasugu rahvaist, ja läkitas tema, et ta
hävitaks kogu juutide soo. Temale abiks andis ta Gorgiase, väepealiku
ja sõjapidamises vilunud mehe.
Nikanor kavatses siis selle maksu, mille kuningas võlgnes
roomlastele, kaks tuhat talenti, tasuda vangilangenud juutide
müümisega.
Ta saatis otsekohe sõna mereäärsetesse linnadesse, kutsudes neid
ostma juudi orje, lubades üheksakümmend orja talendi eest, aimamata,
et Kõigeväelise nuhtlus pidi peagi tabama teda ennast.
Aga kui Juudas kuulis Nikanori tulekust ja teatas neile, kes tema
juures olid, et sõjavägi on lähedal,
siis arad ja need, kes Jumala õigust ei uskunud, põgenesid
ja läksid sealt ära.
Teised müüsid aga kõik, mis neil veel oli, ühtlasi paludes
Issandat, et ta päästaks need, kes nurjatu Nikanori poolt juba enne
kokkupõrget olid müüdud,
- kui ta ei teeks seda nende pärast, siis ometi nende
vanematega tehtud lepingu pärast ja sellepärast, et neid nimetatakse
tema püha ja auväärse nimega.
Makkabi kogus aga kokku oma mehed, arvult kuus tuhat, ja
manitses neid, et nad ei kohkuks vaenlase ees ega kardaks neile
ülekohtuselt kallale tungivat suurt paganate hulka, vaid võitleksid
vapralt,
pidades silmade ees nende poolt teostatud Seaduse-vastast
püha paiga rüvetamist ja teotatud linna kurjasti kohtlemist ning
esiisadelt päritud kodanikuõiguse tühistamist.
„Sest nemad,” ütles ta, „loodavad sõjariistade ja julgustükkide
peale, meie aga loodame kõigeväelise Jumala peale, kes niihästi meile
kallaletungijaid kui ka kogu maailma võib maha lüüa ainsa käeviipega.”
Ta jutustas neile veel, kuidas esiisade ajal oli saadud abi, ka
Sanheribi ajal, kui sada kaheksakümmend viis tuhat hukkus,
ja taplusest Paabelis galaatlaste vastu, kui nemad, juudid,
ühtekokku kaheksa tuhat, koos nelja tuhande makedoonlasega võitlusesse
läksid, ja kuidas need kaheksa tuhat siis, kui makedoonlased olid ära
jooksnud, taevast abi saades hukkasid sada kakskümmend tuhat ja said
rikkalikult sõjasaaki.
Olles neid nõnda julgustanud ning valmistanud surema Seaduse
ja isamaa eest, jaotas ta sõjaväe neljaks osaks
ning määras osade pealikuiks oma vennad Siimoni, Joosepi ja
Joonatani, andes igaühele tuhat viissada meest,
lisaks Eleasari, kes pidi neile lugema pühakirja. Ja andes
märgusõna: „Jumala abiga!”, läks ta ise esimese väeosa pealikuna
rünnakule Nikanori vastu.
Et Kõigeväeline võitles koos nendega, siis nad surmasid
vaenlastest rohkem kui üheksa tuhat, haavasid ja vigastasid suuremat osa
Nikanori sõjaväest ja sundisid kõiki põgenema.
Nende raha, kes olid ostma tulnud, võtsid nad ära. Ja nad
ajasid vaenlasi taga hulga maad, loobudes alles siis, kui aeg pani
piiri.
Sest oli hingamispäeva eelõhtu ja see oli põhjuseks, et nad neid
kauem ei jälitanud.
Aga olles korjanud nende sõjariistad ja riisunud vaenlastelt
varustuse, pidasid nad hingamispäeva, üliväga kiites ja tänades
Issandat, kes neid oli hoidnud selle päevani ja oli nüüd hakanud
neile näitama halastust.
Ja pärast hingamispäeva jaotasid nad osa sõjasaagist
vigastatutele, leskedele ja vaeslastele, ülejäägi jaotasid aga nemad ja
nende sõjasulased omavahel.
Ja kui see oli tehtud, siis pidasid nad üheskoos palveteenistuse
ning anusid armulikku Issandat, et ta lõplikult lepiks oma sulastega.
Timoteos ja Bakhides võidetakseNeist, kes võitlesid koos Timoteose ja Bakhidesega, tapsid nad
rohkem kui kakskümmend tuhat, ja nad vallutasid väga kõrgel
asuvad kindlused. Siis nad jaotasid väga rikkaliku saagi võrdseteks
osadeks iseendile, seejärel vigastatute, vaeslaste ja leskede vahel,
ja nad andsid ka vanadele.
Ja olles sõjariistad kokku korjanud, panid nad need kõik
hoolikalt sobivatesse paikadesse, muu osa saagist viisid aga
Jeruusalemma.
Ühe väepealiku nad tapsid Timoteose sõprade hulgast, väga nurjatu
mehe, kes oli juutidele palju kurja teinud.
Ja pidades võidupüha kodumaal, põletasid nad need, kes olid
põlema süüdanud pühad väravad, teiste hulgas Kallistenese, kes oli
põgenenud ühte hurtsikusse. Nõnda said need teenitud palga oma
jumalakartmatuse eest.
Nikanori põgenemine ja pihtimusAga seda peapatust Nikanori, kes oli toonud tuhat kaupmeest
juute ostma,
alandati Issanda abiga nende poolt, keda tema oli pidanud kõige
alamaiks. Olles pidanud seljast võtma oma toreda rüü, jõudis ta nagu
põgenenud ori üksinda läbi maa Antiookiasse väga
õnnetuna sõjaväe hävingu pärast.
Tema, kes oli tahtnud tasuda maksu roomlastele
Jeruusalemmast võetavate sõjavangidega, pidi nüüd kuulutama, et Jumal
võitles juutide poolel ja et juudid sellepärast olid võitmatud, et nad
käisid tema antud seaduste järgi.