1 Aga sündis ka, et seitse venda koos emaga võeti kinni ja kuninga
käsul sunniti neid sööma keelatud sealiha, pekstes neid piitsade ja
rooskadega.
2 Ent üks neist, kes kõneles kõigi nimel, ütles: „Mida sa tahad
meilt küsida ja teada saada? Sest me oleme valmis ennemini surema kui
vanemate Seadusest üle astuma!”
3 Siis kuningas vihastas ning käskis kuumutada panne ja katlaid.
4 Ja kohe, kui need olid tuliseks läinud, käskis ta keele ära
lõigata sellelt, kes teiste nimel oli rääkinud, tema peanaha nülgida
ja ihuliikmed raiuda tema vendade ja ema nähes.
5 Selle sandistatu käskis kuningas viia elusana tulle ja
seal küpsetada. Aga kui panni suits juba laiali valgus, julgustasid
nad koos emaga üksteist vapralt surema, üteldes nõnda:
6 „Issand Jumal näeb seda ja halastab meie peale, nõnda nagu Mooses
oma manitsuslaulus on selgesti tunnistanud, üteldes: „Ja tema halastab
oma sulaste peale!””
7 Kui esimene sel viisil oli surnud, siis viidi teine pilgatavaks.
Nad rebisid temalt peanaha koos juustega ja küsisid: „Kas sööd, enne
kui su ihu piinatakse liige-liikmelt?”
8 Aga vastates oma vanemate keeles, ütles tema: „Ei!” Sellepärast
sai temagi üksteisele järgnevate piinade osaliseks nagu esimene.
9 Tõmmates viimset korda hinge, ütles ta: „Sina, nurjatu, võtad
meilt küll praeguse elu, aga maailma Kuningas äratab meid, kes me sureme
tema Seaduse pärast, uuele, igavesele elule!"
10 Tema järel teotati kolmandat. Kui temalt nõuti keelt, pistis
ta selle kohe välja, sirutas julgesti käed
11 ja ütles mehiselt: „Taevast olen ma need saanud, ja Issanda
Seaduse tõttu ei hooli ma neist, sest ma loodan, et saan need
temalt jälle!”
12 Siis kuningas ise ja need, kes olid koos temaga, hämmastusid
selle noormehe meelekindlusest, kes valusid ei pannud millekski.
13 Kui temagi oli hinge heitnud, teotati ja piinati neljandat
selsamal viisil.
14 Ja olles suremas, ütles ta nõnda: „On lohutav, kui neil, kes
surevad inimkäe läbi, on Jumalalt antud lootus, et ta meid jälle
üles äratab. Aga sinul ei ole ülestõusmist eluks!”
15 Siis toodi viies piinata.
16 Aga tema vaatas kuningat ja ütles: „Sinul on meelevald inimeste
keskel ja sa teed, mida tahad, ehkki oled surelik. Aga ära mõtle, et
Jumal on meie rahva maha jätnud!
17 Oota pisut, ja sa saad näha tema suurt väge, kuidas ta piinab
sind ja sinu sugu!”
18 Seejärel toodi kuues, ja kui ta oli suremas, siis ta ütles: „Ära
peta iseennast ilmaaegu! Sest meie kannatame seda omaenese süü pärast,
kuna oleme pattu teinud oma Jumala vastu. Sellepärast ongi see
auväärne karistus.
19 Aga ära mõtle, et sina, kes oled katsunud Jumala vastu võidelda,
ise jääd karistuseta!”
20 Aga harukordselt imetlusväärne oli ja jättis õilsa mälestuse ka
ema, kes pealt vaatas, kuidas seitse poega surid üheainsa päeva
jooksul, ja ta talus seda ometi meelekindlusega, sest ta lootis Issanda
peale.
21 Tulvil üllast veendumust ning väljendades naiselikku loomust meheliku
vaprusega, julgustas ta igaüht neist vanemate keeles, öeldes neile:
22 „Mina ei tea, kuidas te olete minu üska ilmunud, ei ole ju mina
teile hinge ja elu kinkinud, ega ole mina ka teist igaühe algaineid kokku
liitnud.
23 Sellepärast siis maailma Looja, kes on kujundanud inimese sünni
ja on kavandanud kõigi olendite tekkimise, võib armulikult anda teile
jälle hinge ja elu, nii kindlasti nagu te nüüd iseendast ei hooli
tema Seaduse pärast.”
24 Kuna Antiohhos arvas, et teda põlatakse, ja kahtlustas, et teda
pilkavalt kõnetatakse, siis ta püüdis noorukit, kes ainsana oli alles jäänud,
mitte ainult sõnadega manitseda, vaid tahtis ka vannetega
veenda, et ta teeb tema rikkaks ja õnnelikuks, peab teda sõbraks ja
usaldab temale ameteid, kui ta taganeb oma vanemate Seadusest.
25 Et aga noormees seda üldse tähele ei pannud, siis laskis kuningas
kutsuda ema ja manitses teda andma poisile nõu, mis ta
päästaks.
26 Pärast tungivat manitsust nõustus ema oma poega mõjutama.
27 Kuid ta kummardus poja ees ja pilkas seda julma hirmuvalitsejat,
üteldes vanemate keeles nõnda: „Mu poeg, halasta minu peale! Olen sind
üheksa kuud oma üsas kandnud ja kolm aastat imetanud. Olen sind
kasvatanud, hooldanud ja hoidnud su praeguse elueani.
28 Ma palun sind, mu laps, vaata taevast ja maad ja silmitse
kõike, mis seal on! Ja mõtle, et Jumal on selle teinud olematust, ja
et inimsugugi on sündinud selsamal viisil!
29 Ära karda seda timukat, vaid ole oma vendade vääriline ja mine
julgesti surma, et saaksin sinu koos su vendadega tagasi Jumala
armuajal!”
30 Aga kui ta alles rääkis, ütles noormees: „Mida te ootate? Mina
ei kuula kuninga käsku! Ma kuulan Seaduse käsku, mis meie
vanemaile on antud Moosese läbi!
31 Ent sina, kes oled heebrealastele teinud igasugust kurja, ei
saa põgeneda Jumala käte eest!
32 Meie ju kannatame oma pattude pärast.
33 Kuigi meie elav Issand üürikeseks ajaks vihastab, et meid
sõidelda ja karistada, lepib ta jälle oma sulastega.
34 Aga sina, jumalatu ja kõigist inimestest nurjatuim! Ära ilmaaegu
hoople ja raevutse põhjendamatus lootuses, et tõstad oma käe taeva
sulaste vastu!
35 Sest sina ei ole veel pääsenud kõigeväelise ja kõikenägeva
Jumala kohtu eest!
36 Meie vennad lähevad pärast üürikest kannatust nüüd
igavesse ellu Jumala lepingu kohaselt. Sina pead aga Jumala kohtus
kandma õiglast karistust oma jultumuse eest!
37 Mina aga, nagu mu vennad, annan oma ihu ja hinge vanemate
Seaduse eest, hüüdes Jumala poole, et ta peagi oleks armuline meie
rahva vastu, sind aga sunniks raskete katsumuste ja piinadega
tunnistama, et tema üksi on Jumal,
38 ja et Kõigeväelise viha, mis õigusega on tulnud kogu meie soo
peale, jääks ainult minu ja minu vendade peale!”
39 Kuningas sai siis väga vihaseks ja kohtles teda pilkamisest
kibestununa julmemini kui teisi.
40 Nõnda suri temagi patuta, pannes kogu lootuse Issanda peale.
41 Viimsena, pärast poegi, läks surma ka ema.
42 Niipalju olgu jutustatud neist ohvrisöömaaegadest ja kohutavatest
piinamistest.