Piibel.NET
Piibel.NET
Piibel 1997
Teine Makkabite raamat2. Makkabite
7Seitsme venna ja nende ema märtrisurmAga sündis ka, et seitse venda koos emaga võeti kinni ja kuninga käsul sunniti neid sööma keelatud sealiha, pekstes neid piitsade ja rooskadega. 
Ent üks neist, kes kõneles kõigi nimel, ütles: „Mida sa tahad meilt küsida ja teada saada? Sest me oleme valmis ennemini surema kui vanemate Seadusest üle astuma!” 
Siis kuningas vihastas ning käskis kuumutada panne ja katlaid. 
Ja kohe, kui need olid tuliseks läinud, käskis ta keele ära lõigata sellelt, kes teiste nimel oli rääkinud, tema peanaha nülgida ja ihuliikmed raiuda tema vendade ja ema nähes. 
Selle sandistatu käskis kuningas viia elusana tulle ja seal küpsetada. Aga kui panni suits juba laiali valgus, julgustasid nad koos emaga üksteist vapralt surema, üteldes nõnda: 
„Issand Jumal näeb seda ja halastab meie peale, nõnda nagu Mooses oma manitsuslaulus on selgesti tunnistanud, üteldes: „Ja tema halastab oma sulaste peale!”” 
Kui esimene sel viisil oli surnud, siis viidi teine pilgatavaks. Nad rebisid temalt peanaha koos juustega ja küsisid: „Kas sööd, enne kui su ihu piinatakse liige-liikmelt?” 
Aga vastates oma vanemate keeles, ütles tema: „Ei!” Sellepärast sai temagi üksteisele järgnevate piinade osaliseks nagu esimene. 
Tõmmates viimset korda hinge, ütles ta: „Sina, nurjatu, võtad meilt küll praeguse elu, aga maailma Kuningas äratab meid, kes me sureme tema Seaduse pärast, uuele, igavesele elule!” 
Tema järel teotati kolmandat. Kui temalt nõuti keelt, pistis ta selle kohe välja, sirutas julgesti käed 
ja ütles mehiselt: „Taevast olen ma need saanud, ja Issanda Seaduse tõttu ei hooli ma neist, sest ma loodan, et saan need temalt jälle!” 
Siis kuningas ise ja need, kes olid koos temaga, hämmastusid selle noormehe meelekindlusest, kes valusid ei pannud millekski. 
Kui temagi oli hinge heitnud, teotati ja piinati neljandat selsamal viisil. 
Ja olles suremas, ütles ta nõnda: „On lohutav, kui neil, kes surevad inimkäe läbi, on Jumalalt antud lootus, et ta meid jälle üles äratab. Aga sinul ei ole ülestõusmist eluks!” 
Siis toodi viies piinata. 
Aga tema vaatas kuningat ja ütles: „Sinul on meelevald inimeste keskel ja sa teed, mida tahad, ehkki oled surelik. Aga ära mõtle, et Jumal on meie rahva maha jätnud! 
Oota pisut, ja sa saad näha tema suurt väge, kuidas ta piinab sind ja sinu sugu!” 
Seejärel toodi kuues, ja kui ta oli suremas, siis ta ütles: „Ära peta iseennast ilmaaegu! Sest meie kannatame seda omaenese süü pärast, kuna oleme pattu teinud oma Jumala vastu. Sellepärast ongi see auväärne karistus. 
Aga ära mõtle, et sina, kes oled katsunud Jumala vastu võidelda, ise jääd karistuseta!” 
Aga harukordselt imetlusväärne oli ja jättis õilsa mälestuse ka ema, kes pealt vaatas, kuidas seitse poega surid üheainsa päeva jooksul, ja ta talus seda ometi meelekindlusega, sest ta lootis Issanda peale. 
Tulvil üllast veendumust ning väljendades naiselikku loomust meheliku vaprusega, julgustas ta igaüht neist vanemate keeles, öeldes neile: 
„Mina ei tea, kuidas te olete minu üska ilmunud, ei ole ju mina teile hinge ja elu kinkinud, ega ole mina ka teist igaühe algaineid kokku liitnud. 
Sellepärast siis maailma Looja, kes on kujundanud inimese sünni ja on kavandanud kõigi olendite tekkimise, võib armulikult anda teile jälle hinge ja elu, nii kindlasti nagu te nüüd iseendast ei hooli tema Seaduse pärast.” 
Kuna Antiohhos arvas, et teda põlatakse, ja kahtlustas, et teda pilkavalt kõnetatakse, siis ta püüdis noorukit, kes ainsana oli alles jäänud, mitte ainult sõnadega manitseda, vaid tahtis ka vannetega veenda, et ta teeb tema rikkaks ja õnnelikuks, peab teda sõbraks ja usaldab temale ameteid, kui ta taganeb oma vanemate Seadusest. 
Et aga noormees seda üldse tähele ei pannud, siis laskis kuningas kutsuda ema ja manitses teda andma poisile nõu, mis ta päästaks. 
Pärast tungivat manitsust nõustus ema oma poega mõjutama. 
Kuid ta kummardus poja ees ja pilkas seda julma hirmuvalitsejat, üteldes vanemate keeles nõnda: „Mu poeg, halasta minu peale! Olen sind üheksa kuud oma üsas kandnud ja kolm aastat imetanud. Olen sind kasvatanud, hooldanud ja hoidnud su praeguse elueani. 
Ma palun sind, mu laps, vaata taevast ja maad ja silmitse kõike, mis seal on! Ja mõtle, et Jumal on selle teinud olematust, ja et inimsugugi on sündinud selsamal viisil! 
Ära karda seda timukat, vaid ole oma vendade vääriline ja mine julgesti surma, et saaksin sinu koos su vendadega tagasi Jumala armuajal!” 
Aga kui ta alles rääkis, ütles noormees: „Mida te ootate? Mina ei kuula kuninga käsku! Ma kuulan Seaduse käsku, mis meie vanemaile on antud Moosese läbi! 
Ent sina, kes oled heebrealastele teinud igasugust kurja, ei saa põgeneda Jumala käte eest! 
Meie ju kannatame oma pattude pärast. 
Kuigi meie elav Issand üürikeseks ajaks vihastab, et meid sõidelda ja karistada, lepib ta jälle oma sulastega. 
Aga sina, jumalatu ja kõigist inimestest nurjatuim! Ära ilmaaegu hoople ja raevutse põhjendamatus lootuses, et tõstad oma käe taeva sulaste vastu! 
Sest sina ei ole veel pääsenud kõigeväelise ja kõikenägeva Jumala kohtu eest! 
Meie vennad lähevad pärast üürikest kannatust nüüd igavesse ellu Jumala lepingu kohaselt. Sina pead aga Jumala kohtus kandma õiglast karistust oma jultumuse eest! 
Mina aga, nagu mu vennad, annan oma ihu ja hinge vanemate Seaduse eest, hüüdes Jumala poole, et ta peagi oleks armuline meie rahva vastu, sind aga sunniks raskete katsumuste ja piinadega tunnistama, et tema üksi on Jumal, 
ja et Kõigeväelise viha, mis õigusega on tulnud kogu meie soo peale, jääks ainult minu ja minu vendade peale!” 
Kuningas sai siis väga vihaseks ja kohtles teda pilkamisest kibestununa julmemini kui teisi. 
Nõnda suri temagi patuta, pannes kogu lootuse Issanda peale. 
Viimsena, pärast poegi, läks surma ka ema. 
Niipalju olgu jutustatud neist ohvrisöömaaegadest ja kohutavatest piinamistest.