5JaasonSel ajal tegi Antiohhos teise sõjakäigu Egiptusesse.
Aga sündis, et kogu linnas nähti ligi nelikümmend päeva taeva all
kihutavaid ratsanikke, kes olid kullaga kirjatud kuubedes, rühmadena
relvastatud piikide ja paljastatud mõõkadega,
nähti ratsaväeosi, seatud võitluseks, rünnakuks ja vasturünnakuks
kummaltki poolt, kilpide keerutust ja odade rohkust, noolte
lennutamist, kuldse varustuse hiilgust ja mitmesuguseid rinnakilpe.
Sellepärast palusid kõik, et ilmutus tähendaks head.
Aga kui oli levinud valekuuldus, et Antiohhos on surnud, siis
kogus Jaason enesele vähemalt tuhat meest ja ründas ootamatult linna.
Ja kui müüridel olijad olid taganema löödud ning linn lõplikult vallutatud,
siis põgenes Menelaos kindlusesse.
Jaason pani aga toime halastamatu veretöö omaenese kaasmaalaste
keskel. Ta ei mõtelnud, et võit oma suguvendade üle on suurim õnnetus,
vaid arvas, et on saanud võidu vaenlaste, mitte aga oma rahva üle.
Valitsusvõimu ta siiski ei saanud, küll aga kurja kavatsuse
tulemusena häbi, ja ta pidi jälle minema varjule ammonlaste maale.
Tema kuritegelikule elule tuli nüüd lõpp: kui teda süüdistas araablaste
valitseja Aretas, põgenes ta kõigi poolt jälitatuna linnast
linna, teda vihati kui Seadusest taganejat ja põlati kui oma
isamaa ja rahva timukat; lõpuks aeti ta Egiptusesse.
Tema, kes nii paljusid oli isamaalt ära ajanud, hukkus ise
võõrsil spartalaste juures, kuhu ta kui sugulaste juurde oli läinud
kaitset saama.
Ja tema pärast, kes nii paljusid oli lasknud matmata välja
visata, ei leinanud mitte keegi, ja temale ei korraldatud matust, ta
ei saanud hauda oma isade juurde.
Antiohhos Epifanes rüüstab templiAga kui kuningale sai teatavaks, mis oli sündinud, siis ta
arvas, et Juuda on hakanud mässama. Seepärast läks ta Egiptusest teele
metsikult vihase meelega ja vallutas linna relvade jõul.
Ta käskis sõjamehi ilma armuta maha lüüa need, kes ette juhtuvad, ja
tappa need, kes olid põgenenud katustele.
Nõnda surmati noored ja vanad, hukati alaealised, naised ja
lapsed, tapeti neitsid ja imikud.
Kaheksakümmend tuhat surmati kolme päeva jooksul, nelikümmend
tuhat käsikähmluses, ja mitte vähem kui oli mahalööduid, müüdi
orjadeks.
Aga sellega veel leppimata julges ta tungida kogu maailma
kõige pühamasse templisse, teejuhiks Seaduse ja isamaa reetur
Menelaos,
ja oma rüvedate kätega võttis ta ära pühad riistad. Mis teised
kuningad olid annetanud selle paiga rikastamiseks, auks ja iluks,
selle
riisus ta oma pühitsemata kätega.
Antiohhos läks suureliseks ega mõistnud, et Kõigeväeline
ainult üürikeseks ajaks oli vihastanud linna elanike pattude pärast
ning et paik seetõttu oli kaitsetuks jäetud.
Kui rahvas ei oleks koormatud olnud nii paljude pattudega, siis oleks
tema nõndasamuti nagu Heliodooros, kelle kuningas Seleukos oli
läkitanud varakambrit uurima, sisse minnes otsekohe saanud karistada
ja pidanud oma häbematusest pöörduma.
Sest Issand ei olnud rahvast valinud paiga pärast, vaid oli
paiga valinud rahva pärast.
Sellepärast siis ka see paik ise, olles osaline olnud rahva
õnnetustes, sai hiljem osa Issanda heategudest. Ja Kõigeväelise
viha tõttu mahajäetu taastati kõige toredusega, kui Suur Valitseja oli
leppinud.
Järelevaatajad pannakse ametisseAntiohhos, kui ta templist oli tuhat kaheksasada talenti ära
viinud, läks ruttu Antiookiasse. Oma suurelisuses arvas ta võivat
teha maa laevatatavaks ja mere jalgsi käidavaks, nõnda hooplev oli ta
südames.
Aga ta jättis sinna ka järelevaatajaid rahvast rõhuma:
Jeruusalemma Filippose, päritolult früüglase, iseloomult julmema kui
tema sinna panija,
ja Gerisimisse Andronikose. Neile lisaks Menelaose, kes
kaasmaalasi kohtles halvemini kui teised, sest ta vihkas juudi soost
kodanikke.
Ta läkitas ka müüslaste pealiku Appollooniose kahekümne kahe
tuhande sõjamehega ja käskis tappa kõik täisealised mehed, aga naised ja
noorukid ära müüa.
See, tulles Jeruusalemma, näitles rahuarmastust ja püsis selles
kuni püha hingamispäevani. Aga tähele pannes, et juudid olid
tegevuseta, käskis ta oma alluvail relvastuda.
Ja kõik, kes läksid välja vaatama, laskis ta surmata. Siis
ründas ta linna täies relvastuses ja tappis palju rahvast.
Aga Juudas Makkabi taandus umbes kümne kaaslasega kõrbe ja
elas koos nendega, kes tema juures olid, metsloomade kombel
mäestikus, toitudes kogu aeg ainult rohttaimedest, et mitte rüvetuda.
Aga sündis, et kogu linnas nähti ligi nelikümmend päeva taeva all
kihutavaid ratsanikke, kes olid kullaga kirjatud kuubedes, rühmadena
relvastatud piikide ja paljastatud mõõkadega,
nähti ratsaväeosi, seatud võitluseks, rünnakuks ja vasturünnakuks
kummaltki poolt, kilpide keerutust ja odade rohkust, noolte
lennutamist, kuldse varustuse hiilgust ja mitmesuguseid rinnakilpe.
Sellepärast palusid kõik, et ilmutus tähendaks head.
Aga kui oli levinud valekuuldus, et Antiohhos on surnud, siis
kogus Jaason enesele vähemalt tuhat meest ja ründas ootamatult linna.
Ja kui müüridel olijad olid taganema löödud ning linn lõplikult vallutatud,
siis põgenes Menelaos kindlusesse.
Jaason pani aga toime halastamatu veretöö omaenese kaasmaalaste
keskel. Ta ei mõtelnud, et võit oma suguvendade üle on suurim õnnetus,
vaid arvas, et on saanud võidu vaenlaste, mitte aga oma rahva üle.
Valitsusvõimu ta siiski ei saanud, küll aga kurja kavatsuse
tulemusena häbi, ja ta pidi jälle minema varjule ammonlaste maale.
Tema kuritegelikule elule tuli nüüd lõpp: kui teda süüdistas araablaste
valitseja Aretas, põgenes ta kõigi poolt jälitatuna linnast
linna, teda vihati kui Seadusest taganejat ja põlati kui oma
isamaa ja rahva timukat; lõpuks aeti ta Egiptusesse.
Tema, kes nii paljusid oli isamaalt ära ajanud, hukkus ise
võõrsil spartalaste juures, kuhu ta kui sugulaste juurde oli läinud
kaitset saama.
Ja tema pärast, kes nii paljusid oli lasknud matmata välja
visata, ei leinanud mitte keegi, ja temale ei korraldatud matust, ta
ei saanud hauda oma isade juurde.
Antiohhos Epifanes rüüstab templiAga kui kuningale sai teatavaks, mis oli sündinud, siis ta
arvas, et Juuda on hakanud mässama. Seepärast läks ta Egiptusest teele
metsikult vihase meelega ja vallutas linna relvade jõul.
Ta käskis sõjamehi ilma armuta maha lüüa need, kes ette juhtuvad, ja
tappa need, kes olid põgenenud katustele.
Nõnda surmati noored ja vanad, hukati alaealised, naised ja
lapsed, tapeti neitsid ja imikud.
Kaheksakümmend tuhat surmati kolme päeva jooksul, nelikümmend
tuhat käsikähmluses, ja mitte vähem kui oli mahalööduid, müüdi
orjadeks.
Aga sellega veel leppimata julges ta tungida kogu maailma
kõige pühamasse templisse, teejuhiks Seaduse ja isamaa reetur
Menelaos,
ja oma rüvedate kätega võttis ta ära pühad riistad. Mis teised
kuningad olid annetanud selle paiga rikastamiseks, auks ja iluks,
selle
riisus ta oma pühitsemata kätega.
Antiohhos läks suureliseks ega mõistnud, et Kõigeväeline
ainult üürikeseks ajaks oli vihastanud linna elanike pattude pärast
ning et paik seetõttu oli kaitsetuks jäetud.
Kui rahvas ei oleks koormatud olnud nii paljude pattudega, siis oleks
tema nõndasamuti nagu Heliodooros, kelle kuningas Seleukos oli
läkitanud varakambrit uurima, sisse minnes otsekohe saanud karistada
ja pidanud oma häbematusest pöörduma.
Sest Issand ei olnud rahvast valinud paiga pärast, vaid oli
paiga valinud rahva pärast.
Sellepärast siis ka see paik ise, olles osaline olnud rahva
õnnetustes, sai hiljem osa Issanda heategudest. Ja Kõigeväelise
viha tõttu mahajäetu taastati kõige toredusega, kui Suur Valitseja oli
leppinud.
Järelevaatajad pannakse ametisseAntiohhos, kui ta templist oli tuhat kaheksasada talenti ära
viinud, läks ruttu Antiookiasse. Oma suurelisuses arvas ta võivat
teha maa laevatatavaks ja mere jalgsi käidavaks, nõnda hooplev oli ta
südames.
Aga ta jättis sinna ka järelevaatajaid rahvast rõhuma:
Jeruusalemma Filippose, päritolult früüglase, iseloomult julmema kui
tema sinna panija,
ja Gerisimisse Andronikose. Neile lisaks Menelaose, kes
kaasmaalasi kohtles halvemini kui teised, sest ta vihkas juudi soost
kodanikke.
Ta läkitas ka müüslaste pealiku Appollooniose kahekümne kahe
tuhande sõjamehega ja käskis tappa kõik täisealised mehed, aga naised ja
noorukid ära müüa.
See, tulles Jeruusalemma, näitles rahuarmastust ja püsis selles
kuni püha hingamispäevani. Aga tähele pannes, et juudid olid
tegevuseta, käskis ta oma alluvail relvastuda.
Ja kõik, kes läksid välja vaatama, laskis ta surmata. Siis
ründas ta linna täies relvastuses ja tappis palju rahvast.
Aga Juudas Makkabi taandus umbes kümne kaaslasega kõrbe ja
elas koos nendega, kes tema juures olid, metsloomade kombel
mäestikus, toitudes kogu aeg ainult rohttaimedest, et mitte rüvetuda.