4Riid ülempreestriameti pärastAga eespool nimetatud Siimon, kes oli saanud varanduse ja isamaa
reeturiks, laimas Oniast, nagu oleks tema ise Heliodoorosele
kallale tunginud ja selle õnnetuse põhjustanud.
Tema julges nimetada riigivastaseks linna heategijat, oma
kaasmaalaste eest hoolitsejat ja Seaduse innukat kaitsjat.
Aga kui vihavaen läks nõnda suureks, et üks Siimoni
poolehoidjaist teostas tapmisi,
ja kui Onias mõistis selle riiu kahjulikkust ning et Apolloonios,
Menesteose poeg, Koile-Süüria ja Foiniikia asevalitseja, Siimoni
kurjust ka üha õhutas,
siis ta läks kuninga juurde mitte oma kaasmaalasi süüdistama,
vaid et kasu tuua kogu rahvale, niihästi üldsusele kui üksikule.
Sest ta nägi, et ilma kuninga hoolitsuseta on selles olukorras
võimatu rahu saada ja et Siimoni meeletus ei lõpe.
Jaason saab ülempreestriksAga kui Seleukos oli surnud ja Antiohhos, lisanimega Epifanes,
oli saanud kuningaks, kavaldas Jaason, Oniase vend,
ülempreestriameti enesele,
lubades läbirääkimisel kuningale kolmsada kuuskümmend talenti
hõbedat ja muudest tuludest kaheksakümmend talenti.
Neile lisaks tõotas ta kirjalikult veel sada viiskümmend talenti, kui
teda lubatakse omal kulul ehitada maadluskool ja harjutusväljak noortele
meestele ja kui ta Jeruusalemma elanikke saab kirjutada Antiookia
kodanikeks.
Aga kui kuningas oli nõusoleku andnud ja Jaason oli saanud
ülempreestriameti, siis ta hakkas otsekohe õpetama oma kaasmaalastele
kreeklaste kombeid.
Ta tühistas juutidele antud kuninglikud vabadused, mis olid
saadud Johannese vahendusel, kes oli selle Eupolemose isa, kes oli
läkitatud sõlmima sõprust ja lepingut roomlastega. Kaotades
seadusepärased korraldused, seadis ta sisse uusi seadusevastaseid
kombeid.
Sest sihikindlalt ehitas ta otse kindluse jalamile maadluskooli ja
sundis tublimaid noormehi kandma kreeklaste võistluskiivrit.
Sel viisil võtsid võimust kreekapärasus ning muulaste kombed
jumalakartmatu ja ülempreestriks kõlbmatu Jaasoni ääretu jultumuse
tõttu,
nõnda et preestrid enam ei hoolinud altariteenistusest, vaid
põlgasid templit ja unustasid ohvrid, rutates harjutusväljakule
osa võtma lubamatust võistlusest, niipea kui kutsuti ketast heitma.
Seda, mida isad olid austanud, ei pannud nad millekski, aga kreeka
toredusi pidasid nad väga auväärseks.
Sellepärast sattusid nad raskesse olukorda: need, kelle eluviise
nad matkisid ja kelle sarnased nad tahtsid kõigiti olla, said
nende vaenlasteks ja nuhtlejaiks.
Sest jumalike seaduste vastu patustamine ei ole kergelt võetav.
Järeltulev aeg näitab seda.
Kui siis Tüüroses peeti võistlusi, mis toimusid igal viiendal
aastal kuninga juuresolekul,
läkitas see riivatu Jaason Jeruusalemmast pealtvaatajaid, kes
olid antiooklasteks saanud, et nad viiksid kolmsada drahmi hõbedat
ohvriks Heraklesele. Viijad aga nõudsid, et raha ei kasutataks
ohvriks, sest see pole sünnis, vaid määrataks mõneks muuks otstarbeks.
Raha oli küll saatja poolt määratud ohvriks Heraklesele, ent
viijate soovil kasutati seda sõjalaevade varustamiseks.
Antiohhos Epifanest tervitatakse JeruusalemmasAga kui Apolloonios, Menesteose poeg, kuningas Filomeetori
troonimise puhul oli läkitatud Egiptusesse, ja Antiohhos
kuulda sai, et Filomeetor oli tema valitsuse vastu muutunud
vaenulikuks, siis ta tundis muret oma julgeoleku pärast. Sel põhjusel
läks ta Joppesse ja tuli sealt Jeruusalemma.
Jaason ja linn võtsid teda suurejooneliselt vastu, kui ta sisse
tuli tõrvikute ja rõõmuhõisete saatel. Seejärel lõi ta oma leeri üles
Foiniikias.
Menelaos saab ülempreestriksAga kolm aastat hiljem läkitas Jaason Menelaose, varem nimetatud
Siimoni venna, kuningale raha viima ja lõpetama mõningaid asjaajamises
hädavajalikke toiminguid.
Tema aga, kuningaga kokku saades ja teda ülistades ning esinedes
mõjuvõimsa mehena, sai enesele ülempreestriameti, pakkudes kolmsada
talenti hõbedat rohkem kui Jaason.
Ja olles saanud kuningliku volituse, läks ta koju. Ent tal ei
olnud kaasa tuua ülempreestriameti väärikust, küll aga oli tal valju
hirmuvalitseja viha ja metslooma julmus.
Nõnda siis kõrvaldati Jaason, kes ise oli oma venna salakavalalt
kõrvaldanud, salakavalalt ühe teise poolt, ja aeti põgenikuna
ammonlaste maale.
Menelaos sai küll kätte võimu, aga kuningale lubatud raha ta
ei andnud üle,
ehkki kindluse pealik Soostratos seda nõudis, sest sissenõudmine
oli tema ülesanne. Sellepärast kutsuti mõlemad kuninga ette.
Menelaos jättis enese asemele ülempreestriametisse oma venna
Lüsimahhose, Soostratos aga Kratese, küproslaste pealiku.
Onias tapetakseAga kui see nõnda oli korraldatud, siis sündis, et tarsoslased
ja malloslased hakkasid mässama, sellepärast et nad olid antud
kingituseks Antiohhisele, kuninga liignaisele.
Kuningas ruttas nüüd kiiresti neid olukordi lahendama, jättes enese
asemele Andronikose, ühe aukandjaist.
Menelaos arvas aga nüüd õige aja tulnud olevat ja kõrvaldas
templist mõned kuldriistad ning kinkis need Andronikosele. Osa
müüs ta Tüürosesse ja ümberkaudsetesse linnadesse.
Kui Onias sellest kindla teate sai, siis ta sõitles teda
kõvasti oma varjupaigast, Antiookia lähedasest Dafnest, kuhu ta oli
läinud.
Menelaos kutsus seepärast Andronikose erajutule ja nõudis
temalt, et ta tapaks Oniase. Andronikos läkski Oniase juurde. Siis,
olles pettusega mõjutatud, andis ta vande all oma parema käe ja
meelitas Oniase, olgugi et too kahtles, varjupaigast välja tulema ja
tappis ta õigusevastaselt otsekohe.
Sellepärast olid mitte ainult juudid, vaid ka paljud muud
rahvad vapustatud ja vihased mehe ülekohtuse tapmise pärast.
Kui siis kuningas Kiliikia maakondadest tagasi tuli, kaebasid
linnas asuvad juudid, et Onias on süütult tapetud. Kreeklasedki
põlastasid seda kuritööd.
Antiohhos jäi nüüd üpris kurvaks, ta tundis kaasa ning nuttis,
sest
kadunu oli olnud aus ja väga kohusetundlik.
Tema viha süttis põlema ja ta laskis otsekohe Andronikoselt
purpurmantli ära võtta, tema riided lõhki käristada ja viia ta läbi
kogu linna paika, kus ta Oniase vastu oli patustanud. Seal laskis ta
hukata veretöö kordasaatja, kellele Issand nõnda teenitud karistusega
tasus.
Lüsimahhos hukkub puhkenud mässusAga kui Lüsimahhos Menelaose nõusolekul oli linnas toime pannud
mitmeid templi rüüstamisi ja kuuldus sellest levis väljaspoole linna, siis
kogunes hulk rahvast Lüsimahhose vastu, kuna juba palju kuldriistu oli
laiali kantud.
Aga kui väga vihased rahvahulgad hakkasid liikuma, siis
Lüsimahhos relvastas ligi kolm tuhat meest ja hakkas ise vägivalda
tarvitama. Juhiks oli keegi Auranos, eluaastailt edenenu, aga
meeletuseski mitte mahajäänu.
Kui nüüd Lüsimahhose pealetungi märgati, siis haarasid inimesed
kiiresti kes kive, kes jämedaid kaikaid, kes jälle käepärast
olevat tuhka, ja paiskasid kõike segamini Lüsimahhose meeste peale,
millega nad paljusid haavasid, mõningad maha lõid ja kõik
põgenema ajasid. Templirüüstaja enese surmasid nad varakambri juures.
Menelaos vabastatakse raha eestNende asjaolude pärast tõsteti süüdistus Menelaose vastu.
Kui siis kuningas Tüürosesse tuli, esitasid kaebuse temale
kolm meest, kes vanematekogu poolt olid läkitatud.
Aga kui Menelaos oli juba kaotajaks jäämas, siis ta lubas palju
raha Ptolemaiosele, Dorümenese pojale, et see mõjutaks kuningat.
Ptolemaios võttis siis kuninga kaasa sammaskäiku
värsket õhku hingama ja tulemuseks oligi meelemuutus.
Nõnda mõistis kuningas süüdistustest vabaks Menelaose, kogu
selle kuriteo põhjustaja, aga need õnnetud kaebajad, kes sküütidegi
ees kõneldes oleksid kui süütud vabaks saanud, mõistis ta surma.
Otsekohe pidid siis ebaõiglast karistust kandma ka need, kes
linna ja rahva ning pühade riistade kaitseks olid välja astunud.
Sel põhjusel annetasid ka ülekohut vihkavad tüüroslased heldelt
nende matmiseks.
Menelaos jäi aga ametisse edasi võimulolijate ahnuse tõttu,
muutudes üha kurjemaks ja oma kaasmaalastele väga hädaohtlikuks.
reeturiks, laimas Oniast, nagu oleks tema ise Heliodoorosele
kallale tunginud ja selle õnnetuse põhjustanud.
Tema julges nimetada riigivastaseks linna heategijat, oma
kaasmaalaste eest hoolitsejat ja Seaduse innukat kaitsjat.
Aga kui vihavaen läks nõnda suureks, et üks Siimoni
poolehoidjaist teostas tapmisi,
ja kui Onias mõistis selle riiu kahjulikkust ning et Apolloonios,
Menesteose poeg, Koile-Süüria ja Foiniikia asevalitseja, Siimoni
kurjust ka üha õhutas,
siis ta läks kuninga juurde mitte oma kaasmaalasi süüdistama,
vaid et kasu tuua kogu rahvale, niihästi üldsusele kui üksikule.
Sest ta nägi, et ilma kuninga hoolitsuseta on selles olukorras
võimatu rahu saada ja et Siimoni meeletus ei lõpe.
Jaason saab ülempreestriksAga kui Seleukos oli surnud ja Antiohhos, lisanimega Epifanes,
oli saanud kuningaks, kavaldas Jaason, Oniase vend,
ülempreestriameti enesele,
lubades läbirääkimisel kuningale kolmsada kuuskümmend talenti
hõbedat ja muudest tuludest kaheksakümmend talenti.
Neile lisaks tõotas ta kirjalikult veel sada viiskümmend talenti, kui
teda lubatakse omal kulul ehitada maadluskool ja harjutusväljak noortele
meestele ja kui ta Jeruusalemma elanikke saab kirjutada Antiookia
kodanikeks.
Aga kui kuningas oli nõusoleku andnud ja Jaason oli saanud
ülempreestriameti, siis ta hakkas otsekohe õpetama oma kaasmaalastele
kreeklaste kombeid.
Ta tühistas juutidele antud kuninglikud vabadused, mis olid
saadud Johannese vahendusel, kes oli selle Eupolemose isa, kes oli
läkitatud sõlmima sõprust ja lepingut roomlastega. Kaotades
seadusepärased korraldused, seadis ta sisse uusi seadusevastaseid
kombeid.
Sest sihikindlalt ehitas ta otse kindluse jalamile maadluskooli ja
sundis tublimaid noormehi kandma kreeklaste võistluskiivrit.
Sel viisil võtsid võimust kreekapärasus ning muulaste kombed
jumalakartmatu ja ülempreestriks kõlbmatu Jaasoni ääretu jultumuse
tõttu,
nõnda et preestrid enam ei hoolinud altariteenistusest, vaid
põlgasid templit ja unustasid ohvrid, rutates harjutusväljakule
osa võtma lubamatust võistlusest, niipea kui kutsuti ketast heitma.
Seda, mida isad olid austanud, ei pannud nad millekski, aga kreeka
toredusi pidasid nad väga auväärseks.
Sellepärast sattusid nad raskesse olukorda: need, kelle eluviise
nad matkisid ja kelle sarnased nad tahtsid kõigiti olla, said
nende vaenlasteks ja nuhtlejaiks.
Sest jumalike seaduste vastu patustamine ei ole kergelt võetav.
Järeltulev aeg näitab seda.
Kui siis Tüüroses peeti võistlusi, mis toimusid igal viiendal
aastal kuninga juuresolekul,
läkitas see riivatu Jaason Jeruusalemmast pealtvaatajaid, kes
olid antiooklasteks saanud, et nad viiksid kolmsada drahmi hõbedat
ohvriks Heraklesele. Viijad aga nõudsid, et raha ei kasutataks
ohvriks, sest see pole sünnis, vaid määrataks mõneks muuks otstarbeks.
Raha oli küll saatja poolt määratud ohvriks Heraklesele, ent
viijate soovil kasutati seda sõjalaevade varustamiseks.
Antiohhos Epifanest tervitatakse JeruusalemmasAga kui Apolloonios, Menesteose poeg, kuningas Filomeetori
troonimise puhul oli läkitatud Egiptusesse, ja Antiohhos
kuulda sai, et Filomeetor oli tema valitsuse vastu muutunud
vaenulikuks, siis ta tundis muret oma julgeoleku pärast. Sel põhjusel
läks ta Joppesse ja tuli sealt Jeruusalemma.
Jaason ja linn võtsid teda suurejooneliselt vastu, kui ta sisse
tuli tõrvikute ja rõõmuhõisete saatel. Seejärel lõi ta oma leeri üles
Foiniikias.
Menelaos saab ülempreestriksAga kolm aastat hiljem läkitas Jaason Menelaose, varem nimetatud
Siimoni venna, kuningale raha viima ja lõpetama mõningaid asjaajamises
hädavajalikke toiminguid.
Tema aga, kuningaga kokku saades ja teda ülistades ning esinedes
mõjuvõimsa mehena, sai enesele ülempreestriameti, pakkudes kolmsada
talenti hõbedat rohkem kui Jaason.
Ja olles saanud kuningliku volituse, läks ta koju. Ent tal ei
olnud kaasa tuua ülempreestriameti väärikust, küll aga oli tal valju
hirmuvalitseja viha ja metslooma julmus.
Nõnda siis kõrvaldati Jaason, kes ise oli oma venna salakavalalt
kõrvaldanud, salakavalalt ühe teise poolt, ja aeti põgenikuna
ammonlaste maale.
Menelaos sai küll kätte võimu, aga kuningale lubatud raha ta
ei andnud üle,
ehkki kindluse pealik Soostratos seda nõudis, sest sissenõudmine
oli tema ülesanne. Sellepärast kutsuti mõlemad kuninga ette.
Menelaos jättis enese asemele ülempreestriametisse oma venna
Lüsimahhose, Soostratos aga Kratese, küproslaste pealiku.
Onias tapetakseAga kui see nõnda oli korraldatud, siis sündis, et tarsoslased
ja malloslased hakkasid mässama, sellepärast et nad olid antud
kingituseks Antiohhisele, kuninga liignaisele.
Kuningas ruttas nüüd kiiresti neid olukordi lahendama, jättes enese
asemele Andronikose, ühe aukandjaist.
Menelaos arvas aga nüüd õige aja tulnud olevat ja kõrvaldas
templist mõned kuldriistad ning kinkis need Andronikosele. Osa
müüs ta Tüürosesse ja ümberkaudsetesse linnadesse.
Kui Onias sellest kindla teate sai, siis ta sõitles teda
kõvasti oma varjupaigast, Antiookia lähedasest Dafnest, kuhu ta oli
läinud.
Menelaos kutsus seepärast Andronikose erajutule ja nõudis
temalt, et ta tapaks Oniase. Andronikos läkski Oniase juurde. Siis,
olles pettusega mõjutatud, andis ta vande all oma parema käe ja
meelitas Oniase, olgugi et too kahtles, varjupaigast välja tulema ja
tappis ta õigusevastaselt otsekohe.
Sellepärast olid mitte ainult juudid, vaid ka paljud muud
rahvad vapustatud ja vihased mehe ülekohtuse tapmise pärast.
Kui siis kuningas Kiliikia maakondadest tagasi tuli, kaebasid
linnas asuvad juudid, et Onias on süütult tapetud. Kreeklasedki
põlastasid seda kuritööd.
Antiohhos jäi nüüd üpris kurvaks, ta tundis kaasa ning nuttis,
sest
kadunu oli olnud aus ja väga kohusetundlik.
Tema viha süttis põlema ja ta laskis otsekohe Andronikoselt
purpurmantli ära võtta, tema riided lõhki käristada ja viia ta läbi
kogu linna paika, kus ta Oniase vastu oli patustanud. Seal laskis ta
hukata veretöö kordasaatja, kellele Issand nõnda teenitud karistusega
tasus.
Lüsimahhos hukkub puhkenud mässusAga kui Lüsimahhos Menelaose nõusolekul oli linnas toime pannud
mitmeid templi rüüstamisi ja kuuldus sellest levis väljaspoole linna, siis
kogunes hulk rahvast Lüsimahhose vastu, kuna juba palju kuldriistu oli
laiali kantud.
Aga kui väga vihased rahvahulgad hakkasid liikuma, siis
Lüsimahhos relvastas ligi kolm tuhat meest ja hakkas ise vägivalda
tarvitama. Juhiks oli keegi Auranos, eluaastailt edenenu, aga
meeletuseski mitte mahajäänu.
Kui nüüd Lüsimahhose pealetungi märgati, siis haarasid inimesed
kiiresti kes kive, kes jämedaid kaikaid, kes jälle käepärast
olevat tuhka, ja paiskasid kõike segamini Lüsimahhose meeste peale,
millega nad paljusid haavasid, mõningad maha lõid ja kõik
põgenema ajasid. Templirüüstaja enese surmasid nad varakambri juures.
Menelaos vabastatakse raha eestNende asjaolude pärast tõsteti süüdistus Menelaose vastu.
Kui siis kuningas Tüürosesse tuli, esitasid kaebuse temale
kolm meest, kes vanematekogu poolt olid läkitatud.
Aga kui Menelaos oli juba kaotajaks jäämas, siis ta lubas palju
raha Ptolemaiosele, Dorümenese pojale, et see mõjutaks kuningat.
Ptolemaios võttis siis kuninga kaasa sammaskäiku
värsket õhku hingama ja tulemuseks oligi meelemuutus.
Nõnda mõistis kuningas süüdistustest vabaks Menelaose, kogu
selle kuriteo põhjustaja, aga need õnnetud kaebajad, kes sküütidegi
ees kõneldes oleksid kui süütud vabaks saanud, mõistis ta surma.
Otsekohe pidid siis ebaõiglast karistust kandma ka need, kes
linna ja rahva ning pühade riistade kaitseks olid välja astunud.
Sel põhjusel annetasid ka ülekohut vihkavad tüüroslased heldelt
nende matmiseks.
Menelaos jäi aga ametisse edasi võimulolijate ahnuse tõttu,
muutudes üha kurjemaks ja oma kaasmaalastele väga hädaohtlikuks.