3Heliodooros nõuab Jeruusalemma templi varandusiSiis kui püha linn elas suures rahus ja Seadust kõige
paremini hooldati, sest ülempreester Onias oli vaga ja vihkas kurja,
siis sündis ka, et kuningad tunnustasid seda paika ja austasid
templit väärtuslike kinkidega.
Nõnda tasus ka Aasia kuningas Seleukos oma tuludest kõik need
kulud, mida ohvriteenistus nõudis.
Aga keegi Siimon Benjamini suguharust, kes oli pandud templi
eestseisjaks, oli ülempreestriga riius linna turukaubanduse pärast.
Kui ta Oniase vastu ei saanud, siis ta läks Tarseose poja
Apollooniose juurde, kes sel ajal oli Koile-Süüria ja Foiniikia
asevalitseja,
ja jutustas temale, et Jeruusalemma varakamber on sedavõrd täis
rikkusi, et raha ei olegi loetav. Ohvrikuludeks ei ole
nõnda palju vaja, küll aga võib see langeda kuninga
valdusesse.
Kui siis Apolloonios kuningaga kokku sai, rääkis ta temale neist
varandustest. Kuningas valis siis asjadevalitseja Heliodoorose ja
läkitas ta käsuga need varandused ära tuua.
Heliodooros läks otsekohe teele ettekäändel, et külastab
Koile-Süüria ja Foiniikia linnu, tegelikult läks aga täide viima
kuninga kavatsust.
Kui ta siis Jeruusalemma saabus ja linna ülempreestri poolt
sõbralikult vastu võeti, jutustas ta, mis talle oli teada antud, ja seletas,
mispärast ta oli tulnud. Aga ta küsis ka, kas see tõesti nõnda on.
Siis ülempreester näitas, et see oli leskede ja vaeslaste
talletatud raha,
millest osa kuulus aga Hürkanosele, Tobiase pojale, väga
tähtsale mehele - mitte nii, nagu jumalakartmatu Siimon oli valetanud -
kõike kokku oli nelisada talenti hõbedat ja kakssada talenti kulda.
Aga lubamatu oleks kahju teha neile, kes on usaldanud selle
paiga pühadust ja kogu maailmas kuulsat templit, selle auväärsust ja
puutumatust.
Linn ahastusesHeliodooros ütles aga kuningalt saadud käskude alusel, et kõik
tuleb võtta kuninglikuks varaks.
Kui ta siis määratud päeval läks templisse ülevaatust tegema,
oli kogu linnas suur ahastus.
Aga preestrirüüdes preestrid heitsid maha altari ette ja
hüüdsid taeva poole, tema poole, kes oli talletamise käsu andnud, et ta
talletatut hoiaks talletajaile tervena.
Kes ülempreestri palet nägi, selle südamesse löödi haav. Sest
tema välimus ja muutunud näojume näitasid suurt hingeahastust.
Sest hirm oli vallanud selle mehe ja tema ihu värises, nõnda et
neile, kes teda nägid, selgesti paistis tema südamevalu.
Kodadest aga hüpati välja hulgakaupa üheskoos palvetama
kartuses, et pühapaika hakatakse teotama.
Ja naised, rindade alt vöötatud kotiriidega, täitsid tänavaid.
Neitsid aga, keda muidu varjul hoiti, jooksid üheskoos: osa
väravaisse, osa müüridele, mõned vaatasid aknaist välja.
Nad kõik sirutasid käed anudes taeva poole.
Vääris kaastunnet, kuidas kirev rahvahulk maha langes ja
kuidas ülempreester suures ahastuses ootas.
Nad hüüdsid nüüd kõigeväelise Issanda poole, et tema hoiaks
talletatud vara kindlalt ja puutumatult neile, kes selle sinna olid
usaldanud.
Heliodooros aga viis täide, mis oli otsustatud.
Heliodoorose karistamineAga kui ta oma ihukaitsjatega oli juba seal varakambris, siis
see, kelle valduses on hinged ja kõik võim, laskis näha suurt
ilmutust, nõnda et kõik, kes olid julgenud sinna sisse tulla, nõrkesid
ja hakkasid kartma, jahmudes Jumala väest.
Nimelt ilmus neile väga ilusate rakmetega ehitud hobune, seljas
hirmuäratav ratsanik. Hobune kihutas
metsikult ja lõi Heliodoorost esijalgade kapjadega. Ratsanikul
aga nähti olevat kuldne relvastus.
Tema ees nähti veel kahte noort meest, haruldaselt jõulisi,
ilusa välimusega, toredas riietuses, kes astusid teine teisele poole
Heliodoorost ja piitsutasid teda lakkamatult, andes temale rohkesti
hoope.
Kui Heliodooros äkitselt maha langes ning suur pimedus teda
ümbritses, siis ta tõsteti üles ja pandi kanderaamile.
Tema, kes äsja suure saatjaskonnaga ja kogu ihukaitseväega oli
sisse tunginud eelnimetatud varakambrisse, kanti nüüd välja kui abitu,
olles selgesti tunda saanud Jumala vägevust.
Seal ta nüüd lamas tummana, löödud jumalikust jõust, ilma igast
lootusest ja abist.
Juudid ülistasid aga Issandat, kes imeliselt oli oma asupaika
austanud. Ja tempel, mis pisut varem oli olnud täis kartust ja
rahutust, täitus nüüd rõõmu ja hõiskamisega, kui Issand, Kõigeväeline,
oli ennast ilmutanud.
Kohe aga palusid mõned Heliodoorose sõbrad Oniast, et ta
appi hüüaks Kõigekõrgemat, et see kingiks elu sellele, kes oli
hinge vaakumas.
Kuna ülempreester kartis, et kuningas hakkab kahtlustama
juute kuritöös Heliodoorose vastu, siis tõi ta mehe päästmiseks ohvri.
Kui ülempreester toimetas nüüd lepitusohvrit, siis ilmusid
Heliodoorose ette jälle needsamad noored mehed samades riietes, astusid
tema juurde ja ütlesid: „Täna nüüd väga ülempreester Oniast, sest tema
pärast on Issand kinkinud sulle elu!
Sina aga, taeva poolt karistatu, kuuluta kõigile Jumala suurt
väge!” Seda ütelnud, nad kadusid.
Heliodooros läheb tagasiHeliodooros aga, olles toonud ohvri Issandale ja andnud suuri
tõotusi sellele, kes tema elu oli päästnud, läks oma sõjaväega tagasi
kuninga juurde, olles Oniasega jumalaga jätnud.
Ja ta tunnistas kõigile suure Jumala neist tegudest, mida ta
oma silmaga oli näinud.
Kui kuningas siis Heliodooroselt küsis, kes oleks sobiv veel
kord Jeruusalemma läkitamiseks, vastas tema:
„Kui sul on vaenlane või riigivastane, siis läkita see! Sa saad
ta tagasi piitsutatuna, kui ta üldse ellu jääb. Sest selles paigas
on tõesti Jumala vägi!
Sest tema ise, kellel on eluase taevas, on selle paiga valvur ja
kaitsja, ja neid, kes tulevad sinna kurjade kavatsustega, ta peksab ja
hukkab.”
Niisugune oli siis lugu Heliodoorosega ja varakambri
kaitsmisega.
paremini hooldati, sest ülempreester Onias oli vaga ja vihkas kurja,
siis sündis ka, et kuningad tunnustasid seda paika ja austasid
templit väärtuslike kinkidega.
Nõnda tasus ka Aasia kuningas Seleukos oma tuludest kõik need
kulud, mida ohvriteenistus nõudis.
Aga keegi Siimon Benjamini suguharust, kes oli pandud templi
eestseisjaks, oli ülempreestriga riius linna turukaubanduse pärast.
Kui ta Oniase vastu ei saanud, siis ta läks Tarseose poja
Apollooniose juurde, kes sel ajal oli Koile-Süüria ja Foiniikia
asevalitseja,
ja jutustas temale, et Jeruusalemma varakamber on sedavõrd täis
rikkusi, et raha ei olegi loetav. Ohvrikuludeks ei ole
nõnda palju vaja, küll aga võib see langeda kuninga
valdusesse.
Kui siis Apolloonios kuningaga kokku sai, rääkis ta temale neist
varandustest. Kuningas valis siis asjadevalitseja Heliodoorose ja
läkitas ta käsuga need varandused ära tuua.
Heliodooros läks otsekohe teele ettekäändel, et külastab
Koile-Süüria ja Foiniikia linnu, tegelikult läks aga täide viima
kuninga kavatsust.
Kui ta siis Jeruusalemma saabus ja linna ülempreestri poolt
sõbralikult vastu võeti, jutustas ta, mis talle oli teada antud, ja seletas,
mispärast ta oli tulnud. Aga ta küsis ka, kas see tõesti nõnda on.
Siis ülempreester näitas, et see oli leskede ja vaeslaste
talletatud raha,
millest osa kuulus aga Hürkanosele, Tobiase pojale, väga
tähtsale mehele - mitte nii, nagu jumalakartmatu Siimon oli valetanud -
kõike kokku oli nelisada talenti hõbedat ja kakssada talenti kulda.
Aga lubamatu oleks kahju teha neile, kes on usaldanud selle
paiga pühadust ja kogu maailmas kuulsat templit, selle auväärsust ja
puutumatust.
Linn ahastusesHeliodooros ütles aga kuningalt saadud käskude alusel, et kõik
tuleb võtta kuninglikuks varaks.
Kui ta siis määratud päeval läks templisse ülevaatust tegema,
oli kogu linnas suur ahastus.
Aga preestrirüüdes preestrid heitsid maha altari ette ja
hüüdsid taeva poole, tema poole, kes oli talletamise käsu andnud, et ta
talletatut hoiaks talletajaile tervena.
Kes ülempreestri palet nägi, selle südamesse löödi haav. Sest
tema välimus ja muutunud näojume näitasid suurt hingeahastust.
Sest hirm oli vallanud selle mehe ja tema ihu värises, nõnda et
neile, kes teda nägid, selgesti paistis tema südamevalu.
Kodadest aga hüpati välja hulgakaupa üheskoos palvetama
kartuses, et pühapaika hakatakse teotama.
Ja naised, rindade alt vöötatud kotiriidega, täitsid tänavaid.
Neitsid aga, keda muidu varjul hoiti, jooksid üheskoos: osa
väravaisse, osa müüridele, mõned vaatasid aknaist välja.
Nad kõik sirutasid käed anudes taeva poole.
Vääris kaastunnet, kuidas kirev rahvahulk maha langes ja
kuidas ülempreester suures ahastuses ootas.
Nad hüüdsid nüüd kõigeväelise Issanda poole, et tema hoiaks
talletatud vara kindlalt ja puutumatult neile, kes selle sinna olid
usaldanud.
Heliodooros aga viis täide, mis oli otsustatud.
Heliodoorose karistamineAga kui ta oma ihukaitsjatega oli juba seal varakambris, siis
see, kelle valduses on hinged ja kõik võim, laskis näha suurt
ilmutust, nõnda et kõik, kes olid julgenud sinna sisse tulla, nõrkesid
ja hakkasid kartma, jahmudes Jumala väest.
Nimelt ilmus neile väga ilusate rakmetega ehitud hobune, seljas
hirmuäratav ratsanik. Hobune kihutas
metsikult ja lõi Heliodoorost esijalgade kapjadega. Ratsanikul
aga nähti olevat kuldne relvastus.
Tema ees nähti veel kahte noort meest, haruldaselt jõulisi,
ilusa välimusega, toredas riietuses, kes astusid teine teisele poole
Heliodoorost ja piitsutasid teda lakkamatult, andes temale rohkesti
hoope.
Kui Heliodooros äkitselt maha langes ning suur pimedus teda
ümbritses, siis ta tõsteti üles ja pandi kanderaamile.
Tema, kes äsja suure saatjaskonnaga ja kogu ihukaitseväega oli
sisse tunginud eelnimetatud varakambrisse, kanti nüüd välja kui abitu,
olles selgesti tunda saanud Jumala vägevust.
Seal ta nüüd lamas tummana, löödud jumalikust jõust, ilma igast
lootusest ja abist.
Juudid ülistasid aga Issandat, kes imeliselt oli oma asupaika
austanud. Ja tempel, mis pisut varem oli olnud täis kartust ja
rahutust, täitus nüüd rõõmu ja hõiskamisega, kui Issand, Kõigeväeline,
oli ennast ilmutanud.
Kohe aga palusid mõned Heliodoorose sõbrad Oniast, et ta
appi hüüaks Kõigekõrgemat, et see kingiks elu sellele, kes oli
hinge vaakumas.
Kuna ülempreester kartis, et kuningas hakkab kahtlustama
juute kuritöös Heliodoorose vastu, siis tõi ta mehe päästmiseks ohvri.
Kui ülempreester toimetas nüüd lepitusohvrit, siis ilmusid
Heliodoorose ette jälle needsamad noored mehed samades riietes, astusid
tema juurde ja ütlesid: „Täna nüüd väga ülempreester Oniast, sest tema
pärast on Issand kinkinud sulle elu!
Sina aga, taeva poolt karistatu, kuuluta kõigile Jumala suurt
väge!” Seda ütelnud, nad kadusid.
Heliodooros läheb tagasiHeliodooros aga, olles toonud ohvri Issandale ja andnud suuri
tõotusi sellele, kes tema elu oli päästnud, läks oma sõjaväega tagasi
kuninga juurde, olles Oniasega jumalaga jätnud.
Ja ta tunnistas kõigile suure Jumala neist tegudest, mida ta
oma silmaga oli näinud.
Kui kuningas siis Heliodooroselt küsis, kes oleks sobiv veel
kord Jeruusalemma läkitamiseks, vastas tema:
„Kui sul on vaenlane või riigivastane, siis läkita see! Sa saad
ta tagasi piitsutatuna, kui ta üldse ellu jääb. Sest selles paigas
on tõesti Jumala vägi!
Sest tema ise, kellel on eluase taevas, on selle paiga valvur ja
kaitsja, ja neid, kes tulevad sinna kurjade kavatsustega, ta peksab ja
hukkab.”
Niisugune oli siis lugu Heliodoorosega ja varakambri
kaitsmisega.