15Nikanori ülbusAga kui Nikanor teada sai, et Juudas ja tema mehed on Samaaria
paikades, siis ta otsustas neid rünnata hingamispäeval kui kõige
ohutumal ajal.
Siis ütlesid need juudid, kes häda sunnil temaga kaasas käisid:
„Ära hukka neid metsikult ja toorelt, vaid austa päeva, mis
Kõikenägeva poolt on algusest peale valitud ja pühitsetud!”
Aga see peapatune küsis: „Kas on taevas valitseja, kes on käskinud
hingamispäeva pühitseda?”
Kui nad kostsid: „Elav Issand ise, kes taevas valitseb, on
käskinud austada seitsmendat päeva”,
siis ütles teine: „Ja mina olen valitseja maa peal, kes käsib
sõjariistad kätte võtta ja kuninga nõudeid täita!” Aga temal ei läinud
siiski mitte korda nurjatut nõu täide viia.
Ent Nikanor, kes ülbelt kõigis asjus suurustas, oli tahtnud
püstitada avaliku mälestusmärgi pärast võitu Juuda ja tema meeste
üle.
Juuda manitsus ja unenäguMakkabi lootis aga järelejätmatult kindla lootusega Issandalt abi
saada.
Ta manitses oma mehi, et nad ei kardaks paganate rünnakut,
vaid meenutaksid varem taevast saadud abi ja nüüdki ootaksid võitu,
mille Kõigeväeline neile annab.
Ta trööstis neid Seaduse ja prohvetite sõnadega ning tuletas
neile meelde võitlusi, mida nad olid pidanud, tehes nad nõnda
julgemaks.
Ja olles neis äratanud vaimustuse, andis ta käsud, ühtlasi
neile näidates paganate ebaustavust ja vandemurdmist.
Kui ta siis igaüht neist oli varustanud mitte niivõrd
kindlustundega, mida annavad kilbid ja odad,
kuivõrd selle julgustusega, mida annavad mehised sõnad,
jutustas ta kõikide rõõmuks väga usutava unenäo.
Tema unenägu oli niisugune: „Endine ülempreester Onias, kes oli
hea ja vaga mees, käitumises tagasihoidlik, iseloomult sõbralik, kõnes
väärikas ja kes lapsepõlvest alates oli hoolega õppinud kõike, mida
peetakse vooruseks - tema oli palvetanud, käed välja sirutatud, kogu juutide
koguduse eest.
Siis oli selsamal viisil ilmunud üks mees, kelle hallid juuksed
äratasid aukartust ja kelle ümber oli imepärane ja üllas väärikus.
Ja Onias oli hakanud kõnelema, üteldes: „See on Jeremija, Jumala
prohvet, kes armastab vendi ja palvetab palju rahva ja püha linna
eest.”
Siis oli Jeremija sirutanud parema käe, oli andnud Juudale
kuldmõõga ja oli seda andes ütelnud nõnda:
„Võta see püha mõõk kingitusena Jumalalt, sellega sa hävitad
vastased!”
Ettevalmistused võitluseksKui nad nüüd olid saanud julgustust Juuda võrratuist sõnadest,
mis olid kohased vaprust õhutama ja noorte meeste meeli mehiseks
muutma, otsustasid nad mitte leeri jääda, vaid vapralt peale tungida
ja mehiselt võidelda, et asjas lahendust tuua, sest linn, pühadused ja
tempel olid hädaohus.
Sest nad olid vähem mures naiste ja laste, vendade ja sugulaste
pärast, suurem ja tähtsam oli kartus pühitsetud templi pärast.
Aga ka neil, kes olid linna jäänud, ei olnud vähe muret, sest
nad tundsid hirmu tapluse pärast, mis sündis lageda taeva all.
Kui nüüd kõik juba ootasid saabuvat lahendust, kui vaenlased
olid juba lähenenud ja nende sõjavägi oli võitlusvalmis, kui elevandid
olid paigutatud sobivasse kohta ja ratsavägi oli korraldatud
tiibadele,
siis Makkabi, nähes väehulkade tulekut, mitmesugust relvastust
ja elevantide metsikust, sirutas käed taeva poole ja hüüdis appi
Issandat, imetegijat, sest ta teadis, et võitu ei saada
sõjariistadega, vaid et Jumal annab selle neile, keda ta peab
vääriliseks.
Ja palvetades ütles ta nõnda: „Sina, Issand, läkitasid Juuda
kuninga Hiskija ajal oma ingli, kes Sanheribi leeris hukkas sada
kaheksakümmend viis tuhat meest.
Läkita nüüd, taevaste Valitseja, hea ingel meie ette, hirmuks ja
kartuseks vaenlastele!
Sinu vägev käsivars löögu ehmatusega neid, kes pilgates tulevad
sinu püha rahva vastu!” Sellega ta lõpetas.
Nikanori kaotus ja surmNikanor ja tema mehed tungisid siis peale pasunate ja
võitluslaulude saatel,
Juudas ja tema mehed aga taplesid vaenlastega appi hüüdes ja
palvetades.
Nõnda nad, kätega võideldes ja südamega paludes Jumalat, lõid
maha vähemalt kolmkümmend viis tuhat meest ja olid väga rõõmsad, et
Jumal oli ennast ilmutanud.
Kui võitlus oli lõppenud ja nad rõõmsalt tagasi tulid, tundsid
nad ära Nikanori, kes oli langenud täies relvastuses.
Siis puhkes suur kisa ja kära ja nad kiitsid Issandat oma
vanemate keeles.
Juudas, kes kogu ihu ja hingega oli esireas võidelnud oma
kaasmaalaste eest ja oli ustavalt säilitanud noorusarmastuse oma
sugurahva vastu, käskis maha raiuda Nikanori pea ja käe koos
käsivarrega ning viia need Jeruusalemma.
Ja kui ta ise oli saabunud sinna, siis ta kutsus kokku oma
suguvennad, seadis preestrid altari ette ning laskis kutsuda ka need,
kes olid kindluses.
Ta näitas neile nurjatu Nikanori pead ja teotaja kätt, mille
too oli hoobeldes sirutanud Kõigeväelise püha eluaseme vastu.
Ta laskis ära lõigata ka jumalakartmatu Nikanori keele ning
käskis selle anda tükkhaaval lindudele, teised meeletuse kättemaksu märgid aga
templi ette üles riputada.
Ja kõik tänasid taeva poole vaadates Issandat, kes oli ennast
ilmutanud, ja ütlesid: „Kiidetud olgu see, kes oma püha paiga on hoidnud
rüvetamata!”
Juudas käskis aga Nikanori maharaiutud pea kindluse ette
üles riputada, kõigile nähtavaks ja paistvaks märgiks Issanda
abist.
Nad kõik otsustasid üksmeelselt, et see päev
ei tohi mitte kuidagi jääda unustussse, vaid et seda tuleb pühitseda
kaheteistkümnenda kuu, süüriakeelse nimetusega adarikuu,
kolmeteistkümnendal päeval, päeval enne Mordokai päeva.
Jutustaja lõppsõnaKuna nüüd Nikanori lugu nõnda on lõppenud, ja kuna heebrealased
neist aegadest peale on pidanud linna oma valduses, siis minagi
lõpetan oma jutustuse siin.
Kui see hästi ja osavalt on kokku võetud, siis seda ma olen
tahtnud. Kui see aga halvasti või keskpäraselt on kokku võetud, siis
seda ma olen suutnud.
Sest nõnda nagu on vastumeelt juua ainult veini, nõnda on lugu
ka veega. Aga veega segatud vein on maitsev ja meeldiv juua. Nõnda ka
sobivalt kokku võetud jutustus võiks olla armas nende kõrvadele,
kelle kätte see raamat jõuab. Ja sellega ma lõpetan.
paikades, siis ta otsustas neid rünnata hingamispäeval kui kõige
ohutumal ajal.
Siis ütlesid need juudid, kes häda sunnil temaga kaasas käisid:
„Ära hukka neid metsikult ja toorelt, vaid austa päeva, mis
Kõikenägeva poolt on algusest peale valitud ja pühitsetud!”
Aga see peapatune küsis: „Kas on taevas valitseja, kes on käskinud
hingamispäeva pühitseda?”
Kui nad kostsid: „Elav Issand ise, kes taevas valitseb, on
käskinud austada seitsmendat päeva”,
siis ütles teine: „Ja mina olen valitseja maa peal, kes käsib
sõjariistad kätte võtta ja kuninga nõudeid täita!” Aga temal ei läinud
siiski mitte korda nurjatut nõu täide viia.
Ent Nikanor, kes ülbelt kõigis asjus suurustas, oli tahtnud
püstitada avaliku mälestusmärgi pärast võitu Juuda ja tema meeste
üle.
Juuda manitsus ja unenäguMakkabi lootis aga järelejätmatult kindla lootusega Issandalt abi
saada.
Ta manitses oma mehi, et nad ei kardaks paganate rünnakut,
vaid meenutaksid varem taevast saadud abi ja nüüdki ootaksid võitu,
mille Kõigeväeline neile annab.
Ta trööstis neid Seaduse ja prohvetite sõnadega ning tuletas
neile meelde võitlusi, mida nad olid pidanud, tehes nad nõnda
julgemaks.
Ja olles neis äratanud vaimustuse, andis ta käsud, ühtlasi
neile näidates paganate ebaustavust ja vandemurdmist.
Kui ta siis igaüht neist oli varustanud mitte niivõrd
kindlustundega, mida annavad kilbid ja odad,
kuivõrd selle julgustusega, mida annavad mehised sõnad,
jutustas ta kõikide rõõmuks väga usutava unenäo.
Tema unenägu oli niisugune: „Endine ülempreester Onias, kes oli
hea ja vaga mees, käitumises tagasihoidlik, iseloomult sõbralik, kõnes
väärikas ja kes lapsepõlvest alates oli hoolega õppinud kõike, mida
peetakse vooruseks - tema oli palvetanud, käed välja sirutatud, kogu juutide
koguduse eest.
Siis oli selsamal viisil ilmunud üks mees, kelle hallid juuksed
äratasid aukartust ja kelle ümber oli imepärane ja üllas väärikus.
Ja Onias oli hakanud kõnelema, üteldes: „See on Jeremija, Jumala
prohvet, kes armastab vendi ja palvetab palju rahva ja püha linna
eest.”
Siis oli Jeremija sirutanud parema käe, oli andnud Juudale
kuldmõõga ja oli seda andes ütelnud nõnda:
„Võta see püha mõõk kingitusena Jumalalt, sellega sa hävitad
vastased!”
Ettevalmistused võitluseksKui nad nüüd olid saanud julgustust Juuda võrratuist sõnadest,
mis olid kohased vaprust õhutama ja noorte meeste meeli mehiseks
muutma, otsustasid nad mitte leeri jääda, vaid vapralt peale tungida
ja mehiselt võidelda, et asjas lahendust tuua, sest linn, pühadused ja
tempel olid hädaohus.
Sest nad olid vähem mures naiste ja laste, vendade ja sugulaste
pärast, suurem ja tähtsam oli kartus pühitsetud templi pärast.
Aga ka neil, kes olid linna jäänud, ei olnud vähe muret, sest
nad tundsid hirmu tapluse pärast, mis sündis lageda taeva all.
Kui nüüd kõik juba ootasid saabuvat lahendust, kui vaenlased
olid juba lähenenud ja nende sõjavägi oli võitlusvalmis, kui elevandid
olid paigutatud sobivasse kohta ja ratsavägi oli korraldatud
tiibadele,
siis Makkabi, nähes väehulkade tulekut, mitmesugust relvastust
ja elevantide metsikust, sirutas käed taeva poole ja hüüdis appi
Issandat, imetegijat, sest ta teadis, et võitu ei saada
sõjariistadega, vaid et Jumal annab selle neile, keda ta peab
vääriliseks.
Ja palvetades ütles ta nõnda: „Sina, Issand, läkitasid Juuda
kuninga Hiskija ajal oma ingli, kes Sanheribi leeris hukkas sada
kaheksakümmend viis tuhat meest.
Läkita nüüd, taevaste Valitseja, hea ingel meie ette, hirmuks ja
kartuseks vaenlastele!
Sinu vägev käsivars löögu ehmatusega neid, kes pilgates tulevad
sinu püha rahva vastu!” Sellega ta lõpetas.
Nikanori kaotus ja surmNikanor ja tema mehed tungisid siis peale pasunate ja
võitluslaulude saatel,
Juudas ja tema mehed aga taplesid vaenlastega appi hüüdes ja
palvetades.
Nõnda nad, kätega võideldes ja südamega paludes Jumalat, lõid
maha vähemalt kolmkümmend viis tuhat meest ja olid väga rõõmsad, et
Jumal oli ennast ilmutanud.
Kui võitlus oli lõppenud ja nad rõõmsalt tagasi tulid, tundsid
nad ära Nikanori, kes oli langenud täies relvastuses.
Siis puhkes suur kisa ja kära ja nad kiitsid Issandat oma
vanemate keeles.
Juudas, kes kogu ihu ja hingega oli esireas võidelnud oma
kaasmaalaste eest ja oli ustavalt säilitanud noorusarmastuse oma
sugurahva vastu, käskis maha raiuda Nikanori pea ja käe koos
käsivarrega ning viia need Jeruusalemma.
Ja kui ta ise oli saabunud sinna, siis ta kutsus kokku oma
suguvennad, seadis preestrid altari ette ning laskis kutsuda ka need,
kes olid kindluses.
Ta näitas neile nurjatu Nikanori pead ja teotaja kätt, mille
too oli hoobeldes sirutanud Kõigeväelise püha eluaseme vastu.
Ta laskis ära lõigata ka jumalakartmatu Nikanori keele ning
käskis selle anda tükkhaaval lindudele, teised meeletuse kättemaksu märgid aga
templi ette üles riputada.
Ja kõik tänasid taeva poole vaadates Issandat, kes oli ennast
ilmutanud, ja ütlesid: „Kiidetud olgu see, kes oma püha paiga on hoidnud
rüvetamata!”
Juudas käskis aga Nikanori maharaiutud pea kindluse ette
üles riputada, kõigile nähtavaks ja paistvaks märgiks Issanda
abist.
Nad kõik otsustasid üksmeelselt, et see päev
ei tohi mitte kuidagi jääda unustussse, vaid et seda tuleb pühitseda
kaheteistkümnenda kuu, süüriakeelse nimetusega adarikuu,
kolmeteistkümnendal päeval, päeval enne Mordokai päeva.
Jutustaja lõppsõnaKuna nüüd Nikanori lugu nõnda on lõppenud, ja kuna heebrealased
neist aegadest peale on pidanud linna oma valduses, siis minagi
lõpetan oma jutustuse siin.
Kui see hästi ja osavalt on kokku võetud, siis seda ma olen
tahtnud. Kui see aga halvasti või keskpäraselt on kokku võetud, siis
seda ma olen suutnud.
Sest nõnda nagu on vastumeelt juua ainult veini, nõnda on lugu
ka veega. Aga veega segatud vein on maitsev ja meeldiv juua. Nõnda ka
sobivalt kokku võetud jutustus võiks olla armas nende kõrvadele,
kelle kätte see raamat jõuab. Ja sellega ma lõpetan.