13Menelaose surmAastal sada nelikümmend üheksa saabus Juudale ja tema meestele
teade, et Antiohhos Eupator oli suure sõjaväega tulemas Juudamaale.
Koos temaga oli Lüüsias, tema eestkostja ja riigihoidja.
Kummalgi oli kreeka sõjavägi, sada kümme tuhat jalameest, viis tuhat
kolmsada ratsanikku, kakskümmend kaks elevanti ja kolmsada
vikatvankrit.
Nendega ühines ka Menelaos ja õhutas Antiohhost mitmesuguste
ettekäänetega, aga mitte isamaa heaks, sest ta lootis, et ta pannakse
jälle ametisse.
Aga kuningate Kuningas sütitas Antiohhose viha selle lurjuse
vastu. Ja kui Lüüsias näitas, et see on süüdlane kõigis õnnetusis,
siis käskis kuningas viia ta Beroiasse ja surmata seal, nagu selles
paigas oli viisiks.
Nimelt on selles paigas torn, viiskümmend küünart kõrge, täis
kuuma tuhka. Seal on ka pööratav seadeldis, mis igast küljest järsult
kaldub tuhasse.
Kes iganes oli süüdlane templi rüüstamises või oli teinud mõne
muu väga raske kuriteo, tõugati sealt alla, et ta hukkuks.
Niisugune surm sai osaks ka Seadusest taganenud Menelaosele,
kes ei saanudki maamulda.
See oli väga õige! Sest ta oli teinud palju pattu altari vastu,
mille tuli on püha, nõndasamuti ka tuhk, ja tuhas ta saigi surma.
Juutide palve. Võit Moodeini juuresAga kuningas, muutunud meele poolest julmemaks, tuli ja ähvardas
teha juutidele veel rohkem paha, kui oli tema isa ajal sündinud.
Kui Juudas sellest teada sai, siis ta manitses rahvast Issandat
appi hüüdma päeval ja öösel, et ta nüüd nagu alati aitaks neid,
kellelt tahetakse röövida Seadus, isamaa ja püha tempel,
ja et ta seda rahvast, kes just oli saanud pisut hingata, ei
laseks langeda Jumalat teotavate paganate meelevalla alla.
Kui kõik olid seda üksmeelselt teinud, olles kolm päeva
ühtejärge silmili maas palunud armulikku Issandat nuttes ja paastudes,
siis Juudas julgustas neid ja käskis valmis olla.
Kui ta vanematega oli isiklikult nõu pidanud, siis ta otsustas
välja minna ja Jumala abiga asjad lahendada, enne kui kuninga sõjavägi
tungib Juudamaale ja vallutab linna.
Jättes otsustamise maailma Looja hooleks ja julgustades oma
mehi vapralt võitlema kuni surmani Seaduse, templi, linna, isamaa
ja kodanikuõiguse eest, lõi ta leeri üles Moodeini lähedale.
Ja olles andnud oma meestele märgusõna: „Jumala võit!”, ründas
ta valitud tublide noorte meestega öösel kuninglikku telki ja surmas
leeris ligi kaks tuhat meest. Ta tappis ka suurima elevandi koos
nendega, kes olid tema seljatornis.
Ja lõpuks täitsid nad leeri hirmu ja segadusega ning läksid
võitjaina ära,
kui päev koitis. See võis sündida sellepärast, et Issanda kaitse
oli temale abiks.
Kuningas peab juutidega läbirääkimisiAga kui kuningas oli saanud tunda juutide meelekindlust, siis
ta katsus kavalusega neid paiku kätte saada.
Ta läks siis Beet-Suuri, juutide tugeva kindluse vastu, aga ta löödi
tagasi; ründas uuesti, kaotas jälle.
Juudas nimelt saatis kindluses olijaile, mida need vajasid.
Aga Rodokos, üks mees juutide sõjaväest, reetis vaenlastele
saladusi. Teda otsiti ja ta võeti kinni ning pandi vangi.
Kuningas tegi siis kaupa uuesti Beet-Suuri rahvaga, pakkus neile
rahu ja saigi selle. Siis ta läks ja ründas Juuda mehi, aga kaotas.
Ta sai ka kuulda, et Filippos, kes oli jäetud riigihoidjaks
Antiookiasse, oli tõstnud mässu. Sellest lööduna hakkas ta
juutidega läbi rääkima, andis järele ja kinnitas vandega kõik õiglased
nõudmised. Ta tegi lepitust ja ohverdas, austas templit ja osutas
linnale lahkust.
Ta võttis ka Makkabi sõbralikult vastu ning jättis Hegemonidese
väejuhiks Ptolemaisist kuni gerarlaste piirideni.
Siis ta läks Ptolemaisi. Ptolemaisi elanikud olid aga pahased
selle kokkuleppe pärast. Ja kitsikuses olles nõudsid nad lepingute
tühistamist.
Lüüsias läks siis kõnetooli, kaitses lepingut niipalju kui võimalik ja
püüdis inimesi veenda. Tal õnnestuski nad soodsalt häälestada. Seejärel
läks ta tagasi Antiookiasse. Niisugune oli kuninga rünnaku ja taandumise
käik.
teade, et Antiohhos Eupator oli suure sõjaväega tulemas Juudamaale.
Koos temaga oli Lüüsias, tema eestkostja ja riigihoidja.
Kummalgi oli kreeka sõjavägi, sada kümme tuhat jalameest, viis tuhat
kolmsada ratsanikku, kakskümmend kaks elevanti ja kolmsada
vikatvankrit.
Nendega ühines ka Menelaos ja õhutas Antiohhost mitmesuguste
ettekäänetega, aga mitte isamaa heaks, sest ta lootis, et ta pannakse
jälle ametisse.
Aga kuningate Kuningas sütitas Antiohhose viha selle lurjuse
vastu. Ja kui Lüüsias näitas, et see on süüdlane kõigis õnnetusis,
siis käskis kuningas viia ta Beroiasse ja surmata seal, nagu selles
paigas oli viisiks.
Nimelt on selles paigas torn, viiskümmend küünart kõrge, täis
kuuma tuhka. Seal on ka pööratav seadeldis, mis igast küljest järsult
kaldub tuhasse.
Kes iganes oli süüdlane templi rüüstamises või oli teinud mõne
muu väga raske kuriteo, tõugati sealt alla, et ta hukkuks.
Niisugune surm sai osaks ka Seadusest taganenud Menelaosele,
kes ei saanudki maamulda.
See oli väga õige! Sest ta oli teinud palju pattu altari vastu,
mille tuli on püha, nõndasamuti ka tuhk, ja tuhas ta saigi surma.
Juutide palve. Võit Moodeini juuresAga kuningas, muutunud meele poolest julmemaks, tuli ja ähvardas
teha juutidele veel rohkem paha, kui oli tema isa ajal sündinud.
Kui Juudas sellest teada sai, siis ta manitses rahvast Issandat
appi hüüdma päeval ja öösel, et ta nüüd nagu alati aitaks neid,
kellelt tahetakse röövida Seadus, isamaa ja püha tempel,
ja et ta seda rahvast, kes just oli saanud pisut hingata, ei
laseks langeda Jumalat teotavate paganate meelevalla alla.
Kui kõik olid seda üksmeelselt teinud, olles kolm päeva
ühtejärge silmili maas palunud armulikku Issandat nuttes ja paastudes,
siis Juudas julgustas neid ja käskis valmis olla.
Kui ta vanematega oli isiklikult nõu pidanud, siis ta otsustas
välja minna ja Jumala abiga asjad lahendada, enne kui kuninga sõjavägi
tungib Juudamaale ja vallutab linna.
Jättes otsustamise maailma Looja hooleks ja julgustades oma
mehi vapralt võitlema kuni surmani Seaduse, templi, linna, isamaa
ja kodanikuõiguse eest, lõi ta leeri üles Moodeini lähedale.
Ja olles andnud oma meestele märgusõna: „Jumala võit!”, ründas
ta valitud tublide noorte meestega öösel kuninglikku telki ja surmas
leeris ligi kaks tuhat meest. Ta tappis ka suurima elevandi koos
nendega, kes olid tema seljatornis.
Ja lõpuks täitsid nad leeri hirmu ja segadusega ning läksid
võitjaina ära,
kui päev koitis. See võis sündida sellepärast, et Issanda kaitse
oli temale abiks.
Kuningas peab juutidega läbirääkimisiAga kui kuningas oli saanud tunda juutide meelekindlust, siis
ta katsus kavalusega neid paiku kätte saada.
Ta läks siis Beet-Suuri, juutide tugeva kindluse vastu, aga ta löödi
tagasi; ründas uuesti, kaotas jälle.
Juudas nimelt saatis kindluses olijaile, mida need vajasid.
Aga Rodokos, üks mees juutide sõjaväest, reetis vaenlastele
saladusi. Teda otsiti ja ta võeti kinni ning pandi vangi.
Kuningas tegi siis kaupa uuesti Beet-Suuri rahvaga, pakkus neile
rahu ja saigi selle. Siis ta läks ja ründas Juuda mehi, aga kaotas.
Ta sai ka kuulda, et Filippos, kes oli jäetud riigihoidjaks
Antiookiasse, oli tõstnud mässu. Sellest lööduna hakkas ta
juutidega läbi rääkima, andis järele ja kinnitas vandega kõik õiglased
nõudmised. Ta tegi lepitust ja ohverdas, austas templit ja osutas
linnale lahkust.
Ta võttis ka Makkabi sõbralikult vastu ning jättis Hegemonidese
väejuhiks Ptolemaisist kuni gerarlaste piirideni.
Siis ta läks Ptolemaisi. Ptolemaisi elanikud olid aga pahased
selle kokkuleppe pärast. Ja kitsikuses olles nõudsid nad lepingute
tühistamist.
Lüüsias läks siis kõnetooli, kaitses lepingut niipalju kui võimalik ja
püüdis inimesi veenda. Tal õnnestuski nad soodsalt häälestada. Seejärel
läks ta tagasi Antiookiasse. Niisugune oli kuninga rünnaku ja taandumise
käik.