12Vahejuhtumid Joppes ja JamniasKui see kokkulepe oli tehtud, siis läks Lüüsias kuninga juurde,
aga juudid hakkasid jälle põllutööd tegema.
Ent mõned pealikud, kes olid neis paigus, Timoteos ja Apolloonios, Gennaiose
poeg, nõndasamuti Hieronümos ja Demofoon, ja neile lisaks Nikanor,
Küprose pealik, ei lasknud neid rahus olla ega vaikselt elada.
Ja Joppe elanikud tegid selle suure kuritöö: nad kutsusid endi
juures elavaid juute koos naiste ja lastega astuma paatidesse, mis
neil olid valmis seatud, otsekui ei olekski neil vaenu nende vastu,
vaid nagu sünniks see linna üldise otsuse kohaselt. Kui nemad
siis kutse vastu võtsid, soovides olla sõbralikud, ja neil kahtlust ei
olnud, viidi nad merele ja uputati, vähemalt kakssada hinge.
Aga kui Juudas teada sai, missugune julm tegu tema sugurahva
vastu
oli tehtud, siis ta rääkis sellest ka meestele, kes tema juures olid,
ja hüüdes appi Jumalat, õiglast kohtumõistjat, läks ta oma
vendade mõrtsukate vastu. Ta süütas öösel sadama ja põletas laevad
ning tappis need, kes sinna olid põgenenud.
Kuna linn oli suletud, siis läks ta ära, kavatsusega tulla tagasi
ja hävitada kõik Joppe elanikud sootuks.
Aga teada saanud, et ka Jamnia elanikud tahtsid selsamal viisil
talitada seal elavate juutidega,
ründas ta öösel jamnialasi ning süütas põlema sadama koos
laevastikuga, nõnda et tulekuma paistis Jeruusalemmani, kuigi kaugus
oli kakssada nelikümmend staadioni.
Sõjakäik GileadiAga kui nad sealt olid jõudnud üheksa staadioni kaugusele, olles
teel Timoteose vastu, ründasid neid araablased, vähemalt viis tuhat
jalameest ja viissada ratsanikku.
Sündis äge taplus, milles Juudas ja tema mehed said Jumala abiga
võidu. Rändrahva mehed said aga lüüa ja palusid, et Juudas teeks
nendega rahu, lubades anda kariloomi ja muiski asjus temale kasulikud
olla.
Kuna Juudaski arvas, et nad tõepoolest võiksid paljudes
asjades kasulikud olla, siis oli ta nõus nendega rahu pidama. Ja kui
parem käsi oli antud, lahkusid need oma telkidesse.
Tema ründas ka üht Kaspini-nimelist linna, mis oli vallidega
kindlustatud ja müüridega ümbritsetud, ja kus elasid igasugu
paganarahvad.
Seesolijad lootsid aga müüride tugevuse ja toiduvarude peale
ning olid häbematud Juuda ja tema meeste vastu, pilgates ja teotades
neid ning rääkides, mis ei ole sünnis.
Siis Juudas ja tema mehed hüüdsid appi maailma suurt Valitsejat,
kes Joosua ajal müürimurdjateta ja piiramisseadmeteta purustas Jeeriko
müürid. Seejärel tormasid nad otsekui lõvid müüride peale.
Kui nad siis Jumala tahtel olid linna vallutanud, panid nad
toime kirjeldamatud tapatalgud, nõnda et lähedal olev järv, kaks staadioni
lai, näis olevat täis sinna voolanud verd.
Taplus HarakisesSealt minnes läksid nad edasi seitsesada viiskümmend staadioni
ja jõudsid Harakisesse nende juutide juurde, keda hüütakse toobilasteks.
Aga Timoteost nad sellest piirkonnast kätte ei saanud, sest ta
oli sealt tühjalt ära läinud, jätnud aga kindlasse paika väga tugeva
linnaväe.
Siis aga Dositeos ja Soosipatros, Makkabi meeste pealikud,
läksid ja hukkasid need, kes Timoteose poolt olid kindlusesse jäetud,
rohkem kui kümme tuhat meest.
Makkabi jaotas oma sõjaväe osadeks ning määras neile
väeosadele pealikud. Siis ta ründas Timoteost, kellel oli kaksteist tuhat
jalameest ja kaks tuhat viissada ratsanikku.
Kui Timoteos Juuda tulekust teada sai, siis ta saatis varem
ära naised ja lapsed ning kogu muu varustuse Karnioni-nimelisse paika,
sest see paik oli raskesti piiratav ja raskesti ligipääsetav paljude
kitsaste teede tõttu.
Aga kui Juuda esimene väeosa tuli nähtavale, valdas nende
vaenlasi hirm ja kartus Kõikenägija ilmutuse pärast. Nad tormasid
põgenema, joostes üks sinna ja teine tänna, nõnda et sageli omad
neid haavasid ja neid omade mõõgateradega läbi torkasid.
Juudas ajas aga neid taga eriti hoogsalt ja pistis surnuks nood
nurjatud, hukates ligi kolmkümmend tuhat meest.
Timoteos ise langes aga Dositeose ja Soosipatrose meeste kätte.
Ta palus siis mitmesuguste ettekäänetega, et teda vigastamatult
vabaks lastaks, sest tema võimuses olevat paljude vanemad ja vennad,
ja neid ei säästeta, kui temaga midagi juhtub.
Kui ta siis paljude tagatistega oli andnud lubaduse need tervena
tagasi saata, lasksid nad tema lahti, et oma vendi päästa.
Juudas läks aga Karnioni ja Atargatise templisse ning hukkas
kakskümmend viis tuhat inimest.
Tagasitulek Efroni ja Skütopolise kauduKui need olid võidetud ja hävitatud, siis ta läks kindlustatud
linna Efroni vastu, kus asus Lüüsias koos paljudest rahvastest sõjaväega.
Seal seisid tugevad noored mehed müüride ees ja võitlesid vapralt.
Seal olid ka suured sõjariistade ja noolte tagavarad.
Aga nemad hüüdsid appi seda Valitsejat, kes võimsasti purustab
vaenlaste kaitsejõu. Ja nad vallutasid siis linna ning lõid
seesolijaist maha ligi kakskümmend viis tuhat.
Sealt lahkudes tõttasid nad Skütopolise vastu, mis on
Jeruusalemmast kuuesaja staadioni kaugusel.
Aga kui seal elavad juudid tunnistasid, kui heatahtlikud olid
Skütopolise elanikud nende vastu olnud ja kui sõbralikult olid neid
hädaaegadel kohelnud,
siis nad tänasid linna elanikke ja manitsesid neid, et nad ka
edaspidi oleksid heatahtlikud nende rahva vastu. Siis nad läksid
Jeruusalemma, kuna nädalatepüha oli lähedal.
Sõjakäik Gorgiase vastuPärast seda püha, mida nimetatakse nelipühaks, tõttasid nad
Idumea väepealiku Gorgiase vastu.
Tema tuli välja kolme tuhande jalamehega ja neljasaja
ratsanikuga.
Aga kui nad kokku põrkasid, siis juhtus, et ka mõningaid juute
langes.
Ent keegi Dositeos Bakeenorose meestest, ratsanik ja tugev mees,
sai Gorgiase kätte, hoidis tema mantlist kõvasti kinni, et teda ära
viia, sest ta tahtis seda neetut elusana vangi võtta. Keegi Traakia
ratsanikest aga ründas teda ja raius läbi tema õlavarre. Gorgias
põgenes siis Marisasse.
Kui Esdriase mehed olid kaua võidelnud ja olid väga väsinud,
siis hüüdis Juudas appi Issandat, et ta sõjas ennast ilmutaks kui
abimees võitluses ja juht.
Ja hüüdes oma vanemate keeles sõjahüüdu ning lauldes
kiituslaule, ründas ta ootamatult Gorgiase mehi ja ajas need põgenema.
Ohver langenute mälestuseksSeejärel kogus Juudas oma sõjaväe ja läks Adullami linna. Kuna
aga seitsmes päev kätte jõudis, siis nad puhastasid endid
kombekohaselt ja pühitsesid seal hingamispäeva.
Järgmisel päeval, kuna oli juba ülim aeg, läksid Juudas ja tema
mehed tooma langenute laipu, et koos sugulastega viia need
vanemate haudadesse.
Siis nad leidsid iga surnu kuue alt Jamnia ebajumalate
pühakujukesi, mida aga Seadus keelab juutidele. Nüüd sai kõigile
selgeks, et nad selle süü pärast olid langenud.
Kõik ülistasid sellepärast Issandat, õiglast kohtumõistjat, kes
peidetu avalikuks teeb.
Siis nad pöördusid palvetama, anudes, et see tehtud patt saaks
täielikult kustutatud. Ja õilsameelne Juudas manitses rahvast patust
hoiduma, kuna nemad ju oma silmaga olid näinud, mis oli sündinud nende
langenutega patu pärast.
Siis ta tegi meeste hulgas korjanduse, sai ligi kaks tuhat
hõbedrahmi ja saatis need Jeruusalemma patuohvri korraldamiseks. Seda
tegi ta väga hästi ja ilusasti, mõteldes ülestõusmisele.
Sest kui ta ei oleks lootnud, et langenud üles tõusevad, siis
oleks olnud üleliigne ja kasutu surnute eest palvetada.
Ta mõistis ka, et jumalakartuses surnuile on talletatud kõige
auväärsem armupalk - milline jumalik ja vaga mõte! Sellepärast korraldas ta
lepitusohvri surnute eest, et nad patust vabaneksid.
aga juudid hakkasid jälle põllutööd tegema.
Ent mõned pealikud, kes olid neis paigus, Timoteos ja Apolloonios, Gennaiose
poeg, nõndasamuti Hieronümos ja Demofoon, ja neile lisaks Nikanor,
Küprose pealik, ei lasknud neid rahus olla ega vaikselt elada.
Ja Joppe elanikud tegid selle suure kuritöö: nad kutsusid endi
juures elavaid juute koos naiste ja lastega astuma paatidesse, mis
neil olid valmis seatud, otsekui ei olekski neil vaenu nende vastu,
vaid nagu sünniks see linna üldise otsuse kohaselt. Kui nemad
siis kutse vastu võtsid, soovides olla sõbralikud, ja neil kahtlust ei
olnud, viidi nad merele ja uputati, vähemalt kakssada hinge.
Aga kui Juudas teada sai, missugune julm tegu tema sugurahva
vastu
oli tehtud, siis ta rääkis sellest ka meestele, kes tema juures olid,
ja hüüdes appi Jumalat, õiglast kohtumõistjat, läks ta oma
vendade mõrtsukate vastu. Ta süütas öösel sadama ja põletas laevad
ning tappis need, kes sinna olid põgenenud.
Kuna linn oli suletud, siis läks ta ära, kavatsusega tulla tagasi
ja hävitada kõik Joppe elanikud sootuks.
Aga teada saanud, et ka Jamnia elanikud tahtsid selsamal viisil
talitada seal elavate juutidega,
ründas ta öösel jamnialasi ning süütas põlema sadama koos
laevastikuga, nõnda et tulekuma paistis Jeruusalemmani, kuigi kaugus
oli kakssada nelikümmend staadioni.
Sõjakäik GileadiAga kui nad sealt olid jõudnud üheksa staadioni kaugusele, olles
teel Timoteose vastu, ründasid neid araablased, vähemalt viis tuhat
jalameest ja viissada ratsanikku.
Sündis äge taplus, milles Juudas ja tema mehed said Jumala abiga
võidu. Rändrahva mehed said aga lüüa ja palusid, et Juudas teeks
nendega rahu, lubades anda kariloomi ja muiski asjus temale kasulikud
olla.
Kuna Juudaski arvas, et nad tõepoolest võiksid paljudes
asjades kasulikud olla, siis oli ta nõus nendega rahu pidama. Ja kui
parem käsi oli antud, lahkusid need oma telkidesse.
Tema ründas ka üht Kaspini-nimelist linna, mis oli vallidega
kindlustatud ja müüridega ümbritsetud, ja kus elasid igasugu
paganarahvad.
Seesolijad lootsid aga müüride tugevuse ja toiduvarude peale
ning olid häbematud Juuda ja tema meeste vastu, pilgates ja teotades
neid ning rääkides, mis ei ole sünnis.
Siis Juudas ja tema mehed hüüdsid appi maailma suurt Valitsejat,
kes Joosua ajal müürimurdjateta ja piiramisseadmeteta purustas Jeeriko
müürid. Seejärel tormasid nad otsekui lõvid müüride peale.
Kui nad siis Jumala tahtel olid linna vallutanud, panid nad
toime kirjeldamatud tapatalgud, nõnda et lähedal olev järv, kaks staadioni
lai, näis olevat täis sinna voolanud verd.
Taplus HarakisesSealt minnes läksid nad edasi seitsesada viiskümmend staadioni
ja jõudsid Harakisesse nende juutide juurde, keda hüütakse toobilasteks.
Aga Timoteost nad sellest piirkonnast kätte ei saanud, sest ta
oli sealt tühjalt ära läinud, jätnud aga kindlasse paika väga tugeva
linnaväe.
Siis aga Dositeos ja Soosipatros, Makkabi meeste pealikud,
läksid ja hukkasid need, kes Timoteose poolt olid kindlusesse jäetud,
rohkem kui kümme tuhat meest.
Makkabi jaotas oma sõjaväe osadeks ning määras neile
väeosadele pealikud. Siis ta ründas Timoteost, kellel oli kaksteist tuhat
jalameest ja kaks tuhat viissada ratsanikku.
Kui Timoteos Juuda tulekust teada sai, siis ta saatis varem
ära naised ja lapsed ning kogu muu varustuse Karnioni-nimelisse paika,
sest see paik oli raskesti piiratav ja raskesti ligipääsetav paljude
kitsaste teede tõttu.
Aga kui Juuda esimene väeosa tuli nähtavale, valdas nende
vaenlasi hirm ja kartus Kõikenägija ilmutuse pärast. Nad tormasid
põgenema, joostes üks sinna ja teine tänna, nõnda et sageli omad
neid haavasid ja neid omade mõõgateradega läbi torkasid.
Juudas ajas aga neid taga eriti hoogsalt ja pistis surnuks nood
nurjatud, hukates ligi kolmkümmend tuhat meest.
Timoteos ise langes aga Dositeose ja Soosipatrose meeste kätte.
Ta palus siis mitmesuguste ettekäänetega, et teda vigastamatult
vabaks lastaks, sest tema võimuses olevat paljude vanemad ja vennad,
ja neid ei säästeta, kui temaga midagi juhtub.
Kui ta siis paljude tagatistega oli andnud lubaduse need tervena
tagasi saata, lasksid nad tema lahti, et oma vendi päästa.
Juudas läks aga Karnioni ja Atargatise templisse ning hukkas
kakskümmend viis tuhat inimest.
Tagasitulek Efroni ja Skütopolise kauduKui need olid võidetud ja hävitatud, siis ta läks kindlustatud
linna Efroni vastu, kus asus Lüüsias koos paljudest rahvastest sõjaväega.
Seal seisid tugevad noored mehed müüride ees ja võitlesid vapralt.
Seal olid ka suured sõjariistade ja noolte tagavarad.
Aga nemad hüüdsid appi seda Valitsejat, kes võimsasti purustab
vaenlaste kaitsejõu. Ja nad vallutasid siis linna ning lõid
seesolijaist maha ligi kakskümmend viis tuhat.
Sealt lahkudes tõttasid nad Skütopolise vastu, mis on
Jeruusalemmast kuuesaja staadioni kaugusel.
Aga kui seal elavad juudid tunnistasid, kui heatahtlikud olid
Skütopolise elanikud nende vastu olnud ja kui sõbralikult olid neid
hädaaegadel kohelnud,
siis nad tänasid linna elanikke ja manitsesid neid, et nad ka
edaspidi oleksid heatahtlikud nende rahva vastu. Siis nad läksid
Jeruusalemma, kuna nädalatepüha oli lähedal.
Sõjakäik Gorgiase vastuPärast seda püha, mida nimetatakse nelipühaks, tõttasid nad
Idumea väepealiku Gorgiase vastu.
Tema tuli välja kolme tuhande jalamehega ja neljasaja
ratsanikuga.
Aga kui nad kokku põrkasid, siis juhtus, et ka mõningaid juute
langes.
Ent keegi Dositeos Bakeenorose meestest, ratsanik ja tugev mees,
sai Gorgiase kätte, hoidis tema mantlist kõvasti kinni, et teda ära
viia, sest ta tahtis seda neetut elusana vangi võtta. Keegi Traakia
ratsanikest aga ründas teda ja raius läbi tema õlavarre. Gorgias
põgenes siis Marisasse.
Kui Esdriase mehed olid kaua võidelnud ja olid väga väsinud,
siis hüüdis Juudas appi Issandat, et ta sõjas ennast ilmutaks kui
abimees võitluses ja juht.
Ja hüüdes oma vanemate keeles sõjahüüdu ning lauldes
kiituslaule, ründas ta ootamatult Gorgiase mehi ja ajas need põgenema.
Ohver langenute mälestuseksSeejärel kogus Juudas oma sõjaväe ja läks Adullami linna. Kuna
aga seitsmes päev kätte jõudis, siis nad puhastasid endid
kombekohaselt ja pühitsesid seal hingamispäeva.
Järgmisel päeval, kuna oli juba ülim aeg, läksid Juudas ja tema
mehed tooma langenute laipu, et koos sugulastega viia need
vanemate haudadesse.
Siis nad leidsid iga surnu kuue alt Jamnia ebajumalate
pühakujukesi, mida aga Seadus keelab juutidele. Nüüd sai kõigile
selgeks, et nad selle süü pärast olid langenud.
Kõik ülistasid sellepärast Issandat, õiglast kohtumõistjat, kes
peidetu avalikuks teeb.
Siis nad pöördusid palvetama, anudes, et see tehtud patt saaks
täielikult kustutatud. Ja õilsameelne Juudas manitses rahvast patust
hoiduma, kuna nemad ju oma silmaga olid näinud, mis oli sündinud nende
langenutega patu pärast.
Siis ta tegi meeste hulgas korjanduse, sai ligi kaks tuhat
hõbedrahmi ja saatis need Jeruusalemma patuohvri korraldamiseks. Seda
tegi ta väga hästi ja ilusasti, mõteldes ülestõusmisele.
Sest kui ta ei oleks lootnud, et langenud üles tõusevad, siis
oleks olnud üleliigne ja kasutu surnute eest palvetada.
Ta mõistis ka, et jumalakartuses surnuile on talletatud kõige
auväärsem armupalk - milline jumalik ja vaga mõte! Sellepärast korraldas ta
lepitusohvri surnute eest, et nad patust vabaneksid.