11Lüüsiase esimene sõjakäikLüüsias, kuninga sugulane, eestkostja ja
riigihoidja, olles väga suure meelepahaga teada saanud, mis oli
sündinud,
kogus üürikese aja pärast kokku umbes kaheksakümmend tuhat jalameest ja terve
ratsaväe ning tungis juutidele kallale. Ta kavatses teha Jeruusalemma
kreeklaste asupaigaks
ja maksustada templi nõnda nagu muud paganate pühapaigad ning teha
ülempreestriameti müüdavaks igal aastal.
Aga ta ei arvestanud üldse Jumala väega, vaid oli suureline oma
mitmekümne tuhande jalamehe, mitme tuhande ratsaniku ja kaheksakümne
elevandi tõttu.
Kui ta oli tulnud Juudamaale ja jõudnud Beet-Suuri lähedale, mis
oli kindlustatud paik Jeruusalemmast umbes viie staadioni kaugusel,
siis ta ründas seda ägedalt.
Aga kui Makkabi ja tema mehed said teada, et ta kindlusi piirab,
siis nad palusid koos muu rahvahulgaga halisedes ja nuttes Issandat,
et ta läkitaks ühe hea ingli Iisraeli päästma.
Makkabi haaras siis esimesena sõjariistad ja julgustas teisi
koos temaga minema hädaohust hoolimata elu hinnaga oma vendadele appi.
Ja üheskoos nad sööstsidki võitlusvalmilt välja.
Aga kui nad olid alles seal Jeruusalemma lähedal, ilmus neid
juhtima valges riides ratsanik, kes viibutas kuldseid sõjariistu.
Siis nad kõik üheskoos ülistasid armulikku Jumalat ja said nii
palju julgust südamesse, et olid valmis raiuma kiskjaid metsloomi ja
raudseid müüre.
Nad läksid edasi võitlusridades ja neil oli sõjakaaslane
taevast, sest Issand oli nende peale halastanud.
Otsekui lõvid tormasid nad vaenlastele kallale ja lõid neist
maha üksteist tuhat jalameest ja tuhat kuussada ratsanikku. Kõik
teised sundisid nad põgenema.
Enamik neist pääses haavatuna ja sõjariistadeta. Ja Lüüsias ise
pääses häbistava põgenemisega.
Rahu juutidegaAga et ta ei olnud rumal, siis mõeldes saadud kaotuse peale, ta
mõistis, et heebrealased on võitmatud, sest vägev Jumal sõdib koos
nendega.
Seepärast läkitas ta saadikud nende juurde pakkuma lepitust
kõigis asjus õiglastel tingimustel. Ta lubas ka mõjutada kuningat,
et tema jääks nende sõbraks.
Ja Makkabi oli nõus kõigega, mis Lüüsias ette pani, kuna ta pidas
silmas rahva kasu. Sest kuningas kiitis heaks kõik juutide kohta
käivad Makkabi nõuded, mis ta oli Lüüsiasele kirjalikult esitanud.
Neli kirjaLüüsiase kiri juutidele kõlas nõnda: „Lüüsias tervitab kõiki
juute!
Johannes ja Absalom, teie saadikud, on teie allakirjutatud kirja
üle andnud ja palunud vastust selles esitatule.
Kõik nüüd, mis tuli kuningale ette kanda, olen ma temale teatavaks
teinud, ja selle, mis võimalik oli, on tema heaks kiitnud.
Kui te nüüd jääte heasoovlikuks valitsuse vastu, siis ma püüan
edaspidigi aidata kaasa sellele, et teile head sünniks.
Üksikasjades olen ma käskinud teie ja oma saadikuid teiega
läbi rääkida.
Elage hästi! Aastal sada nelikümmend kaheksa, dioskorosekuu
kahekümne neljandal päeval.”
Kuninga kirja sisuks oli: „Kuningas Antiohhos tervitab vend
Lüüsiast!
Kuna meie isa on jumalate juurde läinud, siis tahame meie, et
meie kuningriigi alamad saaksid ilma tülita oma asju ajada.
Aga olles kuulnud, et juudid ei nõustu omaks võtma meie isade
poolt kästud kreeklaste kombeid, vaid peavad paremaks oma eluviisi ja
paluvad, et neid lubataks Seaduse järgi käia,
siis me soovime nüüd, et ka see rahvas saaks rahus olla, ja
otsustame, et tempel tuleb neile tagasi anda ja nad tohivad elada oma
esivanemate kommete kohaselt.
Sa teed nüüd hästi, kui läkitad nende juurde saadikud ja annad neile
rahukäe, et neil oleks hingerahu, kui meie otsus neile teatavaks saab
ja et nad rõõmsa meelega võiksid oma asju ajada.”
Kuninga kiri rahvale oli niisugune: „Kuningas Antiohhos tervitab
juutide Suurkohut ja teisi juute!
Kui teie käsi hästi käib, siis seda oleme soovinud. Ka meie ise
oleme tervise juures.
Menelaos on meile teatanud, et tahate tagasi tulla ja oma asju ajada.
Neile, kes nüüd kuni ksantikosekuu kolmekümnenda päevani koju
lähevad, kindlustatakse heaolu ja julgeolek,
et juudid saaksid pruukida oma toite ja järgida oma seadusi nagu ennegi.
Mitte kedagi neist ei tohi kuidagi tülitada mõne eksimuse pärast.
Läkitan ka Menelaose teid julgustama.
Elage hästi! Aastal sada nelikümmend kaheksa, ksantikosekuu
viieteistkümnendal päeval.”
Ka roomlased saatsid neile kirja, mille sisu oli niisugune:
„Kvintus Memmius ja Tiitus Manilius, roomlaste saadikud, tervitavad
juudi rahvast!
Meie kiidame heaks, mida Lüüsias, kuninga sugulane, teile on
lubanud.
Aga mis puutub asjadesse, mis ta on jätnud kuninga otsustada,
siis läkitage otsekohe keegi, et saaksime selle üle läbi rääkides
selgitada, mis teile kasuks tuleb! Meie läheme nüüd Antiookiasse.
Seepärast kiirustage ja läkitage mõned, et meiegi saaksime
teada, milline on teie arvamus!
Jääge terveks! Aastal sada nelikümmend kaheksa, ksantikosekuu
viieteistkümnendal päeval.”
riigihoidja, olles väga suure meelepahaga teada saanud, mis oli
sündinud,
kogus üürikese aja pärast kokku umbes kaheksakümmend tuhat jalameest ja terve
ratsaväe ning tungis juutidele kallale. Ta kavatses teha Jeruusalemma
kreeklaste asupaigaks
ja maksustada templi nõnda nagu muud paganate pühapaigad ning teha
ülempreestriameti müüdavaks igal aastal.
Aga ta ei arvestanud üldse Jumala väega, vaid oli suureline oma
mitmekümne tuhande jalamehe, mitme tuhande ratsaniku ja kaheksakümne
elevandi tõttu.
Kui ta oli tulnud Juudamaale ja jõudnud Beet-Suuri lähedale, mis
oli kindlustatud paik Jeruusalemmast umbes viie staadioni kaugusel,
siis ta ründas seda ägedalt.
Aga kui Makkabi ja tema mehed said teada, et ta kindlusi piirab,
siis nad palusid koos muu rahvahulgaga halisedes ja nuttes Issandat,
et ta läkitaks ühe hea ingli Iisraeli päästma.
Makkabi haaras siis esimesena sõjariistad ja julgustas teisi
koos temaga minema hädaohust hoolimata elu hinnaga oma vendadele appi.
Ja üheskoos nad sööstsidki võitlusvalmilt välja.
Aga kui nad olid alles seal Jeruusalemma lähedal, ilmus neid
juhtima valges riides ratsanik, kes viibutas kuldseid sõjariistu.
Siis nad kõik üheskoos ülistasid armulikku Jumalat ja said nii
palju julgust südamesse, et olid valmis raiuma kiskjaid metsloomi ja
raudseid müüre.
Nad läksid edasi võitlusridades ja neil oli sõjakaaslane
taevast, sest Issand oli nende peale halastanud.
Otsekui lõvid tormasid nad vaenlastele kallale ja lõid neist
maha üksteist tuhat jalameest ja tuhat kuussada ratsanikku. Kõik
teised sundisid nad põgenema.
Enamik neist pääses haavatuna ja sõjariistadeta. Ja Lüüsias ise
pääses häbistava põgenemisega.
Rahu juutidegaAga et ta ei olnud rumal, siis mõeldes saadud kaotuse peale, ta
mõistis, et heebrealased on võitmatud, sest vägev Jumal sõdib koos
nendega.
Seepärast läkitas ta saadikud nende juurde pakkuma lepitust
kõigis asjus õiglastel tingimustel. Ta lubas ka mõjutada kuningat,
et tema jääks nende sõbraks.
Ja Makkabi oli nõus kõigega, mis Lüüsias ette pani, kuna ta pidas
silmas rahva kasu. Sest kuningas kiitis heaks kõik juutide kohta
käivad Makkabi nõuded, mis ta oli Lüüsiasele kirjalikult esitanud.
Neli kirjaLüüsiase kiri juutidele kõlas nõnda: „Lüüsias tervitab kõiki
juute!
Johannes ja Absalom, teie saadikud, on teie allakirjutatud kirja
üle andnud ja palunud vastust selles esitatule.
Kõik nüüd, mis tuli kuningale ette kanda, olen ma temale teatavaks
teinud, ja selle, mis võimalik oli, on tema heaks kiitnud.
Kui te nüüd jääte heasoovlikuks valitsuse vastu, siis ma püüan
edaspidigi aidata kaasa sellele, et teile head sünniks.
Üksikasjades olen ma käskinud teie ja oma saadikuid teiega
läbi rääkida.
Elage hästi! Aastal sada nelikümmend kaheksa, dioskorosekuu
kahekümne neljandal päeval.”
Kuninga kirja sisuks oli: „Kuningas Antiohhos tervitab vend
Lüüsiast!
Kuna meie isa on jumalate juurde läinud, siis tahame meie, et
meie kuningriigi alamad saaksid ilma tülita oma asju ajada.
Aga olles kuulnud, et juudid ei nõustu omaks võtma meie isade
poolt kästud kreeklaste kombeid, vaid peavad paremaks oma eluviisi ja
paluvad, et neid lubataks Seaduse järgi käia,
siis me soovime nüüd, et ka see rahvas saaks rahus olla, ja
otsustame, et tempel tuleb neile tagasi anda ja nad tohivad elada oma
esivanemate kommete kohaselt.
Sa teed nüüd hästi, kui läkitad nende juurde saadikud ja annad neile
rahukäe, et neil oleks hingerahu, kui meie otsus neile teatavaks saab
ja et nad rõõmsa meelega võiksid oma asju ajada.”
Kuninga kiri rahvale oli niisugune: „Kuningas Antiohhos tervitab
juutide Suurkohut ja teisi juute!
Kui teie käsi hästi käib, siis seda oleme soovinud. Ka meie ise
oleme tervise juures.
Menelaos on meile teatanud, et tahate tagasi tulla ja oma asju ajada.
Neile, kes nüüd kuni ksantikosekuu kolmekümnenda päevani koju
lähevad, kindlustatakse heaolu ja julgeolek,
et juudid saaksid pruukida oma toite ja järgida oma seadusi nagu ennegi.
Mitte kedagi neist ei tohi kuidagi tülitada mõne eksimuse pärast.
Läkitan ka Menelaose teid julgustama.
Elage hästi! Aastal sada nelikümmend kaheksa, ksantikosekuu
viieteistkümnendal päeval.”
Ka roomlased saatsid neile kirja, mille sisu oli niisugune:
„Kvintus Memmius ja Tiitus Manilius, roomlaste saadikud, tervitavad
juudi rahvast!
Meie kiidame heaks, mida Lüüsias, kuninga sugulane, teile on
lubanud.
Aga mis puutub asjadesse, mis ta on jätnud kuninga otsustada,
siis läkitage otsekohe keegi, et saaksime selle üle läbi rääkides
selgitada, mis teile kasuks tuleb! Meie läheme nüüd Antiookiasse.
Seepärast kiirustage ja läkitage mõned, et meiegi saaksime
teada, milline on teie arvamus!
Jääge terveks! Aastal sada nelikümmend kaheksa, ksantikosekuu
viieteistkümnendal päeval.”