22Juuda kuningas Joosija ja Seaduse raamatJoosija oli kuningaks saades kaheksa aastat vana ja ta valitses
Jeruusalemmas kolmkümmend üks aastat; ta ema nimi oli Jediida, Adaja
tütar Boskatist.
Tema tegi, mis õige oli Issanda silmis, ja käis kõigiti oma isa
Taaveti teed, kaldumata paremale või vasakule.
Ja see sündis kuningas Joosija kaheksateistkümnendal aastal, kui
kuningas läkitas kirjutaja Saafani, Mesullami poja, Issanda kotta, öeldes:
„Mine ülempreester Hilkija juurde, et ta võtaks kokku Issanda
kotta toodud raha, mis lävehoidjad rahvalt on kogunud,
ja et see antaks tööjuhatajate kätte, kelle hooleks on Issanda
koda, et nad annaksid seda Issanda kojas töötegijaile lagunenud koja
kohendamiseks:
puuseppadele ja ehitustöölistele ja müürseppadele, ja puude ning
tahutud kivide ostmiseks, et koda kohendada.
Aga nendega ärgu peetagu arvet nende kätte antava raha osas,
vaid nad talitagu ustavalt!”
Ja ülempreester Hilkija ütles kirjutaja Saafanile: „Ma leidsin
Issanda kojast Seaduse raamatu.” Ja Hilkija andis raamatu
Saafanile ning tema luges seda.
Siis tuli kirjutaja Saafan kuninga juurde ja tõi kuningale sõna
ning ütles: „Su sulased on raha, mis kojas leidus, toonud ja andnud
tööjuhatajate kätte, kelle hooleks on Issanda koda.”
Ja kirjutaja Saafan teatas kuningale ning ütles: „Preester
Hilkija andis mulle raamatu.” Ja Saafan luges sellest kuningale ette.
Aga kui kuningas kuulis Seaduse raamatu sõna, siis ta käristas
oma riided lõhki.
Ja kuningas andis käsu preester Hilkijale ja Ahikamile,
Saafani pojale, ja Akborile, Miikaja pojale, ja kirjutaja
Saafanile ja kuninga sulasele Asajale, öeldes:
„Minge küsitlege Issandat minu ning rahva ja kogu Juuda nimel
selle leitud raamatu sõnade pärast, sest suur on Issanda viha, mis on
süttinud põlema meie vastu, sellepärast et meie vanemad ei ole võtnud
kuulda selle raamatu sõnu, et teha kõige selle järgi, mis meie jaoks
on kirjutatud!”
Siis läksid preester Hilkija, Ahikam, Akbor, Saafan ja Asaja
naisprohvet Hulda juurde, kes oli riietehoidja Sallumi, Tikva poja
Harhase pojapoja naine ja elas Jeruusalemmas teises linnaosas; ja nad
rääkisid temaga.
Ja tema ütles neile: „Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Öelge
sellele mehele, kes teid minu juurde läkitas:
Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma saadan sellele paigale ja selle
elanikele õnnetuse kõigi selle raamatu sõnade kohaselt, mida Juuda
kuningas luges,
sellepärast et nad jätsid mind maha ja suitsutasid teistele
jumalatele, et mind vihastada oma kõiksugu kätetöödega; mu viha on
süttinud põlema selle paiga vastu ega kustu mitte.
Aga Juuda kuningale, kes teid läkitas Issandat küsitlema, öelge
nõnda: Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal, sõnadest, mis sa oled kuulnud:
Et su süda pehmenes ja sa alandasid ennast Issanda ees, kui sa
kuulsid, mis ma olen rääkinud selle paiga ja selle elanike kohta, et
need saavad jubeduseks ja needesõnaks, ja et sa käristasid oma riided
lõhki ning nutsid minu ees, siis olen ka mina sind kuulnud, ütleb Issand.
Sellepärast, vaata, ma koristan sind su vanemate juurde ja sind
koristatakse rahus oma hauda ja sinu silmad ei saa näha kogu seda
õnnetust, mille ma saadan sellele paigale.” Ja nad tõid kuningale
sõna tagasi.
Jeruusalemmas kolmkümmend üks aastat; ta ema nimi oli Jediida, Adaja
tütar Boskatist.
Tema tegi, mis õige oli Issanda silmis, ja käis kõigiti oma isa
Taaveti teed, kaldumata paremale või vasakule.
Ja see sündis kuningas Joosija kaheksateistkümnendal aastal, kui
kuningas läkitas kirjutaja Saafani, Mesullami poja, Issanda kotta, öeldes:
„Mine ülempreester Hilkija juurde, et ta võtaks kokku Issanda
kotta toodud raha, mis lävehoidjad rahvalt on kogunud,
ja et see antaks tööjuhatajate kätte, kelle hooleks on Issanda
koda, et nad annaksid seda Issanda kojas töötegijaile lagunenud koja
kohendamiseks:
puuseppadele ja ehitustöölistele ja müürseppadele, ja puude ning
tahutud kivide ostmiseks, et koda kohendada.
Aga nendega ärgu peetagu arvet nende kätte antava raha osas,
vaid nad talitagu ustavalt!”
Ja ülempreester Hilkija ütles kirjutaja Saafanile: „Ma leidsin
Issanda kojast Seaduse raamatu.” Ja Hilkija andis raamatu
Saafanile ning tema luges seda.
Siis tuli kirjutaja Saafan kuninga juurde ja tõi kuningale sõna
ning ütles: „Su sulased on raha, mis kojas leidus, toonud ja andnud
tööjuhatajate kätte, kelle hooleks on Issanda koda.”
Ja kirjutaja Saafan teatas kuningale ning ütles: „Preester
Hilkija andis mulle raamatu.” Ja Saafan luges sellest kuningale ette.
Aga kui kuningas kuulis Seaduse raamatu sõna, siis ta käristas
oma riided lõhki.
Ja kuningas andis käsu preester Hilkijale ja Ahikamile,
Saafani pojale, ja Akborile, Miikaja pojale, ja kirjutaja
Saafanile ja kuninga sulasele Asajale, öeldes:
„Minge küsitlege Issandat minu ning rahva ja kogu Juuda nimel
selle leitud raamatu sõnade pärast, sest suur on Issanda viha, mis on
süttinud põlema meie vastu, sellepärast et meie vanemad ei ole võtnud
kuulda selle raamatu sõnu, et teha kõige selle järgi, mis meie jaoks
on kirjutatud!”
Siis läksid preester Hilkija, Ahikam, Akbor, Saafan ja Asaja
naisprohvet Hulda juurde, kes oli riietehoidja Sallumi, Tikva poja
Harhase pojapoja naine ja elas Jeruusalemmas teises linnaosas; ja nad
rääkisid temaga.
Ja tema ütles neile: „Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Öelge
sellele mehele, kes teid minu juurde läkitas:
Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma saadan sellele paigale ja selle
elanikele õnnetuse kõigi selle raamatu sõnade kohaselt, mida Juuda
kuningas luges,
sellepärast et nad jätsid mind maha ja suitsutasid teistele
jumalatele, et mind vihastada oma kõiksugu kätetöödega; mu viha on
süttinud põlema selle paiga vastu ega kustu mitte.
Aga Juuda kuningale, kes teid läkitas Issandat küsitlema, öelge
nõnda: Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal, sõnadest, mis sa oled kuulnud:
Et su süda pehmenes ja sa alandasid ennast Issanda ees, kui sa
kuulsid, mis ma olen rääkinud selle paiga ja selle elanike kohta, et
need saavad jubeduseks ja needesõnaks, ja et sa käristasid oma riided
lõhki ning nutsid minu ees, siis olen ka mina sind kuulnud, ütleb Issand.
Sellepärast, vaata, ma koristan sind su vanemate juurde ja sind
koristatakse rahus oma hauda ja sinu silmad ei saa näha kogu seda
õnnetust, mille ma saadan sellele paigale.” Ja nad tõid kuningale
sõna tagasi.