12Juuda kuningas JoasJoas oli kuningaks saades seitse aastat vana.
Jehu seitsmendal aastal sai Joas kuningaks ja ta valitses
Jeruusalemmas nelikümmend aastat; ta ema nimi oli Sibja, Beer-Sebast.
Joas tegi kogu oma eluaja, mis õige oli Issanda silmis, sest
preester Joojada oli teda õpetanud.
Aga ohvrikünkad ei kadunud, vaid rahvas ohverdas ja suitsutas
veelgi ohvriküngastel.
Ja Joas ütles preestritele: „Kõik pühitsetud andide raha, mis
tuuakse Issanda kotta, käibel olev raha, hingeraha, mille järgi
igaühte on hinnatud, kõik raha, mida keegi südame sunnil toob Issanda kotta,
võtku preestrid enestele, igaüks oma tuttavalt, aga nad peavad
kohendama koja lagunenud kohti, kõike, mis seal leitakse olevat
lagunenud!”
Aga kuningas Joase kahekümne kolmandal aastal ei olnud preestrid
veel kohendanud koja lagunenud kohti.
Siis kuningas Joas kutsus preester Joojada ja teised preestrid
ning ütles neile: „Miks te ei kohenda kojas seda, mis on lagunenud?
Aga nüüd ärge võtke raha oma tuttavailt enam enestele, vaid andke see
lagunenud koja heaks!”
Ja preestrid olid nõus, et nad ei võta rahvalt raha ega kohenda
ka ise lagunenud koda.
Siis preester Joojada võttis ühe kirstu, puuris augu kaanesse
ja pani selle altari kõrvale, paremale poole, kui minna Issanda
kotta; ja preestrid, lävehoidjad, panid sinna kõik raha, mis toodi
Issanda kotta.
Ja kui nad nägid, et kirstus oli palju raha, siis läks kuninga
kirjutaja koos ülempreestriga sinna ja nad lugesid ning sidusid kokku
raha, mis leidus Issanda kojas.
Siis anti vaetud raha tööjuhatajate kätte, kelle hooleks oli
antud Issanda koda, ja nemad maksid puuseppadele ja ehitustöölistele,
kes töötasid Issanda kojas,
samuti müürseppadele ja kiviraiujaile ning ostsid puid ja
tahutud kive, et kohendada Issanda koja lagunenud kohti, ja maksid
kõige eest, mis koja kohendamiseks tarvis läks.
Aga hõbekausse, tahikääre, piserdusnõusid, pasunaid, mitte
ühtegi kuld- ega hõberiista ei tehtud Issanda kojale selle raha eest,
mis toodi Issanda kotta,
vaid see anti tööjuhatajaile, et nad selle eest kohendaksid
Issanda koda.
Meestega, kelle kätte raha anti, et nad annaksid selle
töölistele, ei peetud arvet, sest nad talitasid ausasti.
Süüohvri raha ja patuohvri raha ei viidud Issanda kojale, see
jäi preestritele.
Sel ajal tuli Süüria kuningas Hasael ja sõdis Gati vastu ning
vallutas selle. Aga kui Hasael pööras oma palge, et minna üles
Jeruusalemma vastu,
siis võttis Juuda kuningas Joas kõik pühad asjad, mis tema
eelkäijad, Juuda kuningad Joosafat, Jooram ja Ahasja, olid pühitsenud, ja
oma pühad asjad ja kõik kulla, mis leidus Issanda koja ja
kuningakoja varanduste hulgas, ja läkitas Süüria kuningale Hasaelile
- siis läks too Jeruusalemma alt ära.
Ja mis veel tuleks öelda Joasest ja kõigest, mis ta tegi, eks
sellest ole kirjutatud Juuda kuningate Ajaraamatus?
Ta sulased võtsid kätte ning pidasid vandenõu ja lõid Joase
maha kindluse kojas, kust pääseb alla Sillasse.
Joosakar, Simeati poeg, ja Joosabad, Soomeri poeg, tema sulased,
olid need, kes lõid tema surnuks; ja ta maeti oma vanemate juurde
Taaveti linna; ja tema poeg Amasja sai tema asemel kuningaks.
Jehu seitsmendal aastal sai Joas kuningaks ja ta valitses
Jeruusalemmas nelikümmend aastat; ta ema nimi oli Sibja, Beer-Sebast.
Joas tegi kogu oma eluaja, mis õige oli Issanda silmis, sest
preester Joojada oli teda õpetanud.
Aga ohvrikünkad ei kadunud, vaid rahvas ohverdas ja suitsutas
veelgi ohvriküngastel.
Ja Joas ütles preestritele: „Kõik pühitsetud andide raha, mis
tuuakse Issanda kotta, käibel olev raha, hingeraha, mille järgi
igaühte on hinnatud, kõik raha, mida keegi südame sunnil toob Issanda kotta,
võtku preestrid enestele, igaüks oma tuttavalt, aga nad peavad
kohendama koja lagunenud kohti, kõike, mis seal leitakse olevat
lagunenud!”
Aga kuningas Joase kahekümne kolmandal aastal ei olnud preestrid
veel kohendanud koja lagunenud kohti.
Siis kuningas Joas kutsus preester Joojada ja teised preestrid
ning ütles neile: „Miks te ei kohenda kojas seda, mis on lagunenud?
Aga nüüd ärge võtke raha oma tuttavailt enam enestele, vaid andke see
lagunenud koja heaks!”
Ja preestrid olid nõus, et nad ei võta rahvalt raha ega kohenda
ka ise lagunenud koda.
Siis preester Joojada võttis ühe kirstu, puuris augu kaanesse
ja pani selle altari kõrvale, paremale poole, kui minna Issanda
kotta; ja preestrid, lävehoidjad, panid sinna kõik raha, mis toodi
Issanda kotta.
Ja kui nad nägid, et kirstus oli palju raha, siis läks kuninga
kirjutaja koos ülempreestriga sinna ja nad lugesid ning sidusid kokku
raha, mis leidus Issanda kojas.
Siis anti vaetud raha tööjuhatajate kätte, kelle hooleks oli
antud Issanda koda, ja nemad maksid puuseppadele ja ehitustöölistele,
kes töötasid Issanda kojas,
samuti müürseppadele ja kiviraiujaile ning ostsid puid ja
tahutud kive, et kohendada Issanda koja lagunenud kohti, ja maksid
kõige eest, mis koja kohendamiseks tarvis läks.
Aga hõbekausse, tahikääre, piserdusnõusid, pasunaid, mitte
ühtegi kuld- ega hõberiista ei tehtud Issanda kojale selle raha eest,
mis toodi Issanda kotta,
vaid see anti tööjuhatajaile, et nad selle eest kohendaksid
Issanda koda.
Meestega, kelle kätte raha anti, et nad annaksid selle
töölistele, ei peetud arvet, sest nad talitasid ausasti.
Süüohvri raha ja patuohvri raha ei viidud Issanda kojale, see
jäi preestritele.
Sel ajal tuli Süüria kuningas Hasael ja sõdis Gati vastu ning
vallutas selle. Aga kui Hasael pööras oma palge, et minna üles
Jeruusalemma vastu,
siis võttis Juuda kuningas Joas kõik pühad asjad, mis tema
eelkäijad, Juuda kuningad Joosafat, Jooram ja Ahasja, olid pühitsenud, ja
oma pühad asjad ja kõik kulla, mis leidus Issanda koja ja
kuningakoja varanduste hulgas, ja läkitas Süüria kuningale Hasaelile
- siis läks too Jeruusalemma alt ära.
Ja mis veel tuleks öelda Joasest ja kõigest, mis ta tegi, eks
sellest ole kirjutatud Juuda kuningate Ajaraamatus?
Ta sulased võtsid kätte ning pidasid vandenõu ja lõid Joase
maha kindluse kojas, kust pääseb alla Sillasse.
Joosakar, Simeati poeg, ja Joosabad, Soomeri poeg, tema sulased,
olid need, kes lõid tema surnuks; ja ta maeti oma vanemate juurde
Taaveti linna; ja tema poeg Amasja sai tema asemel kuningaks.