11Atalja haarab kuningavõimuKui Ahasja ema Atalja nägi, et ta poeg oli surnud, siis ta
võttis kätte ja hukkas kogu kuningliku soo.
Aga Jooseba, kuningas Joorami tütar, Ahasja õde, võttis Joase,
Ahasja poja, ja viis tema surmale määratud kuningapoegade hulgast salaja
ühte magamiskambrisse, tema ja ta imetaja; ja nad peitsid
teda Atalja eest, nõnda et ta ei saanud surma.
Ja ta oli Jooseba juures Issanda kojas peidus kuus aastat, kuna
Atalja valitses maad.
Aga seitsmendal aastal läkitas Joojada kaarlaste
ja ihukaitse sajapealikute järele ning laskis nad tulla enese juurde Issanda
kotta; ja ta tegi nendega lepingu, vannutas neid Issanda kojas ja
näitas neile kuningapoega.
Ja ta andis neile käsu, öeldes: „Teil tuleb teha nõnda:
kolmandik teist, kes tuleb hingamispäeval, pidagu kuningakoja
vahiteenistust,
kolmandik olgu Suuri väravas ja kolmandik väravas ihukaitse
taga - koja vahiteenistust te peate pidama vaheldumisi -
ja teie kaks muud rühma, kes lähevad ära hingamispäeval, pidagu
Issanda koja vahiteenistust kuninga juures.
Asuge siis ringi ümber kuninga, igaühel oma sõjariistad käes, ja
kes rivile ligineb, see surmatagu! Nõnda olge kuninga juures, kui ta
välja läheb või sisse tuleb!”
Ja sajapealikud tegid kõik nõnda, nagu preester Joojada käskis, ja
igaüks võttis oma mehed, niihästi need, kes tulid hingamispäeval,
kui ka need, kes pidid ära minema hingamispäeval, ja nad tulid
preester Joojada juurde.
Ja preester andis sajapealikuile piigid ja kilbid, mis olid
kuulunud kuningas Taavetile ja mis olid Issanda kojas.
Ja ihukaitsjad seisid, igaühel oma sõjariistad käes, koja
paremast tiivast koja vasaku tiivani, altari ja koja suunas ümber kuninga.
Siis tõi ta välja kuningapoja, pani temale krooni pähe ja andis
tunnistuskirja kätte ja nad tõstsid tema kuningaks ning võidsid
teda; ja nad plaksutasid käsi ning hüüdsid: „Elagu kuningas!”
Kui Atalja kuulis ihukaitsjate ja rahva häält, siis ta tuli
rahva juurde Issanda kotta.
Ta vaatas, ja ennäe, kuningas seisis samba juures, nagu oli
viisiks, ja pealikud ning pasunapuhujad olid kuninga juures, kogu maa
rahvas oli rõõmus ja puhus pasunaid. Siis käristas Atalja oma riided
lõhki ja hüüdis: „Vandenõu! Vandenõu!”
Aga preester Joojada käskis sajapealikuid, sõjaväe ülemaid, ja
ütles neile: „Viige ta ridade vahelt välja, ja kes läheb temale
järele, see surmake mõõgaga!” Sest preester oli öelnud: „Ärge surmake
teda Issanda kojas!”
Siis nad panid käed ta külge; ja kui ta oli jõudnud teele, mida
mööda viiakse hobuseid kuningakotta, siis surmati ta seal.
Ja Joojada tegi lepingu Issanda ning kuninga ja rahva vahel, et
nad oleksid Issanda rahvas; nõnda ka kuninga ja rahva vahel.
Siis läks kogu maa rahvas Baali kotta ja kiskus selle
maha; nad purustasid sootuks selle altarid ja kujud, ja tapsid
Mattani, Baali preestri, altarite ees. Seejärel seadis preester
valvurid Issanda kojale.
Ja ta võttis sajapealikud, kaarlased ja ihukaitsjad ning kogu
maa rahva ja nad viisid kuninga Issanda kojast ning tulid ihukaitse
värava kaudu kuningakotta; ja kuningas istus kuningate aujärjele.
Ja kogu maa rahvas oli rõõmus, ja linnas oli rahu, kui Atalja
oli kuningakoja juures mõõgaga surmatud.
võttis kätte ja hukkas kogu kuningliku soo.
Aga Jooseba, kuningas Joorami tütar, Ahasja õde, võttis Joase,
Ahasja poja, ja viis tema surmale määratud kuningapoegade hulgast salaja
ühte magamiskambrisse, tema ja ta imetaja; ja nad peitsid
teda Atalja eest, nõnda et ta ei saanud surma.
Ja ta oli Jooseba juures Issanda kojas peidus kuus aastat, kuna
Atalja valitses maad.
Aga seitsmendal aastal läkitas Joojada kaarlaste
ja ihukaitse sajapealikute järele ning laskis nad tulla enese juurde Issanda
kotta; ja ta tegi nendega lepingu, vannutas neid Issanda kojas ja
näitas neile kuningapoega.
Ja ta andis neile käsu, öeldes: „Teil tuleb teha nõnda:
kolmandik teist, kes tuleb hingamispäeval, pidagu kuningakoja
vahiteenistust,
kolmandik olgu Suuri väravas ja kolmandik väravas ihukaitse
taga - koja vahiteenistust te peate pidama vaheldumisi -
ja teie kaks muud rühma, kes lähevad ära hingamispäeval, pidagu
Issanda koja vahiteenistust kuninga juures.
Asuge siis ringi ümber kuninga, igaühel oma sõjariistad käes, ja
kes rivile ligineb, see surmatagu! Nõnda olge kuninga juures, kui ta
välja läheb või sisse tuleb!”
Ja sajapealikud tegid kõik nõnda, nagu preester Joojada käskis, ja
igaüks võttis oma mehed, niihästi need, kes tulid hingamispäeval,
kui ka need, kes pidid ära minema hingamispäeval, ja nad tulid
preester Joojada juurde.
Ja preester andis sajapealikuile piigid ja kilbid, mis olid
kuulunud kuningas Taavetile ja mis olid Issanda kojas.
Ja ihukaitsjad seisid, igaühel oma sõjariistad käes, koja
paremast tiivast koja vasaku tiivani, altari ja koja suunas ümber kuninga.
Siis tõi ta välja kuningapoja, pani temale krooni pähe ja andis
tunnistuskirja kätte ja nad tõstsid tema kuningaks ning võidsid
teda; ja nad plaksutasid käsi ning hüüdsid: „Elagu kuningas!”
Kui Atalja kuulis ihukaitsjate ja rahva häält, siis ta tuli
rahva juurde Issanda kotta.
Ta vaatas, ja ennäe, kuningas seisis samba juures, nagu oli
viisiks, ja pealikud ning pasunapuhujad olid kuninga juures, kogu maa
rahvas oli rõõmus ja puhus pasunaid. Siis käristas Atalja oma riided
lõhki ja hüüdis: „Vandenõu! Vandenõu!”
Aga preester Joojada käskis sajapealikuid, sõjaväe ülemaid, ja
ütles neile: „Viige ta ridade vahelt välja, ja kes läheb temale
järele, see surmake mõõgaga!” Sest preester oli öelnud: „Ärge surmake
teda Issanda kojas!”
Siis nad panid käed ta külge; ja kui ta oli jõudnud teele, mida
mööda viiakse hobuseid kuningakotta, siis surmati ta seal.
Ja Joojada tegi lepingu Issanda ning kuninga ja rahva vahel, et
nad oleksid Issanda rahvas; nõnda ka kuninga ja rahva vahel.
Siis läks kogu maa rahvas Baali kotta ja kiskus selle
maha; nad purustasid sootuks selle altarid ja kujud, ja tapsid
Mattani, Baali preestri, altarite ees. Seejärel seadis preester
valvurid Issanda kojale.
Ja ta võttis sajapealikud, kaarlased ja ihukaitsjad ning kogu
maa rahva ja nad viisid kuninga Issanda kojast ning tulid ihukaitse
värava kaudu kuningakotta; ja kuningas istus kuningate aujärjele.
Ja kogu maa rahvas oli rõõmus, ja linnas oli rahu, kui Atalja
oli kuningakoja juures mõõgaga surmatud.