30Paasapüha pidamist jätkatakseJa Hiskija läkitas sõna kogu Iisraelile ja Juudale ja
kirjutas kirjad ka Efraimile ja Manassele, et nad tuleksid
Issanda kotta Jeruusalemma pidama paasapüha Issanda, Iisraeli
Jumala auks.
Kuningas oma vürstidega ja kogu Jeruusalemma kogudusega oli
otsustanud pidada paasapüha teises kuus.
Sest nad ei saanud seda pidada õigel ajal, kuna preestrid
ei olnud küllaldasel arvul endid pühitsenud ja rahvas ei olnud
kogunenud Jeruusalemma.
See asi oli õige kuninga silmis ja terve koguduse silmis.
Ja nad otsustasid, et kutse pidi käima läbi kogu Iisraeli
Beer-Sebast Daanini, et tuldaks Jeruusalemma paasapüha pidama
Issanda, Iisraeli Jumala auks. Seda ei olnud peetud nii rohke
osavõtuga, kui oli ette kirjutatud.
Ja jooksjad käisid kirjadega kuningalt ja tema vürstidelt
läbi kogu Iisraeli ja Juuda ning ütlesid, nagu oli kuninga käsk:
„Iisraeli lapsed, pöörduge taas Issanda, Aabrahami, Iisaki ja
Iisraeli Jumala juurde, siis ta pöördub selle jäägi juurde, kes
on pääsenud Assuri kuningate pihust!
Ärge olge oma vanemate ja vendade sarnased, kes murdsid
truudust Issandale, oma vanemate Jumalale, ja keda ta andis
koleduste kätte, nõnda nagu te ise näete!
Ärge tehke nüüd oma kaela kangeks, nagu teie vanemad tegid, andke
käsi Issandale ja tulge tema pühamusse, mille ta on pühitsenud
igaveseks ajaks, ja teenige Issandat, oma Jumalat, et ta pööraks
teie pealt oma tulise viha!
Sest kui te pöördute tagasi Issanda juurde, siis leiavad
teie vennad ja pojad halastust oma vangistajate ees ja võivad
tulla tagasi sellele maale. Sest Issand, teie Jumal, on armuline
ja halastaja, ja ta ei pööra teilt oma palet, kui te pöördute
tagasi tema juurde.”
Ja jooksjad käisid linnast linna Efraimi ja Manasse maal
kuni Sebulonini; aga neid naerdi ja pilgati.
Ainult mehed Aaserist, Manassest ja Sebulonist alandasid
endid ja tulid Jeruusalemma.
Ka Juudas oli Jumala käsi, andes neile üksmeelse südame
kuninga ja vürstide Issanda sõna kohase käsu täitmiseks.
Nõnda kogunes palju rahvast Jeruusalemma, et pidada
hapnemata leibade püha teises kuus - väga suur kogudus.
Ja nad võtsid kätte ja kõrvaldasid Jeruusalemmas olevad
altarid; nad kõrvaldasid ka kõik suitsutusaltarid ja viskasid
Kidroni jõkke.
Teise kuu neljateistkümnendal päeval tapsid nad paasatalle.
Aga preestrid ja leviidid häbenesid, ja nad pühitsesid
endid ning tõid Issanda kotta põletusohvreid.
Ja nad asusid oma kohtadele jumalamehe Moosese Seaduse
korra kohaselt: preestrid piserdasid leviitide käest vastuvõetud
verd.
Aga koguduses olid paljud, kes ei olnud ennast pühitsenud;
seepärast tapsid leviidid paasatallesid kõigile, kes ei olnud
puhtad, et neid pühitseda Issandale.
Sest suur osa rahvast, paljud Efraimist, Manassest,
Issaskarist ja Sebulonist, ei olnud ennast puhastanud, vaid nad
sõid paasatalle teisiti, kui oli ette kirjutatud. Aga Hiskija oli
nende eest palunud, öeldes: „Hea Issand annab andeks
igaühele, kes valmistab oma südant otsima Jumalat,
Issandat, oma vanemate Jumalat, kuigi ta ei ole puhas, nagu
pühadus nõuab!”
Ja Issand kuulis Hiskijat ning säästis rahva.
Ja Iisraeli lapsed, kes olid Jeruusalemmas, pidasid
hapnemata leibade püha seitse päeva suure rõõmuga. Ja leviidid
ja preestrid kiitsid iga päev Issandat võimsate
mänguriistadega.
Ja Hiskija ütles tunnustust kõigile leviitidele, kes olid
näidanud nii head arusaamist Issanda teenistuses. Ja nad sõid
pühade ohvreid seitse päeva, ohverdasid tänuohvreid ja ülistasid
Issandat, oma vanemate Jumalat.
Ja terve kogudus otsustas veel teist seitse päeva püha
pidada, ja nõnda nad pidasid rõõmsasti püha ka need seitse
päeva.
Sest Hiskija, Juuda kuningas, oli kogudusele annetanud
tuhat härjavärssi ning seitse tuhat lammast ja kitse; ja vürstid olid
kogudusele annetanud tuhat härjavärssi ning kümme tuhat
lammast ja kitse; ka olid paljud preestrid endid pühitsenud.
Ja terve Juuda kogudus, preestrid ja leviidid, ja kõik
Iisraelist tulnud kogudus, nõndasamuti võõrad, kes olid tulnud
Iisraelimaalt või elasid Juudas, olid rõõmsad.
Ja Jeruusalemmas oli rõõm suur, sest Iisraeli kuninga
Saalomoni, Taaveti poja päevist saadik ei olnud midagi niisugust
Jeruusalemmas sündinud.
Ja leviitpreestrid tõusid ning õnnistasid rahvast. Issand
võttis kuulda nende häält ja nende palve jõudis tema pühasse
eluasemesse, taevasse.
kirjutas kirjad ka Efraimile ja Manassele, et nad tuleksid
Issanda kotta Jeruusalemma pidama paasapüha Issanda, Iisraeli
Jumala auks.
Kuningas oma vürstidega ja kogu Jeruusalemma kogudusega oli
otsustanud pidada paasapüha teises kuus.
Sest nad ei saanud seda pidada õigel ajal, kuna preestrid
ei olnud küllaldasel arvul endid pühitsenud ja rahvas ei olnud
kogunenud Jeruusalemma.
See asi oli õige kuninga silmis ja terve koguduse silmis.
Ja nad otsustasid, et kutse pidi käima läbi kogu Iisraeli
Beer-Sebast Daanini, et tuldaks Jeruusalemma paasapüha pidama
Issanda, Iisraeli Jumala auks. Seda ei olnud peetud nii rohke
osavõtuga, kui oli ette kirjutatud.
Ja jooksjad käisid kirjadega kuningalt ja tema vürstidelt
läbi kogu Iisraeli ja Juuda ning ütlesid, nagu oli kuninga käsk:
„Iisraeli lapsed, pöörduge taas Issanda, Aabrahami, Iisaki ja
Iisraeli Jumala juurde, siis ta pöördub selle jäägi juurde, kes
on pääsenud Assuri kuningate pihust!
Ärge olge oma vanemate ja vendade sarnased, kes murdsid
truudust Issandale, oma vanemate Jumalale, ja keda ta andis
koleduste kätte, nõnda nagu te ise näete!
Ärge tehke nüüd oma kaela kangeks, nagu teie vanemad tegid, andke
käsi Issandale ja tulge tema pühamusse, mille ta on pühitsenud
igaveseks ajaks, ja teenige Issandat, oma Jumalat, et ta pööraks
teie pealt oma tulise viha!
Sest kui te pöördute tagasi Issanda juurde, siis leiavad
teie vennad ja pojad halastust oma vangistajate ees ja võivad
tulla tagasi sellele maale. Sest Issand, teie Jumal, on armuline
ja halastaja, ja ta ei pööra teilt oma palet, kui te pöördute
tagasi tema juurde.”
Ja jooksjad käisid linnast linna Efraimi ja Manasse maal
kuni Sebulonini; aga neid naerdi ja pilgati.
Ainult mehed Aaserist, Manassest ja Sebulonist alandasid
endid ja tulid Jeruusalemma.
Ka Juudas oli Jumala käsi, andes neile üksmeelse südame
kuninga ja vürstide Issanda sõna kohase käsu täitmiseks.
Nõnda kogunes palju rahvast Jeruusalemma, et pidada
hapnemata leibade püha teises kuus - väga suur kogudus.
Ja nad võtsid kätte ja kõrvaldasid Jeruusalemmas olevad
altarid; nad kõrvaldasid ka kõik suitsutusaltarid ja viskasid
Kidroni jõkke.
Teise kuu neljateistkümnendal päeval tapsid nad paasatalle.
Aga preestrid ja leviidid häbenesid, ja nad pühitsesid
endid ning tõid Issanda kotta põletusohvreid.
Ja nad asusid oma kohtadele jumalamehe Moosese Seaduse
korra kohaselt: preestrid piserdasid leviitide käest vastuvõetud
verd.
Aga koguduses olid paljud, kes ei olnud ennast pühitsenud;
seepärast tapsid leviidid paasatallesid kõigile, kes ei olnud
puhtad, et neid pühitseda Issandale.
Sest suur osa rahvast, paljud Efraimist, Manassest,
Issaskarist ja Sebulonist, ei olnud ennast puhastanud, vaid nad
sõid paasatalle teisiti, kui oli ette kirjutatud. Aga Hiskija oli
nende eest palunud, öeldes: „Hea Issand annab andeks
igaühele, kes valmistab oma südant otsima Jumalat,
Issandat, oma vanemate Jumalat, kuigi ta ei ole puhas, nagu
pühadus nõuab!”
Ja Issand kuulis Hiskijat ning säästis rahva.
Ja Iisraeli lapsed, kes olid Jeruusalemmas, pidasid
hapnemata leibade püha seitse päeva suure rõõmuga. Ja leviidid
ja preestrid kiitsid iga päev Issandat võimsate
mänguriistadega.
Ja Hiskija ütles tunnustust kõigile leviitidele, kes olid
näidanud nii head arusaamist Issanda teenistuses. Ja nad sõid
pühade ohvreid seitse päeva, ohverdasid tänuohvreid ja ülistasid
Issandat, oma vanemate Jumalat.
Ja terve kogudus otsustas veel teist seitse päeva püha
pidada, ja nõnda nad pidasid rõõmsasti püha ka need seitse
päeva.
Sest Hiskija, Juuda kuningas, oli kogudusele annetanud
tuhat härjavärssi ning seitse tuhat lammast ja kitse; ja vürstid olid
kogudusele annetanud tuhat härjavärssi ning kümme tuhat
lammast ja kitse; ka olid paljud preestrid endid pühitsenud.
Ja terve Juuda kogudus, preestrid ja leviidid, ja kõik
Iisraelist tulnud kogudus, nõndasamuti võõrad, kes olid tulnud
Iisraelimaalt või elasid Juudas, olid rõõmsad.
Ja Jeruusalemmas oli rõõm suur, sest Iisraeli kuninga
Saalomoni, Taaveti poja päevist saadik ei olnud midagi niisugust
Jeruusalemmas sündinud.
Ja leviitpreestrid tõusid ning õnnistasid rahvast. Issand
võttis kuulda nende häält ja nende palve jõudis tema pühasse
eluasemesse, taevasse.