29Vilistid ei usalda TaavetitJa vilistid kogusid kõik oma väehulgad Afekisse, aga Iisrael oli
leeris Jisreelis oleva allika juures.
Vilistite vürstid liikusid edasi sadade ja tuhandete kaupa, aga
Taavet ja tema mehed liikusid viimastena koos Aakisega.
Ja vilistite vürstid küsisid: „Mis heebrealased need on?” Aga
Aakis vastas vilistite vürstidele: „Eks see ole Taavet, Iisraeli
kuninga Sauli sulane, kes on minu juures olnud juba aastapäevad!
Mina ei ole leidnud temas midagi halba alates päevast,
kui ta tuli minu juurde, kuni tänapäevani.”
Ent vilistite vürstid vihastasid tema peale ja
ütlesid talle: „Lase mees pöördub ümber ja läheb tagasi oma paika,
kuhu sa tema oled määranud; ta ärgu tulgu koos meiega sõtta, et ta
sõjas ei saaks meie vastaseks! Sest millega ta saaks ennast teha oma
isandale meelepäraseks? Muidugi nende meeste peadega, kes siin on.
Kas ta pole mitte see Taavet, kellest nad tantsides vastastikku
laulsid ja ütlesid:
„Saul lõi maha oma tuhat,
aga Taavet oma kümme tuhat!”?”
Siis Aakis kutsus Taaveti ja ütles talle: „Nii tõesti kui Issand
elab, oled sina õige ja see on minu silmis hea, et sa leeris koos
minuga lähed ja tuled, sest ma ei ole sinus leidnud kurja alates
päevast, mil sa tulid minu juurde, kuni tänapäevani; aga vürstide
silmis sa ei kõlba.
Pöördu nüüd tagasi ja mine rahuga, et sa ei teeks kurja vilistite
silmis!”
Ja Taavet küsis Aakiselt: „Aga mida ma siis olen teinud ja mida
sa oled leidnud oma sulases alates päevast, mil ma tulin su
teenistusse, kuni tänapäevani, et ma ei või tulla ja võidelda oma
isanda kuninga vaenlaste vastu?”
Aga Aakis kostis ning ütles Taavetile: „Ma tean, et sa minu
silmis oled hea nagu Jumala ingel; kuid vilistite vürstid on öelnud:
Tema ärgu tulgu koos meiega sõtta!
Ja nüüd tõuse hommikul vara koos oma isanda sulastega, kes
on tulnud koos sinuga; kui olete hommikul vara tõusnud ja läheb
valgeks, siis minge ära!”
Ja Taavet tõusis vara, tema ja ta mehed, et hommikul minna teele
tagasi vilistite maale; vilistid aga läksid üles Jisreeli.
leeris Jisreelis oleva allika juures.
Vilistite vürstid liikusid edasi sadade ja tuhandete kaupa, aga
Taavet ja tema mehed liikusid viimastena koos Aakisega.
Ja vilistite vürstid küsisid: „Mis heebrealased need on?” Aga
Aakis vastas vilistite vürstidele: „Eks see ole Taavet, Iisraeli
kuninga Sauli sulane, kes on minu juures olnud juba aastapäevad!
Mina ei ole leidnud temas midagi halba alates päevast,
kui ta tuli minu juurde, kuni tänapäevani.”
Ent vilistite vürstid vihastasid tema peale ja
ütlesid talle: „Lase mees pöördub ümber ja läheb tagasi oma paika,
kuhu sa tema oled määranud; ta ärgu tulgu koos meiega sõtta, et ta
sõjas ei saaks meie vastaseks! Sest millega ta saaks ennast teha oma
isandale meelepäraseks? Muidugi nende meeste peadega, kes siin on.
Kas ta pole mitte see Taavet, kellest nad tantsides vastastikku
laulsid ja ütlesid:
„Saul lõi maha oma tuhat,
aga Taavet oma kümme tuhat!”?”
Siis Aakis kutsus Taaveti ja ütles talle: „Nii tõesti kui Issand
elab, oled sina õige ja see on minu silmis hea, et sa leeris koos
minuga lähed ja tuled, sest ma ei ole sinus leidnud kurja alates
päevast, mil sa tulid minu juurde, kuni tänapäevani; aga vürstide
silmis sa ei kõlba.
Pöördu nüüd tagasi ja mine rahuga, et sa ei teeks kurja vilistite
silmis!”
Ja Taavet küsis Aakiselt: „Aga mida ma siis olen teinud ja mida
sa oled leidnud oma sulases alates päevast, mil ma tulin su
teenistusse, kuni tänapäevani, et ma ei või tulla ja võidelda oma
isanda kuninga vaenlaste vastu?”
Aga Aakis kostis ning ütles Taavetile: „Ma tean, et sa minu
silmis oled hea nagu Jumala ingel; kuid vilistite vürstid on öelnud:
Tema ärgu tulgu koos meiega sõtta!
Ja nüüd tõuse hommikul vara koos oma isanda sulastega, kes
on tulnud koos sinuga; kui olete hommikul vara tõusnud ja läheb
valgeks, siis minge ära!”
Ja Taavet tõusis vara, tema ja ta mehed, et hommikul minna teele
tagasi vilistite maale; vilistid aga läksid üles Jisreeli.