1 Ja neil päevil sündis, et vilistid kogusid oma väehulgad
sõjakäigule, võitluseks Iisraeli vastu; ja Aakis ütles Taavetile:
„Tea, et sul tuleb koos minuga minna välja leeri, sinul ja su
meestel!”
2 Ja Taavet ütles Aakisele: „Hea küll! Nüüd saad sa teada, mida su
sulane suudab teha.” Ja Aakis ütles Taavetile: „Hea küll! Ma panen
sind kogu ajaks kaitsma mu pead.”
3 Saamuel oli surnud, kogu Iisrael oli teda leinanud ja nad olid ta
matnud Raamasse, ta oma linna. Ja Saul oli maalt kaotanud lausujad
ja ennustajad.
4 Ja vilistid kogunesid ja tulid ning lõid leeri üles Suunemisse;
ja Saul kogus kokku kogu Iisraeli ning nemad lõid leeri üles Gilboasse.
5 Aga kui Saul nägi vilistite leeri, siis ta kartis ja ta süda
värises väga.
6 Ja Saul küsis Issandalt, aga Issand ei vastanud temale ei
unenägude, uurimi ega prohvetite läbi.
7 Siis Saul ütles oma sulastele: „Otsige mulle üks naine, kellel on
lausuja vaim, siis ma lähen tema juurde ja küsin temalt!” Ja ta
sulased ütlesid temale: „Vaata, Een-Dooris on lausuja vaimuga
naine.”
8 Saul tegi ennast tundmatuks, pani teised riided selga ja
läks, tema ja kaks meest koos temaga, ja nad tulid öösel naise
juurde; ja ta ütles: „Ennusta ometi mulle vaimu abil ja lase tõusta
mu ette see, keda ma sulle nimetan!”
9 Aga naine vastas temale: „Vaata, sa ju tead, mida Saul on teinud,
kuidas ta maalt kaotas lausujad ja ennustajad. Miks sa tahad nüüd seada
mu hingele püünist, et saata mind surma?”
10 Aga Saul vandus temale Issanda juures, öeldes: „Nii tõesti kui
Issand elab, selle asja eest ei taba sind karistus!”
11 Naine küsis: „Keda pean laskma tõusta su ette?” Ja ta vastas:
„Lase Saamuel tõusta mu ette!”
12 Aga kui naine nägi Saamueli, siis ta kisendas kõvasti; ja naine
rääkis Saulile, öeldes: „Miks sa mind petsid? Sina oled ju Saul!”
13 Aga kuningas ütles temale: „Ära karda! Ütle ainult, mida sa
näed!” Ja naine ütles Saulile: „Ma näen jumalat maa seest üles
tõusvat.”
14 Siis ta küsis temalt: „Kuidas ta välja näeb?” Ja naine vastas: „Üks
vana mees tõuseb üles ja tal on kuub seljas.” Siis mõistis Saul, et
see oli Saamuel, ja ta heitis silmili maha ning kummardas.
15 Ja Saamuel küsis Saulilt: „Miks sa tülitad mind, lastes mind
üles tõusta?” Ja Saul vastas: „Mul on väga kitsas käes, sest vilistid
sõdivad mu vastu ja Jumal on minu juurest lahkunud ega vasta mulle
enam ei prohvetite ega unenägude läbi. Sellepärast ma hüüdsin sind,
et sa annaksid mulle teada, mida ma pean tegema.”
16 Aga Saamuel ütles: „Mispärast sa küsid minult, kui Issand on
sinu juurest lahkunud ja on saanud su vaenlaseks?
17 Issand on tõesti sulle teinud, nagu ta minu läbi on rääkinud:
Issand on kiskunud kuningriigi sinu käest ja on selle andnud su
ligimesele Taavetile.
18 Et sa ei ole kuulanud Issanda häält ega ole andnud amalekile
tunda tema tulist viha, siis nüüd on Issand teinud seda sinule.
19 Issand annab ka Iisraeli koos sinuga vilistite kätte ja homme
oled sa koos oma poegadega minu juures. Issand annab vilistite kätte
ka Iisraeli leeri.”
20 Siis langes Saul äkitselt täies pikkuses maha, nii väga kartis
ta Saamueli sõnu. Temal ei olnud ka enam jõudu, sest ta ei olnud
leiba söönud kogu päeva ja kogu öö.
21 Aga naine tuli Sauli juurde ja, nähes, et ta oli väga hirmunud,
ütles temale: „Vaata, su teenija kuulis su häält ja ma panin oma
elu kaalule ning kuulsin su sõnu, mis sa mulle kõnelesid.
22 Ja nüüd kuule ometi ka sina oma teenija häält ja lase ma panen
su ette palukese leiba; söö, et sul oleks jõudu teeleminekuks!”
23 Aga ta keeldus ja ütles: „Mina ei söö.” Siis käisid temale peale
niihästi ta sulased kui ka naine, ja ta kuulis nende häält; ja ta
tõusis maast ning istus voodi peale.
24 Ja naisel oli kodus nuumvasikas; ta tappis selle kiiresti,
võttis jahu, sõtkus ja küpsetas hapnemata leiba.
25 Ja ta tõi toidu Sauli ja tema sulaste ette ning need sõid; siis nad
tõusid ja läksid ära selsamal ööl.