1 Ja Taavet mõtles südames: „Ühel päeval saan ma ometi otsa Sauli
käe läbi; mul ei ole tõesti paremat kui põgeneda vilistite maale,
siis tüdineb Saul mind edaspidi otsimast kõigist Iisraeli paigust ja
nõnda ma pääsen tema käest.”
2 Ja Taavet võttis kätte ja läks, tema ja kuussada meest, kes olid
koos temaga, Gati kuninga Aakise, Maoki poja juurde.
3 Ja Taavet jäi Aakise juurde Gatti, tema ja ta mehed, igaüks oma
perega, Taavetil tema kaks naist: jisreellanna Ahinoam ja Abigail,
karmellase Naabali naine.
4 Kui Saulile teatati, et Taavet oli põgenenud Gatti, siis ta ei
otsinud teda enam.
5 Ja Taavet ütles Aakisele: „Kui ma nüüd olen armu leidnud sinu
silmis, siis lase anda mulle paik ühes lagendikulinnas, et ma seal
võiksin elada. Sest miks peaks su sulane elama koos sinuga
kuningalinnas?”
6 Nii andis Aakis temale selsamal päeval Siklagi. Sellepärast on
Siklag tänapäevani Juuda kuningate päralt.
7 Ja aega, mis Taavet elas vilistite maal, oli aasta ja neli kuud.
8 Taavet läks siis oma meestega ja nad tungisid kallale
gesurlastele, girslastele ja amalekkidele, sest need olid maa
elanikud muistsest ajast, kuni Suuri teelahkmeni ja kuni Egiptusemaani.
9 Ja Taavet hävitas maa ega jätnud elama ei meest ega naist; aga ta
võttis lambad, kitsed, veised, eeslid, kaamelid ja riided, pöördus siis
tagasi ja tuli Aakise juurde.
10 Ja kui Aakis küsis: „Eks te teinud täna röövretke?”, siis vastas
Taavet: „Jah, Juuda Lõunamaale või Jerahmeeli Lõunamaale või
keenlaste Lõunamaale.”
11 Taavet ei jätnud elama ei meest ega naist, et tuua neid Gatti,
sest ta mõtles: „Muidu võiksid need meist jutustada ja öelda: Taavet
tegi nõnda ja niisugune oli ta viis kogu selle aja, mil ta elas
vilistite väljadel.”
12 Aga Aakis uskus Taavetit ja mõtles: „Ta on teinud ennast hoopis
vastumeelseks oma rahva juures Iisraelis ja jääb igavesti mulle
sulaseks.”