24Taaveti suuremeelsus Sauli vastuAga Taavet läks sealt ära ja asus Een-Gedi mäelinnustesse.
Ja kui Saul tuli vilisteid jälitamast, siis teatati temale ning
öeldi: „Vaata, Taavet on Een-Gedi kõrbes.”
Siis võttis Saul kolm tuhat meest, valitud kogu Iisraelist, ja
läks otsima Taavetit ja tema mehi Kaljukitse kaljudelt.
Ja kui ta jõudis tee ääres olevate lambatarade juurde,
siis oli seal koobas; ja Saul läks sisse oma asjale. Aga Taavet ja
tema mehed istusid koopa tagumises sopis.
Ja Taaveti mehed ütlesid talle: „Näe, see on päev, millest
Issand sulle on kõnelnud: Vaata, ma annan su vaenlase su kätte ja
talita temaga, nagu su silmis hea on!” Ja Taavet tõusis ning lõikas
salaja ära Sauli kuuehõlma.
Aga pärast seda torkas Taavetit südametunnistus, et ta Sauli
hõlma oli ära lõiganud,
ja ta ütles oma meestele: „Issanda pärast jäägu minust kaugele,
et ma seda teeksin oma isandale, Issanda võitule, et pistaksin oma
käe tema külge! Sest tema on Issanda võitu!”
Ja Taavet hoidis sõnadega tagasi oma mehed ega lubanud neid
kippuda Sauli kallale; ja Saul tõusis koopast ning läks oma teed.
Aga seejärel tõusis Taavet ja läks koopast välja ja hüüdis
Saulile järele ning ütles: „Mu isand kuningas!” Kui Saul vaatas taha,
siis heitis Taavet silmili maha ja kummardas.
Ja Taavet ütles Saulile: „Mispärast sa kuulad inimeste jutte,
kes ütlevad: Vaata, Taavet otsib su õnnetust?
Vaata, nüüd sa nägid ju oma silmaga, kuidas Issand andis sind
täna koopas minu kätte. Mulle öeldi, et ma su tapaksin, aga ma
halastasin su peale, sest ma ütlesin: Mina ei pista kätt oma isanda
külge, sest ta on Issanda võitu.
Ja mu isa, näe, vaata ka ise oma kuuehõlma mu käes! Sest kui ma
lõikasin ära su kuuehõlma ega tapnud sind, siis pead sa mõistma ja
nägema, et mul pole mõttes kurja ega üleastumist ja et ma pole pattu
teinud sinu vastu, kuigi sa varitsed mu hinge, et seda võtta!
Issand mõistku kohut minu ja sinu vahel, ja Issand maksku sulle
kätte minu eest, aga minu käsi ei puutu sinusse,
nagu ütleb muistse põlve vanasõna:
„Õelaist tuleb välja õelus,
aga minu käsi ei puutu sinusse!”
Kellele on Iisraeli kuningas läinud järele? Keda sa taga ajad?
Surnud koera, ühte kirpu!
Issand olgu kohtumõistjaks ja mõistku kohut minu ja sinu vahel;
tema nähku ja seletagu mu riiuasja ning mõistku mind õigeks sinu
käest!”
Kui Taavet oli kõnelnud need sõnad Saulile, siis küsis Saul:
„Kas see on sinu hääl, mu poeg Taavet?” Ja Saul tõstis häält ja nuttis.
Ja ta ütles Taavetile: „Sina oled minust õiglasem, sest sa oled
teinud mulle head, mina aga olen teinud sulle kurja!
Sa oled täna jutustanud, kuidas sa tegid mulle head: ehk küll
Issand andis mu sinu kätte, sa siiski ei tapnud mind!
Sest kui keegi leiab oma vaenlase, kas ta laseb teda heaga ära
minna? Issand tasugu sulle heaga selle eest, mis sa täna mulle tegid!
Ja nüüd, vaata, ma tean, et sina saad tõesti kuningaks ja et
Iisraeli kuningriik püsib sinu käes.
Aga nüüd vannu mulle Issanda juures, et sa ei hukka mu
järeltulevat sugu ega kaota minu nime mu isakojast!”
Ja Taavet vandus Saulile. Siis Saul läks koju, aga Taavet ja
tema mehed läksid üles mäelinnusesse.
Ja kui Saul tuli vilisteid jälitamast, siis teatati temale ning
öeldi: „Vaata, Taavet on Een-Gedi kõrbes.”
Siis võttis Saul kolm tuhat meest, valitud kogu Iisraelist, ja
läks otsima Taavetit ja tema mehi Kaljukitse kaljudelt.
Ja kui ta jõudis tee ääres olevate lambatarade juurde,
siis oli seal koobas; ja Saul läks sisse oma asjale. Aga Taavet ja
tema mehed istusid koopa tagumises sopis.
Ja Taaveti mehed ütlesid talle: „Näe, see on päev, millest
Issand sulle on kõnelnud: Vaata, ma annan su vaenlase su kätte ja
talita temaga, nagu su silmis hea on!” Ja Taavet tõusis ning lõikas
salaja ära Sauli kuuehõlma.
Aga pärast seda torkas Taavetit südametunnistus, et ta Sauli
hõlma oli ära lõiganud,
ja ta ütles oma meestele: „Issanda pärast jäägu minust kaugele,
et ma seda teeksin oma isandale, Issanda võitule, et pistaksin oma
käe tema külge! Sest tema on Issanda võitu!”
Ja Taavet hoidis sõnadega tagasi oma mehed ega lubanud neid
kippuda Sauli kallale; ja Saul tõusis koopast ning läks oma teed.
Aga seejärel tõusis Taavet ja läks koopast välja ja hüüdis
Saulile järele ning ütles: „Mu isand kuningas!” Kui Saul vaatas taha,
siis heitis Taavet silmili maha ja kummardas.
Ja Taavet ütles Saulile: „Mispärast sa kuulad inimeste jutte,
kes ütlevad: Vaata, Taavet otsib su õnnetust?
Vaata, nüüd sa nägid ju oma silmaga, kuidas Issand andis sind
täna koopas minu kätte. Mulle öeldi, et ma su tapaksin, aga ma
halastasin su peale, sest ma ütlesin: Mina ei pista kätt oma isanda
külge, sest ta on Issanda võitu.
Ja mu isa, näe, vaata ka ise oma kuuehõlma mu käes! Sest kui ma
lõikasin ära su kuuehõlma ega tapnud sind, siis pead sa mõistma ja
nägema, et mul pole mõttes kurja ega üleastumist ja et ma pole pattu
teinud sinu vastu, kuigi sa varitsed mu hinge, et seda võtta!
Issand mõistku kohut minu ja sinu vahel, ja Issand maksku sulle
kätte minu eest, aga minu käsi ei puutu sinusse,
nagu ütleb muistse põlve vanasõna:
„Õelaist tuleb välja õelus,
aga minu käsi ei puutu sinusse!”
Kellele on Iisraeli kuningas läinud järele? Keda sa taga ajad?
Surnud koera, ühte kirpu!
Issand olgu kohtumõistjaks ja mõistku kohut minu ja sinu vahel;
tema nähku ja seletagu mu riiuasja ning mõistku mind õigeks sinu
käest!”
Kui Taavet oli kõnelnud need sõnad Saulile, siis küsis Saul:
„Kas see on sinu hääl, mu poeg Taavet?” Ja Saul tõstis häält ja nuttis.
Ja ta ütles Taavetile: „Sina oled minust õiglasem, sest sa oled
teinud mulle head, mina aga olen teinud sulle kurja!
Sa oled täna jutustanud, kuidas sa tegid mulle head: ehk küll
Issand andis mu sinu kätte, sa siiski ei tapnud mind!
Sest kui keegi leiab oma vaenlase, kas ta laseb teda heaga ära
minna? Issand tasugu sulle heaga selle eest, mis sa täna mulle tegid!
Ja nüüd, vaata, ma tean, et sina saad tõesti kuningaks ja et
Iisraeli kuningriik püsib sinu käes.
Aga nüüd vannu mulle Issanda juures, et sa ei hukka mu
järeltulevat sugu ega kaota minu nime mu isakojast!”
Ja Taavet vandus Saulile. Siis Saul läks koju, aga Taavet ja
tema mehed läksid üles mäelinnusesse.