20Taaveti ja Joonatani sõprusAga Taavet põgenes Raama Naajotist ja tuli ning ütles
Joonatanile: „Mida ma olen teinud? Mis on mu süü ja patt su isa ees,
et ta püüab mu hinge?”
Ja Joonatan vastas temale: „Jäägu see kaugele! Sa ei sure! Vaata, mu
isa ei tee midagi suuremat ega vähemat, ilma et ta ilmutaks minu
kõrvadele. Miks peaks mu isa just seda asja minu eest varjama? See
pole mitte nii!”
Aga Taavet vannutas jälle ja ütles: „Su isa teab kindlasti, et ma
sinu silmis olen armu leidnud. Seepärast ta mõtleb: Joonatan ei tohi
sellest teada saada, et ta ei kurvastaks. Jah, nii tõesti kui Issand
elab ja nii tõesti kui sa ise elad, minu ja surma vahel on ainult üks
samm.”
Siis ütles Joonatan Taavetile: „Mida sa iganes soovid, seda ma
teen sulle!”
Ja Taavet ütles Joonatanile: „Vaata, homme on noorkuu ja ma
peaksin küll koos kuningaga istuma ja sööma; aga luba mind, et ma
väljal ennast varjan kuni kolmanda õhtuni.
Kui su isa leiab mind väga puudu olevat, siis ütle: Taavet palus
mind väga, et ta võiks rutata oma linna Petlemma, sest seal on kogu
suguvõsal iga-aastane ohver.
Kui ta ütleb nõnda: Hea küll!, siis on su sulasel rahu. Aga kui ta
viha süttib põlema, siis tea, et tema poolt on kuritöö otsustatud!
Osuta siis oma sulasele heldust, sest sa oled oma sulase viinud
koos enesega Issanda liitu! Aga kui süü on minus, siis surma sina
mind; sest miks peaksid sa mind viima oma isa juurde?”
Ja Joonatan ütles: „Jäägu see sinust kaugele! Sest kui ma
tõesti märkan, et mu isa on otsustanud lasta sulle kurja sündida, siis
ma ei jäta seda sulle teatamata.”
Aga Taavet küsis Joonatanilt: „Kes teatab mulle, kui su isa
vastab sulle karmilt?”
Ja Joonatan vastas Taavetile: „Tule, lähme väljale!” Ja nad
mõlemad läksid väljale.
Ja Joonatan ütles Taavetile: „Issand, Iisraeli Jumal! Kui ma
homme või ülehomme sel ajal olen oma isalt järele kuulanud, ja vaata,
Taaveti asi on hea, eks ma siis läkita kedagi su juurde ja ilmuta
seda su kõrvale.
Issand tehku Joonataniga ükskõik mida, aga kui mu isa tahab teha
sulle kurja, siis ma ilmutan seda su kõrvale ja saadan sinu ära, et
sa võiksid minna rahuga. Ja Issand olgu sinuga, nõnda nagu ta on
olnud mu isaga!
Jah, kui ma veel elan, siis osuta mulle küll Issanda armastust,
et ma ei sureks!
Ära võta iialgi oma armastust minu soolt, ka siis mitte, kui
Issand kõik Taaveti vaenlased maapinnalt hävitab!”
Ja Joonatan tegi Taaveti sooga liidu: „Issand nõudku aru Taaveti
vaenlastelt!”
Ja Joonatan vannutas veel Taavetit vastastikuse armastuse
juures, sest ta armastas teda, nagu ta armastas oma hinge.
Ja Joonatan ütles temale: „Homme on noorkuu ja sinust tuntakse
puudust, kui su koht on tühi.
Aga ülehomme mine ruttu alla ja tule sinna paika, kus sa selle
teo päeval ennast varjasid, ja jää Eseli kivi juurde!
Mina ammun siis kolm noolt selle kõrvale, nagu laseksin ma märki.
Ja vaata, ma läkitan poisi, öeldes: „Mine otsi nooli!” Aga kui
ma ütlen poisile: „Vaata, nooled on sinust siinpool, võta need!”, siis
tule, sest sul on siis rahu ega midagi muud, nii tõesti kui
Issand elab!
Aga kui ma ütlen poisile nõnda: „Vaata, nooled on sinust
sealpool!”, siis mine, sest Issand saadab su ära!
Ja mis puutub sellesse, mida mina ja sina oleme rääkinud, siis
vaata, Issand on igavesti tunnistajaks minu ja sinu vahel.”
Ja Taavet varjas ennast väljal. Kui noorkuu tuli, istus kuningas
leiba võtma.
Kuningas istus nagu alati oma istmel, seinaäärsel istmel. Kui
Joonatan tõusis, istus ainult Abner Sauli kõrval ja Taaveti koht oli tühi.
Aga Saul ei öelnud sel päeval midagi, sest ta mõtles: „Temale on
midagi juhtunud, ta ei ole puhas, ta ei ole kindlasti mitte puhas.”
Aga kui järgmisel päeval, teisel noorkuu päeval, Taaveti koht
tühi oli, küsis Saul oma pojalt Joonatanilt: „Mispärast ei ole Iisai
poeg nii eile kui täna leivale tulnud?”
Ja Joonatan kostis Saulile: „Taavet palus mind väga, et ta võiks
minna Petlemma;
ta ütles: Luba mind ometi, sest meil on linnas suguvõsa ohver ja
mu vend kutsus mind; kui ma nüüd su silmis armu leian, siis lase mind
minna oma vendi vaatama! Sellepärast ei ole ta tulnud kuninga lauda.”
Siis Sauli viha süttis põlema Joonatani vastu ja ta ütles
temale: „Sina vastuhakkaja värdjas! Kas ma ei tea, et sa oled valinud
Iisai poja häbiks enesele ja häbiks oma ema häbemele!
Niikaua kui Iisai poeg maa peal elab, ei ole sina ega su
kuningriik kindel. Ja nüüd läkita kedagi ja too ta minu juurde, sest
ta on surmalaps!”
Aga Joonatan kostis oma isale Saulile ja küsis temalt: „Miks on
vaja teda surmata? Mis ta on teinud?”
Aga Saul viskas piigi tema suunas, et teda läbi torgata; nüüd
mõistis Joonatan, et ta isa oli otsustanud Taaveti tappa.
Ja Joonatan tõusis lauast tulise vihaga ega võtnud leiba teisel
noorkuu päeval, sest ta oli mures Taaveti pärast, oli ju tema isa
teda mõnitanud.
Järgmisel hommikul läks Joonatan Taavetile määratud ajal väljale
ja tal oli kaasas üks väike poiss.
Ja ta ütles oma poisile: „Jookse ja otsi nooli, mis ma ammun!”
Poiss jooksis ja ta ise ambus noole temast mööda.
Ja kui poiss jõudis sinna paika, kus oli Joonatani ammutud nool,
hüüdis Joonatan poisile järele ja küsis: „Eks ole nool sinust
eespool?”
Ja Joonatan hüüdis poisile järele: „Rutta nobedasti, ära
seisa!”
Ja Joonatani poiss noppis noole ning tuli oma isanda juurde.
Aga poiss ei teadnud midagi, ainult Joonatan ja Taavet teadsid
seda asja.
Ja Joonatan andis oma sõjariistad poisile, kes oli koos temaga,
ja ütles temale: „Mine vii linna!”
Kui poiss oli läinud, tõusis Taavet üles lõuna poolt ja heitis
silmili maha ning kummardas kolm korda; siis nad suudlesid teineteist
ja nutsid üheskoos, Taavet kõige rohkem.
Siis ütles Joonatan Taavetile: „Mine rahuga, jäägu nõnda, nagu
me mõlemad Issanda nime juures oleme vandunud ja öelnud: Issand olgu
igavesti tunnistajaks minu ja sinu vahel, minu soo ja sinu soo
vahel!”
Joonatanile: „Mida ma olen teinud? Mis on mu süü ja patt su isa ees,
et ta püüab mu hinge?”
Ja Joonatan vastas temale: „Jäägu see kaugele! Sa ei sure! Vaata, mu
isa ei tee midagi suuremat ega vähemat, ilma et ta ilmutaks minu
kõrvadele. Miks peaks mu isa just seda asja minu eest varjama? See
pole mitte nii!”
Aga Taavet vannutas jälle ja ütles: „Su isa teab kindlasti, et ma
sinu silmis olen armu leidnud. Seepärast ta mõtleb: Joonatan ei tohi
sellest teada saada, et ta ei kurvastaks. Jah, nii tõesti kui Issand
elab ja nii tõesti kui sa ise elad, minu ja surma vahel on ainult üks
samm.”
Siis ütles Joonatan Taavetile: „Mida sa iganes soovid, seda ma
teen sulle!”
Ja Taavet ütles Joonatanile: „Vaata, homme on noorkuu ja ma
peaksin küll koos kuningaga istuma ja sööma; aga luba mind, et ma
väljal ennast varjan kuni kolmanda õhtuni.
Kui su isa leiab mind väga puudu olevat, siis ütle: Taavet palus
mind väga, et ta võiks rutata oma linna Petlemma, sest seal on kogu
suguvõsal iga-aastane ohver.
Kui ta ütleb nõnda: Hea küll!, siis on su sulasel rahu. Aga kui ta
viha süttib põlema, siis tea, et tema poolt on kuritöö otsustatud!
Osuta siis oma sulasele heldust, sest sa oled oma sulase viinud
koos enesega Issanda liitu! Aga kui süü on minus, siis surma sina
mind; sest miks peaksid sa mind viima oma isa juurde?”
Ja Joonatan ütles: „Jäägu see sinust kaugele! Sest kui ma
tõesti märkan, et mu isa on otsustanud lasta sulle kurja sündida, siis
ma ei jäta seda sulle teatamata.”
Aga Taavet küsis Joonatanilt: „Kes teatab mulle, kui su isa
vastab sulle karmilt?”
Ja Joonatan vastas Taavetile: „Tule, lähme väljale!” Ja nad
mõlemad läksid väljale.
Ja Joonatan ütles Taavetile: „Issand, Iisraeli Jumal! Kui ma
homme või ülehomme sel ajal olen oma isalt järele kuulanud, ja vaata,
Taaveti asi on hea, eks ma siis läkita kedagi su juurde ja ilmuta
seda su kõrvale.
Issand tehku Joonataniga ükskõik mida, aga kui mu isa tahab teha
sulle kurja, siis ma ilmutan seda su kõrvale ja saadan sinu ära, et
sa võiksid minna rahuga. Ja Issand olgu sinuga, nõnda nagu ta on
olnud mu isaga!
Jah, kui ma veel elan, siis osuta mulle küll Issanda armastust,
et ma ei sureks!
Ära võta iialgi oma armastust minu soolt, ka siis mitte, kui
Issand kõik Taaveti vaenlased maapinnalt hävitab!”
Ja Joonatan tegi Taaveti sooga liidu: „Issand nõudku aru Taaveti
vaenlastelt!”
Ja Joonatan vannutas veel Taavetit vastastikuse armastuse
juures, sest ta armastas teda, nagu ta armastas oma hinge.
Ja Joonatan ütles temale: „Homme on noorkuu ja sinust tuntakse
puudust, kui su koht on tühi.
Aga ülehomme mine ruttu alla ja tule sinna paika, kus sa selle
teo päeval ennast varjasid, ja jää Eseli kivi juurde!
Mina ammun siis kolm noolt selle kõrvale, nagu laseksin ma märki.
Ja vaata, ma läkitan poisi, öeldes: „Mine otsi nooli!” Aga kui
ma ütlen poisile: „Vaata, nooled on sinust siinpool, võta need!”, siis
tule, sest sul on siis rahu ega midagi muud, nii tõesti kui
Issand elab!
Aga kui ma ütlen poisile nõnda: „Vaata, nooled on sinust
sealpool!”, siis mine, sest Issand saadab su ära!
Ja mis puutub sellesse, mida mina ja sina oleme rääkinud, siis
vaata, Issand on igavesti tunnistajaks minu ja sinu vahel.”
Ja Taavet varjas ennast väljal. Kui noorkuu tuli, istus kuningas
leiba võtma.
Kuningas istus nagu alati oma istmel, seinaäärsel istmel. Kui
Joonatan tõusis, istus ainult Abner Sauli kõrval ja Taaveti koht oli tühi.
Aga Saul ei öelnud sel päeval midagi, sest ta mõtles: „Temale on
midagi juhtunud, ta ei ole puhas, ta ei ole kindlasti mitte puhas.”
Aga kui järgmisel päeval, teisel noorkuu päeval, Taaveti koht
tühi oli, küsis Saul oma pojalt Joonatanilt: „Mispärast ei ole Iisai
poeg nii eile kui täna leivale tulnud?”
Ja Joonatan kostis Saulile: „Taavet palus mind väga, et ta võiks
minna Petlemma;
ta ütles: Luba mind ometi, sest meil on linnas suguvõsa ohver ja
mu vend kutsus mind; kui ma nüüd su silmis armu leian, siis lase mind
minna oma vendi vaatama! Sellepärast ei ole ta tulnud kuninga lauda.”
Siis Sauli viha süttis põlema Joonatani vastu ja ta ütles
temale: „Sina vastuhakkaja värdjas! Kas ma ei tea, et sa oled valinud
Iisai poja häbiks enesele ja häbiks oma ema häbemele!
Niikaua kui Iisai poeg maa peal elab, ei ole sina ega su
kuningriik kindel. Ja nüüd läkita kedagi ja too ta minu juurde, sest
ta on surmalaps!”
Aga Joonatan kostis oma isale Saulile ja küsis temalt: „Miks on
vaja teda surmata? Mis ta on teinud?”
Aga Saul viskas piigi tema suunas, et teda läbi torgata; nüüd
mõistis Joonatan, et ta isa oli otsustanud Taaveti tappa.
Ja Joonatan tõusis lauast tulise vihaga ega võtnud leiba teisel
noorkuu päeval, sest ta oli mures Taaveti pärast, oli ju tema isa
teda mõnitanud.
Järgmisel hommikul läks Joonatan Taavetile määratud ajal väljale
ja tal oli kaasas üks väike poiss.
Ja ta ütles oma poisile: „Jookse ja otsi nooli, mis ma ammun!”
Poiss jooksis ja ta ise ambus noole temast mööda.
Ja kui poiss jõudis sinna paika, kus oli Joonatani ammutud nool,
hüüdis Joonatan poisile järele ja küsis: „Eks ole nool sinust
eespool?”
Ja Joonatan hüüdis poisile järele: „Rutta nobedasti, ära
seisa!”
Ja Joonatani poiss noppis noole ning tuli oma isanda juurde.
Aga poiss ei teadnud midagi, ainult Joonatan ja Taavet teadsid
seda asja.
Ja Joonatan andis oma sõjariistad poisile, kes oli koos temaga,
ja ütles temale: „Mine vii linna!”
Kui poiss oli läinud, tõusis Taavet üles lõuna poolt ja heitis
silmili maha ning kummardas kolm korda; siis nad suudlesid teineteist
ja nutsid üheskoos, Taavet kõige rohkem.
Siis ütles Joonatan Taavetile: „Mine rahuga, jäägu nõnda, nagu
me mõlemad Issanda nime juures oleme vandunud ja öelnud: Issand olgu
igavesti tunnistajaks minu ja sinu vahel, minu soo ja sinu soo
vahel!”