2Hanna kiituslaulJa Hanna palvetas ning ütles:
„Mu süda rõõmutseb Issandas,
Issandas üleneb mu sarv kõrgele.
Mu suu on laialt lahti
mu vaenlaste vastu,
sest ma olen rõõmus sinu abi pärast.
Ükski pole nii püha kui Issand,
sest ei ole muud kui sina,
ükski pole kalju nagu meie Jumal.
Ärge rääkige üha nii kõrgilt
ärgu tulgu ülbust teie suudest!
Sest Issand on kõikteadja Jumal
ja tema uurib tegusid.
Kangelaste ammud murtakse katki,
aga komistajad vöötavad endid jõuga.
Küllastunud kauplevad endid leiva eest,
aga näljastel lõpeb nälg.
Sigimatu sünnitab seitse last,
aga lasterikas närbub.
Issand surmab ja teeb elavaks,
viib alla hauda ja toob jälle üles.
Issand teeb vaeseks ja teeb rikkaks,
tema alandab, aga ülendab ka.
Tema tõstab tähtsusetu põrmust,
tema ülendab viletsa tuhaasemelt,
pannes neid istuma õilsate juurde
ja lastes neid pärida aujärgi.
Sest Issanda päralt on maa toed
ja nende peale on ta seadnud maailma.
Tema hoiab oma vagade jalgu,
aga õelad peavad pimeduses vaikima,
sest ükski ei saa võimust
omast jõust.
Issanda vastu riidlejad kohkuvad,
taevast müristab Kõigekõrgem.
Issand mõistab kohut maailma äärtele,
annab rammu oma kuningale
ja ülendab oma võitu sarve.”
Siis Elkana läks koju Raamasse, aga poiss teenis Issandat
preester Eeli juhatusel.
Eeli kõlvatud pojadAga Eeli pojad olid kõlvatud, nad ei tahtnud tunnustada Issandat
ega seda, mis preestril oli õigus rahvalt saada. Iga kord, kui keegi
ohvrit ohverdas, tuli preestri sulane liha keetmise ajal,
kolmeharuline kahvel käes,
ja pistis selle katlasse või keedupotti või patta või anumasse
- kõik, mis kahvel üles tõi, võttis preester enesele; nõnda
talitasid nad kõigi Iisraeli lastega, kes tulid sinna Siilosse.
Nõndasamuti tuli enne rasva põletamist preestri sulane ja ütles
mehele, kes ohverdas: „Anna liha preestrile küpsetamiseks! Sest tema
ei taha sinult keedetud liha, vaid tahab toorest.”
Kui mees temale ütles: „Põletatagu enne rasv, nagu peab põletama,
ja võta siis enesele, nagu su hing himustab!”, siis ta vastas: „Anna
aga nüüd! Ja kui mitte, siis ma võtan vägisi!”
Seepärast oli noorte meeste patt Issanda ees väga suur, sest
inimesed hakkasid Issanda roaohvrit halvustama.
Aga Saamuel teenis Issanda ees, kuigi oli nooruke, riietatud
linasesse õlarüüsse.
Ja ta ema valmistas temale väikese ülekuue ning viis selle
temale igal aastal, kui ta läks oma mehega iga-aastast ohvrit ohverdama.
Ja Eeli õnnistas Elkanat ja tema naist ning ütles: „Issand andku
sulle sellest naisest järeltulijaid palutu asemele, kelle ta oli
palunud Issandale!” Siis nad läksid taas oma kodupaika.
Ja Issand kandis hoolt Hanna eest, nii et ta jäi lapseootele ja
tõi ilmale veel kolm poega ja kaks tütart. Aga poiss Saamuel kasvas üles
Issanda juures.
Eeli oli aga väga vana ja pidi kuulma kõike, mida ta pojad tegid
kogu Iisraelile ja kuidas nad magasid naistega, kes olid teenistuses
kogudusetelgi juures.
Ta ütles neile: „Miks te teete niisuguseid asju, neid halbu asju,
millest ma kogu sellelt rahvalt kuulen?
Ei, mitte nõnda, mu pojad! Ei ole head need kuuldused, mida ma
kuulen Issanda rahvast levitavat.
Kui inimene teeb pattu inimese vastu, siis on Jumal temale
vahemeheks; aga kui inimene teeb pattu Jumala vastu, kes võiks siis
olla temale vahemeheks?” Aga nemad ei kuulanud oma isa häält,
sest Issand soovis neid surmata.
Aga poiss Saamuel edenes kasvus ja meeldivuses niihästi Issanda
kui inimeste juures.
Ja Eeli juurde tuli üks jumalamees ning ütles temale: „Nõnda
ütleb Issand: Eks ma ole ennast su isa soole selgesti ilmutanud, kui
nad alles olid Egiptuses vaarao koja võimuses?
Mina valisin tema kõigist Iisraeli suguharudest enesele
preestriks, et ta ohverdaks mu altaril, põletaks suitsutusrohtu,
kannaks mu palge ees õlarüüd; ja ma andsin su isa soole
kõik Iisraeli laste tuleohvrid.
Mispärast te halvustate mu tapa- ja roaohvreid, mis ma oma
elamus olen seadnud? Sa austad oma poegi rohkem kui mind, et te endid
nuumate parimaga kõigist mu Iisraeli rahva roaohvreist!
Sellepärast ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Mina olen tõesti
öelnud: Sinu sugu ja su isa sugu peavad igavesti elama minu ees! Aga
nüüd ütleb Issand: Jäägu see minust kaugele! Sest kes austab mind,
seda austan mina, ja kes mind põlgab, saab põlatavaks.
Vaata, päevad tulevad ja ma raiun ära sinu käsivarre ja su isa
soo käsivarre, nõnda et ükski su soos ei ela vanaks.
Ja sa saad näha mu elamut kitsikuses, kõige selle eest, mis ta
Iisraelile head pidi tegema. Ja ükski su soos ei ela iial vanaks.
Aga ma ei hävita sul mitte kõiki oma altari juurest, et mitte
kustutada su silmi ja rammestada su hinge, kuid enamik sinu
soost peab surema meheeas!
Ja sulle olgu tähiseks see, mis juhtub su mõlema pojaga,
Hofni ja Piinehasiga: mõlemad surevad samal päeval!
Aga ma lasen enesele tõusta ühe ustava preestri, kes teeb mu
südame ja hinge järgi; ja mina ehitan temale kindla koja, et ta saaks
alaliselt elada mu võitu ees.
Ja igaüks, kes su soost järele jääb, tuleb teda kummardama
hõbetüki ja leivakakukese pärast ning ütleb: „Võta mind ometi mõnesse
preestriteenistusse, et saaksin süüa palukese leiba!””
„Mu süda rõõmutseb Issandas,
Issandas üleneb mu sarv kõrgele.
Mu suu on laialt lahti
mu vaenlaste vastu,
sest ma olen rõõmus sinu abi pärast.
Ükski pole nii püha kui Issand,
sest ei ole muud kui sina,
ükski pole kalju nagu meie Jumal.
Ärge rääkige üha nii kõrgilt
ärgu tulgu ülbust teie suudest!
Sest Issand on kõikteadja Jumal
ja tema uurib tegusid.
Kangelaste ammud murtakse katki,
aga komistajad vöötavad endid jõuga.
Küllastunud kauplevad endid leiva eest,
aga näljastel lõpeb nälg.
Sigimatu sünnitab seitse last,
aga lasterikas närbub.
Issand surmab ja teeb elavaks,
viib alla hauda ja toob jälle üles.
Issand teeb vaeseks ja teeb rikkaks,
tema alandab, aga ülendab ka.
Tema tõstab tähtsusetu põrmust,
tema ülendab viletsa tuhaasemelt,
pannes neid istuma õilsate juurde
ja lastes neid pärida aujärgi.
Sest Issanda päralt on maa toed
ja nende peale on ta seadnud maailma.
Tema hoiab oma vagade jalgu,
aga õelad peavad pimeduses vaikima,
sest ükski ei saa võimust
omast jõust.
Issanda vastu riidlejad kohkuvad,
taevast müristab Kõigekõrgem.
Issand mõistab kohut maailma äärtele,
annab rammu oma kuningale
ja ülendab oma võitu sarve.”
Siis Elkana läks koju Raamasse, aga poiss teenis Issandat
preester Eeli juhatusel.
Eeli kõlvatud pojadAga Eeli pojad olid kõlvatud, nad ei tahtnud tunnustada Issandat
ega seda, mis preestril oli õigus rahvalt saada. Iga kord, kui keegi
ohvrit ohverdas, tuli preestri sulane liha keetmise ajal,
kolmeharuline kahvel käes,
ja pistis selle katlasse või keedupotti või patta või anumasse
- kõik, mis kahvel üles tõi, võttis preester enesele; nõnda
talitasid nad kõigi Iisraeli lastega, kes tulid sinna Siilosse.
Nõndasamuti tuli enne rasva põletamist preestri sulane ja ütles
mehele, kes ohverdas: „Anna liha preestrile küpsetamiseks! Sest tema
ei taha sinult keedetud liha, vaid tahab toorest.”
Kui mees temale ütles: „Põletatagu enne rasv, nagu peab põletama,
ja võta siis enesele, nagu su hing himustab!”, siis ta vastas: „Anna
aga nüüd! Ja kui mitte, siis ma võtan vägisi!”
Seepärast oli noorte meeste patt Issanda ees väga suur, sest
inimesed hakkasid Issanda roaohvrit halvustama.
Aga Saamuel teenis Issanda ees, kuigi oli nooruke, riietatud
linasesse õlarüüsse.
Ja ta ema valmistas temale väikese ülekuue ning viis selle
temale igal aastal, kui ta läks oma mehega iga-aastast ohvrit ohverdama.
Ja Eeli õnnistas Elkanat ja tema naist ning ütles: „Issand andku
sulle sellest naisest järeltulijaid palutu asemele, kelle ta oli
palunud Issandale!” Siis nad läksid taas oma kodupaika.
Ja Issand kandis hoolt Hanna eest, nii et ta jäi lapseootele ja
tõi ilmale veel kolm poega ja kaks tütart. Aga poiss Saamuel kasvas üles
Issanda juures.
Eeli oli aga väga vana ja pidi kuulma kõike, mida ta pojad tegid
kogu Iisraelile ja kuidas nad magasid naistega, kes olid teenistuses
kogudusetelgi juures.
Ta ütles neile: „Miks te teete niisuguseid asju, neid halbu asju,
millest ma kogu sellelt rahvalt kuulen?
Ei, mitte nõnda, mu pojad! Ei ole head need kuuldused, mida ma
kuulen Issanda rahvast levitavat.
Kui inimene teeb pattu inimese vastu, siis on Jumal temale
vahemeheks; aga kui inimene teeb pattu Jumala vastu, kes võiks siis
olla temale vahemeheks?” Aga nemad ei kuulanud oma isa häält,
sest Issand soovis neid surmata.
Aga poiss Saamuel edenes kasvus ja meeldivuses niihästi Issanda
kui inimeste juures.
Ja Eeli juurde tuli üks jumalamees ning ütles temale: „Nõnda
ütleb Issand: Eks ma ole ennast su isa soole selgesti ilmutanud, kui
nad alles olid Egiptuses vaarao koja võimuses?
Mina valisin tema kõigist Iisraeli suguharudest enesele
preestriks, et ta ohverdaks mu altaril, põletaks suitsutusrohtu,
kannaks mu palge ees õlarüüd; ja ma andsin su isa soole
kõik Iisraeli laste tuleohvrid.
Mispärast te halvustate mu tapa- ja roaohvreid, mis ma oma
elamus olen seadnud? Sa austad oma poegi rohkem kui mind, et te endid
nuumate parimaga kõigist mu Iisraeli rahva roaohvreist!
Sellepärast ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Mina olen tõesti
öelnud: Sinu sugu ja su isa sugu peavad igavesti elama minu ees! Aga
nüüd ütleb Issand: Jäägu see minust kaugele! Sest kes austab mind,
seda austan mina, ja kes mind põlgab, saab põlatavaks.
Vaata, päevad tulevad ja ma raiun ära sinu käsivarre ja su isa
soo käsivarre, nõnda et ükski su soos ei ela vanaks.
Ja sa saad näha mu elamut kitsikuses, kõige selle eest, mis ta
Iisraelile head pidi tegema. Ja ükski su soos ei ela iial vanaks.
Aga ma ei hävita sul mitte kõiki oma altari juurest, et mitte
kustutada su silmi ja rammestada su hinge, kuid enamik sinu
soost peab surema meheeas!
Ja sulle olgu tähiseks see, mis juhtub su mõlema pojaga,
Hofni ja Piinehasiga: mõlemad surevad samal päeval!
Aga ma lasen enesele tõusta ühe ustava preestri, kes teeb mu
südame ja hinge järgi; ja mina ehitan temale kindla koja, et ta saaks
alaliselt elada mu võitu ees.
Ja igaüks, kes su soost järele jääb, tuleb teda kummardama
hõbetüki ja leivakakukese pärast ning ütleb: „Võta mind ometi mõnesse
preestriteenistusse, et saaksin süüa palukese leiba!””