1 Ja Saul rääkis oma pojale Joonatanile ja kõigile oma sulaseile,
et nad surmaksid Taaveti; aga Sauli pojale Joonatanile meeldis Taavet
väga.
2 Ja Joonatan teatas Taavetile, öeldes: „Mu isa Saul püüab sind
surmata. Ole siis nüüd hommikul valvel, jää varjule ja peida ennast!
3 Mina aga lähen ja seisan oma isa kõrvale väljal, kus sinagi oled,
ja ma räägin isaga sinu pärast; kui ma midagi märkan, siis ma teatan
sulle.”
4 Ja Joonatan kõneles Taavetist head oma isale Saulile ning ütles
temale: „Kuningas ärgu tehku pattu oma sulase Taaveti vastu, sest
tema ei ole sinu vastu pattu teinud ja pealegi on ta teod olnud
sulle väga head!
5 Ta pani kaalule oma elu ja lõi vilisti maha, ja Issand
andis nõnda kogu Iisraelile suure võidu; sa nägid seda ise ja olid
rõõmus. Miks sa tahad nüüd teha pattu süütu vere vastu ja Taaveti
põhjuseta surmata?”
6 Ja Saul kuulas Joonatani häält ning Saul vandus: „Nii tõesti kui
Issand elab, teda ei surmata!”
7 Siis Joonatan kutsus Taaveti ja andis temale edasi kõik
need sõnad; ja Joonatan viis Taaveti Sauli juurde ning Taavet oli
Sauli teenistuses nagu ennegi.
8 Ja jälle puhkes sõda; ja Taavet läks välja ning sõdis vilistite
vastu ja lõi neid suure kaotusega, nõnda et nad põgenesid tema eest.
9 Aga kuri vaim Issandalt tuli Sauli peale; ta istus oma kojas ja
tal oli piik käes, kuna Taavet mängis oma käega kannelt.
10 Saul püüdis lüüa Taavetit piigiga seina külge, aga tema
põikas kõrvale Sauli eest, kes lõi piigi seinasse; ja Taavet põgenes
ning pääses sel ööl.
11 Siis läkitas Saul käskjalad Taaveti koja juurde teda varitsema
ja hommikul surmama. Aga Taaveti naine Miikal teatas Taavetile,
öeldes: „Kui sa oma hinge sel ööl ei päästa, surmatakse sind homme.”
12 Ja Miikal laskis Taaveti läbi akna alla; ta läks ja põgenes ning
pääses.
13 Miikal aga võttis teeravi ja asetas voodisse, pani selle pea
katteks kitsekarvust võrgu ja kattis selle vaibaga.
14 Kui Saul läkitas käskjalad Taavetit tooma, siis ütles Miikal:
„Ta on haige.”
15 Siis Saul läkitas käskjalad Taavetit vaatama, öeldes: „Tooge ta
voodiga minu juurde, et ma ta surmaksin!”
16 Ja kui käskjalad tulid, vaata, siis oli voodis teerav, pea
katteks kitsekarvust võrk.
17 Ja Saul küsis Miikalilt: „Mispärast sa petsid mind nõnda ja
lasksid mu vaenlasel pääseda?” Ja Miikal vastas Saulile: „Tema ütles
mulle: Lase mind minna, muidu ma tapan su!”
18 Ja Taavet põgenes ja pääses ning tuli Saamueli juurde Raamasse
ja jutustas temale kõik, mis Saul temale oli teinud. Siis läksid
tema ja Saamuel Naajotisse ning jäid sinna.
19 Ja Saulile teatati ning öeldi: „Vaata, Taavet on Raama
Naajotis.”
20 Siis Saul läkitas käskjalad Taavetit tooma; aga kui need nägid
prohvetlikult kõnelevate prohvetite salka ja Saamueli seisvat
ülevaatajana nende üle, siis tuli Jumala Vaim Sauli käskjalgade
peale ja nemadki hakkasid prohvetlikult rääkima.
21 Kui sellest Saulile teatati, siis ta läkitas teised käskjalad,
aga needki hakkasid prohvetlikult rääkima; siis läkitas Saul veel
kolmandad käskjalad, aga needki hakkasid prohvetlikult rääkima.
22 Siis ta läks ka ise Raamasse. Ja kui ta jõudis suure kaevu
juurde Sekusse ja küsis ning ütles: „Kus on Saamuel ja Taavet?”, siis
vastati: „Vaata, Raama Naajotis.”
23 Siis ta läks sealt Raama Naajoti poole ja Jumala Vaim tuli ka
tema peale; ja ta aina läks ning kõneles prohvetlikult, kuni ta jõudis
Raama Naajotisse.
24 Ja temagi võttis oma riided seljast ja temagi kõneles
prohvetlikult Saamueli ees ning lamas alasti kogu selle päeva ja kogu
selle öö; sellepärast on ütluseks: „Kas ka Saul on prohvetite
hulgas?”