18Joonatani ja Taaveti sõprusJa kui Taavet oli kõneluse Sauliga lõpetanud, siis oli Joonatani hing
nagu ühte köidetud Taaveti hingega ja Joonatan armastas teda nagu oma
hinge.
Ja Saul võttis tema selsamal päeval enese juurde ega lasknud teda
minna tagasi isakodusse.
Ja Joonatan tegi Taavetiga liidu, sest ta armastas teda nagu oma hinge.
Ja Joonatan võttis ära oma ülekuue, mis tal seljas oli, ja andis
Taavetile, nõndasamuti oma muud riided koos oma mõõga, ammu ja vööga.
Ja Taavet läks välja ning oli edukas kõikjal, kuhu Saul teda
läkitas; Saul pani tema sõjameeste üle ja see meeldis kogu rahvale,
ka Sauli sulastele.
Saul hakkab Taavetit taga kiusamaJa kui nad olid kodu poole tulemas, pärast seda kui Taavet oli
vilisti maha löönud, läksid naised kõigist Iisraeli linnadest lauldes ja
tantsides kuningas Saulile vastu, olles rõõmsad trummide ja simblitega.
Ja tantsivad naised laulsid vastastikku ning ütlesid:
„Saul lõi maha oma tuhat,
aga Taavet oma kümme tuhat!”
Siis Sauli viha süttis väga põlema, sest seesugune kõne oli ta
meelest paha, ja ta ütles: „Taavetile annavad nad kümme tuhat, aga
minule annavad tuhat! Nüüd puudub tal veel ainult kuningriik!”
Ja sellest päevast alates hakkas Saul Taavetile kõõrdi vaatama.
Järgmisel päeval tuli kuri vaim Jumalalt võimsasti Sauli peale
ja ta märatses kojas: Taavet mängis siis oma käega kannelt nagu alati,
aga Saulil oli piik käes.
Ja Saul viskas piigi ning mõtles: „Ma naelutan Taaveti seina
külge.” Aga Taavet tõmbus kaks korda tema eest kõrvale.
Saul kartis Taavetit, sest Issand oli temaga, olles aga Saulist lahkunud.
Siis Saul eemaldas Taaveti oma ligidusest ja pani ta
tuhandepealikuks; nõnda läks Taavet välja ja tuli tagasi rahva eesotsas.
Taavetil oli edu kõigil oma teedel ja Issand oli temaga.
Kui Saul nägi, et tal oli suur edu, siis ta tundis tema ees hirmu.
Aga kogu Iisrael ja Juuda armastas Taavetit, kui ta läks välja
ja tuli tagasi nende eesotsas.
Siis ütles Saul Taavetile: „Vaata, ma annan sulle naiseks oma
vanema tütre Meerabi; ole mul ainult vahva ja võitle Issanda
võitlusi!” Sest Saul mõtles: „Ärgu tabagu teda minu käsi, vaid tabagu
teda vilistite käsi!”
Aga Taavet vastas Saulile: „Mis olen mina ja mis on mu
elu, mu isa suguvõsa Iisraelis, et võiksin saada kuninga väimeheks?”
Ja kui aeg tuli, mil Sauli tütar Meerab pidi antama Taavetile,
anti ta naiseks meholatlasele Adrielile.
Aga Sauli tütar Miikal armastas Taavetit; ja kui sellest Saulile
teatati, siis oli see asi temale meelepärane.
Saul mõtles: „Ma annan Miikali temale, et too saaks talle
püüdepaelaks ja et teda tabaks vilistite käsi.” Ja Saul ütles
Taavetile: „Sa võid nüüd teisega saada mu väimeheks.”
Ja Saul käskis oma sulast: „Rääkige Taavetiga salaja ja öelge:
Vaata, kuningal on sinust hea meel ja kõik ta sulased armastavad
sind: seepärast hakka nüüd kuninga väimeheks!”
Ja Sauli sulased kõnelesid need sõnad Taaveti kõrvu; aga Taavet
ütles: „On siis teie meelest lihtne asi hakata kuninga väimeheks? Mina
olen ju vaene ja tähtsuseta mees.”
Ja Saulile jutustasid tema sulased, öeldes: „Taavet on rääkinud
seesuguseid sõnu.”
Siis ütles Saul: „Öelge Taavetile nõnda: Kuningas ei hooli
mõrsjahinnast, vaid sajast vilistite eesnahast, et kätte maksta
kuninga vaenlastele.” Aga Saul arvestas, et Taavet langeb vilistite
käe läbi.
Ja kui tema sulased need sõnad Taavetile edasi andsid, siis oli
Taaveti meelest õige hakata kuninga väimeheks; ja enne kui aeg oli
täis saanud,
võttis Taavet kätte ja läks, tema ja ta mehed, ja lõi
vilistitest maha kakssada meest; ja Taavet tõi nende eesnahad
täiearvuliselt kuningale, et saada kuninga väimeheks; ja Saul andis
temale naiseks oma tütre Miikali.
Saul nägi ja mõistis, et Issand oli Taavetiga; ja Miikal, Sauli
tütar, armastas Taavetit.
Aga Saul kartis Taavetit üha enam; ja Saul oli Taaveti
vaenlane kogu eluaja.
Aga vilistite vürstid tulid sõtta; ja iga kord, kui nad tulid
välja, sündis, et Taavetil oli rohkem edu kui kõigil teistel Sauli
sulastel; ja tema nimi oli väga austatud.
nagu ühte köidetud Taaveti hingega ja Joonatan armastas teda nagu oma
hinge.
Ja Saul võttis tema selsamal päeval enese juurde ega lasknud teda
minna tagasi isakodusse.
Ja Joonatan tegi Taavetiga liidu, sest ta armastas teda nagu oma hinge.
Ja Joonatan võttis ära oma ülekuue, mis tal seljas oli, ja andis
Taavetile, nõndasamuti oma muud riided koos oma mõõga, ammu ja vööga.
Ja Taavet läks välja ning oli edukas kõikjal, kuhu Saul teda
läkitas; Saul pani tema sõjameeste üle ja see meeldis kogu rahvale,
ka Sauli sulastele.
Saul hakkab Taavetit taga kiusamaJa kui nad olid kodu poole tulemas, pärast seda kui Taavet oli
vilisti maha löönud, läksid naised kõigist Iisraeli linnadest lauldes ja
tantsides kuningas Saulile vastu, olles rõõmsad trummide ja simblitega.
Ja tantsivad naised laulsid vastastikku ning ütlesid:
„Saul lõi maha oma tuhat,
aga Taavet oma kümme tuhat!”
Siis Sauli viha süttis väga põlema, sest seesugune kõne oli ta
meelest paha, ja ta ütles: „Taavetile annavad nad kümme tuhat, aga
minule annavad tuhat! Nüüd puudub tal veel ainult kuningriik!”
Ja sellest päevast alates hakkas Saul Taavetile kõõrdi vaatama.
Järgmisel päeval tuli kuri vaim Jumalalt võimsasti Sauli peale
ja ta märatses kojas: Taavet mängis siis oma käega kannelt nagu alati,
aga Saulil oli piik käes.
Ja Saul viskas piigi ning mõtles: „Ma naelutan Taaveti seina
külge.” Aga Taavet tõmbus kaks korda tema eest kõrvale.
Saul kartis Taavetit, sest Issand oli temaga, olles aga Saulist lahkunud.
Siis Saul eemaldas Taaveti oma ligidusest ja pani ta
tuhandepealikuks; nõnda läks Taavet välja ja tuli tagasi rahva eesotsas.
Taavetil oli edu kõigil oma teedel ja Issand oli temaga.
Kui Saul nägi, et tal oli suur edu, siis ta tundis tema ees hirmu.
Aga kogu Iisrael ja Juuda armastas Taavetit, kui ta läks välja
ja tuli tagasi nende eesotsas.
Siis ütles Saul Taavetile: „Vaata, ma annan sulle naiseks oma
vanema tütre Meerabi; ole mul ainult vahva ja võitle Issanda
võitlusi!” Sest Saul mõtles: „Ärgu tabagu teda minu käsi, vaid tabagu
teda vilistite käsi!”
Aga Taavet vastas Saulile: „Mis olen mina ja mis on mu
elu, mu isa suguvõsa Iisraelis, et võiksin saada kuninga väimeheks?”
Ja kui aeg tuli, mil Sauli tütar Meerab pidi antama Taavetile,
anti ta naiseks meholatlasele Adrielile.
Aga Sauli tütar Miikal armastas Taavetit; ja kui sellest Saulile
teatati, siis oli see asi temale meelepärane.
Saul mõtles: „Ma annan Miikali temale, et too saaks talle
püüdepaelaks ja et teda tabaks vilistite käsi.” Ja Saul ütles
Taavetile: „Sa võid nüüd teisega saada mu väimeheks.”
Ja Saul käskis oma sulast: „Rääkige Taavetiga salaja ja öelge:
Vaata, kuningal on sinust hea meel ja kõik ta sulased armastavad
sind: seepärast hakka nüüd kuninga väimeheks!”
Ja Sauli sulased kõnelesid need sõnad Taaveti kõrvu; aga Taavet
ütles: „On siis teie meelest lihtne asi hakata kuninga väimeheks? Mina
olen ju vaene ja tähtsuseta mees.”
Ja Saulile jutustasid tema sulased, öeldes: „Taavet on rääkinud
seesuguseid sõnu.”
Siis ütles Saul: „Öelge Taavetile nõnda: Kuningas ei hooli
mõrsjahinnast, vaid sajast vilistite eesnahast, et kätte maksta
kuninga vaenlastele.” Aga Saul arvestas, et Taavet langeb vilistite
käe läbi.
Ja kui tema sulased need sõnad Taavetile edasi andsid, siis oli
Taaveti meelest õige hakata kuninga väimeheks; ja enne kui aeg oli
täis saanud,
võttis Taavet kätte ja läks, tema ja ta mehed, ja lõi
vilistitest maha kakssada meest; ja Taavet tõi nende eesnahad
täiearvuliselt kuningale, et saada kuninga väimeheks; ja Saul andis
temale naiseks oma tütre Miikali.
Saul nägi ja mõistis, et Issand oli Taavetiga; ja Miikal, Sauli
tütar, armastas Taavetit.
Aga Saul kartis Taavetit üha enam; ja Saul oli Taaveti
vaenlane kogu eluaja.
Aga vilistite vürstid tulid sõtta; ja iga kord, kui nad tulid
välja, sündis, et Taavetil oli rohkem edu kui kõigil teistel Sauli
sulastel; ja tema nimi oli väga austatud.