1 Ja Joosep läks ja teatas vaaraole ning ütles: „Mu isa ja vennad
ja nende lambad, kitsed ja veised ja kõik, mis neil oli, on tulnud
Kaananimaalt, ja vaata, nad on Gooseni maakonnas.”
2 Ja ta võttis oma vendade hulgast viis meest ja tõi need vaarao
ette.
3 Ja vaarao küsis tema vendadelt: „Mis teie amet on?” Ja nad
vastasid vaaraole: „Su sulased on lambakarjased, niihästi meie
ise kui meie isad.”
4 Ja nad ütlesid vaaraole: „Me oleme maale tulnud võõrastena elama,
sest su sulaste karjale ei olnud sööta, kuna Kaananimaal on kange
nälg. Luba siis nüüd oma sulaseid elada Gooseni maakonnas!”
5 Ja vaarao rääkis Joosepiga, öeldes: „Sinu isa ja vennad on su
juurde tulnud.
6 Egiptusemaa on su ees lahti, pane oma isa ja vennad elama
parimasse maakonda. Elagu nad Gooseni maakonnas, ja kui sa tunned
nende hulgast tublisid mehi, siis pane need mu karja ülevaatajaiks!”
7 Siis Joosep tõi sisse oma isa Jaakobi ja pani seisma vaarao ette;
ja Jaakob õnnistas vaaraod.
8 Ja vaarao küsis Jaakobilt: „Kui palju sul eluaastaid on?”
9 Ja Jaakob vastas vaaraole: „Aastaid, mis ma võõrana olen elanud,
on sada kolmkümmend aastat. Piskud ja kurjad on olnud mu eluaastad ja
need ei ulatu mu isade eluaastateni nende võõrsiloleku ajal.”
10 Siis Jaakob õnnistas vaaraod ja läks ära vaarao juurest.
11 Ja Joosep paigutas oma isa ja vennad elama ja andis neile
maaomandi Egiptusemaal kõige paremas maakonnas, Raamsese maakonnas,
nagu vaarao oli käskinud.
12 Ja Joosep hoolitses leivaga oma isa ja vendade ja kogu isa pere
eest, vastavalt nende väetite laste suudele.
13 Aga kogu maal ei olnud leiba, sest näljahäda oli väga kange, ja
Egiptusemaa ja Kaananimaa olid näljast nõrkemas.
14 Ja Joosep kogus kokku kõik Egiptusemaal ja Kaananimaal leiduva
raha vilja eest, mida osteti; ja Joosep viis raha vaarao kotta.
15 Kui raha oli lõppenud Egiptusemaalt ja Kaananimaalt, siis tulid
kõik egiptlased Joosepi juurde, öeldes: „Anna meile leiba! Kas peame
su silma ees surema, sellepärast et raha on otsas?”
16 Ja Joosep vastas: „Andke oma loomad ja mina annan teile nende
eest, kui raha on otsas.”
17 Ja nad tõid oma loomad Joosepile ja Joosep andis neile leiba
hobuste, lamba- ja kitsekarjade, veisekarjade ja eeslite eest; nõnda
muretses ta neile sel aastal leiba kõigi nende loomade eest.
18 Kui see aasta lõppes, siis järgmisel aastal tulid nad tema
juurde ja ütlesid temale: „Me ei saa oma isandale salata, et raha on
otsas ja loomakarjad on meie isanda käes. Meil ei ole isanda ees
muud üle jäänud kui ainult meie ihud ja põllumaa.
19 Kas peame su silma ees surema, niihästi me ise kui meie põllud?
Osta meid ja meie põllud leiva eest, et me oma põldudega saaksime
vaaraole orjadeks! Anna meile seemet, et jääksime elama ega sureks ja
et põllud ei jääks tühjaks!”
20 Siis Joosep ostis vaaraole kogu Egiptuse põllumaa, sest
egiptlased müüsid igaüks oma põllu, sellepärast et nälg ahistas
neid. Nõnda sai maa vaarao omaks.
21 Ja ta tegi rahva tema orjaks, Egiptuse ühest äärest teiseni.
22 Ainult preestrite põldusid ta ei ostnud, sest preestritel oli
sissetulek vaaraolt ja nemad elatusid sissetulekust, mida vaarao
neile andis; seepärast nemad ei müünud oma põldusid.
23 Ja Joosep ütles rahvale: „Vaata, ma olen nüüd ostnud teid ja
teie põllud vaaraole. Näe, siin on teile seemet, külvake see
põldudele!
24 Aga saagist peate andma viiendiku vaaraole, kuna neli osa jäägu
teie kätte teile põlluseemneks, samuti toiduks teile ja neile, kes
teie peredes on, ja toiduks teie väetitele lastele.”
25 Ja nad vastasid: „Sina oled meid elus hoidnud! Kui leiame armu
oma isanda silmis, siis jääme vaaraole orjadeks.”
26 Ja Joosep tegi selle seaduseks Egiptuse põllumaa kohta
tänapäevani, et vaaraole saab viiendik; ainult preestrite põllud ei
saanud vaarao omaks.
27 Ja Iisrael jäi elama Egiptusemaale Gooseni maakonda; nad jäid
sinna paigale, olid viljakad ja neid sai väga palju.
28 Ja Jaakob elas Egiptusemaal seitseteist aastat, ja Jaakobi
päevi, tema eluaastaid, oli sada nelikümmend seitse aastat.
29 Kui Iisraeli surmapäev ligines, siis ta kutsus oma poja Joosepi
ning ütles temale: „Kui ma nüüd olen su silmis armu leidnud, siis
pane oma käsi mu puusa alla ja osuta mulle heldust ja truudust: ära
mata mind Egiptusesse,
30 sest ma tahan magada oma vanemate juures. Vii mind Egiptusest
ära ja mata nende hauda!” Ja ta vastas: „Ma teen su sõna järgi!”
31 Ja tema ütles: „Vannu mulle!” Ja ta vandus temale. Siis Iisrael
kummardas voodi peatsi poole.