1 Ja Joosep viidi alla Egiptusesse; ja egiptlane Pootifar, vaarao
hoovkondlane, ihukaitsepealik, ostis tema ismaeliitidelt, kes
olid ta sinna toonud.
2 Aga Issand oli Joosepiga ja tema oli mees, kellel kõik asjad
korda läksid; ja ta elas oma isanda, egiptlase kojas.
3 Ka tema isand nägi, et Issand oli temaga ja et kõik, mis ta tegi,
laskis Issand tema käes korda minna.
4 Ja Joosep leidis armu tema silmis ning teenis teda; ja ta pani
tema oma koja üle, ja kõik, mis tal oli, ta andis tema kätte.
5 Ja sellest ajast peale, kui ta oli pannud tema oma koja üle, ja
kõige üle, mis tal oli, Issand õnnistas egiptlase koda Joosepi
pärast, ja Issanda õnnistus oli kõigega, mis tal oli kojas ja
väljal.
6 Ja ta jättis kõik, mis tal oli, Joosepi kätte ega teadnud
millestki, kui ainult leivast, mida ta sõi. Joosep oli jumekas
ja ilusa välimusega.
7 Nende asjaolude tõttu sündis, et ta isanda naine Joosepile silma
heitis ja ütles: „Maga mu juures!”
8 Aga ta keeldus ja ütles oma isanda naisele: „Vaata, mu isand ise
ei tea, mis kojas on, ja kõik, mis tal on, ta on andnud minu
kätte.
9 Ei ole ükski selles kojas suurem minust ja tema ei ole mulle keelanud
midagi muud kui sind, sest sa oled tema naine. Kuidas
tohiksin siis teha seda suurt kurja ja pattu oma Jumala vastu?”
10 Ja kuigi naine rääkis Joosepile iga päev, ei kuulanud see teda,
et ta magaks ta kõrval ja oleks ta juures.
11 Aga ühel päeval, kui Joosep tuli koju oma toimetusi tegema ja
ühtegi inimest pererahvast ei olnud kodus,
12 haaras ta kinni tema kuuest, öeldes: „Maga mu juures!” Aga
Joosep jättis oma kuue tema kätte, põgenes ja läks õue.
13 Ja kui naine nägi, et ta oma kuue oli jätnud tema kätte ja oli
põgenenud õue,
14 siis ta hüüdis pererahvast ja rääkis neile, öeldes: „Näete, ta
on toonud meie juurde heebrea mehe meid ära naerma! Ta tuli mu
juurde, et minuga magada, aga ma hüüdsin suure häälega,
15 ja kui ta kuulis, et ma häält tõstsin ja hüüdsin, siis ta jättis
oma kuue mu juurde, põgenes ja läks õue.”
16 Ja ta pani tema kuue enese kõrvale seniks, kui ta isand koju
tuli.
17 Ja ta rääkis temale needsamad sõnad, öeldes: „Heebrea sulane,
kelle sa oled meie juurde toonud, tuli mu juurde mind ära
naerma.
18 Aga kui ma häält tõstsin ja hüüdsin, siis ta jättis oma kuue mu
juurde ja põgenes õue.”
19 Ja kui ta isand kuulis oma naise jutustust, mida see temale
rääkis, öeldes: „Nõndaviisi on su sulane minuga teinud”, siis ta
viha süttis põlema.
20 Ja Joosepi isand võttis tema ja pani vangihoonesse, sinna paika,
kus kuninga vange kinni peeti. Siis oli ta seal vangihoones.
21 Aga Issand oli Joosepiga ja pööras tema poole oma helduse ning
tegi, et ta sai vangihoone ülema soosikuks.
22 Ja vangihoone ülem andis Joosepi kätte kõik vangid, kes olid
vangihoones, ja kõik, mis seal pidi tehtama, tegi tema.
23 Vangihoone ülem ei vaadanud millegi järele, mis oli tema käes,
sest Issand oli temaga ja mis ta tegi, Issand laskis korda
minna.