1 Aga ta kuulis Laabani poegade kõnelusi, kes ütlesid: „Jaakob on
ära võtnud kõik, mis oli meie isa päralt. Sellest, mis oli meie
isa päralt, on ta enesele soetanud kõik selle rikkuse.”
2 Ja Jaakob nägi Laabani palet, ja vaata, see ei olnud enam ta
vastu nagu enne.
3 Siis Issand ütles Jaakobile: „Mine tagasi oma isade maale ja oma
sugulaste seltsi. Mina olen sinuga!”
4 Ja Jaakob läkitas sõna ning käskis kutsuda oma karja juurde
väljale Raaheli ja Lea
5 ning ütles neile: „Ma näen teie isa palgest, et ta ei ole enam mu
vastu nagu enne. Aga mu isa Jumal oli mu juures.
6 Te ju teate, et ma olen teeninud teie isa kõigest väest.
7 Kuid teie isa narritas mind ja muutis mu palka kümme korda. Jumal
aga ei ole lubanud teda mulle kurja teha.
8 Kui ta ütles nõnda: Tähnilised saagu sinule palgaks, siis kõik
lambad ja kitsed poegisid tähnilisi. Ja kui ta ütles nõnda:
Vöödilised saagu sinule palgaks, siis kõik loomad
poegisid vöödilisi.
9 Nõnda võttis Jumal teie isa karja ja andis mulle.
10 Lammaste ja kitsede innaajal tõstsin ma oma silmad üles ja nägin unes,
vaata, et isased, kes kargasid emaseid, olid
vöödilised, tähnilised ja laigulised.
11 Ja Jumala ingel ütles mulle unes: Jaakob! Ja ma vastasin: Siin
ma olen!
12 Siis ta ütles: Tõsta ometi oma silmad üles ja vaata: kõik
isased, kes kargavad emaseid, on vöödilised, tähnilised
ja laigulised, sest ma olen näinud kõike, mis Laaban sulle teeb!
13 Mina olen Peeteli Jumal, kus sa võidsid samba, kus sa andsid
mulle tõotuse. Võta nüüd kätte, lahku siit maalt ja mine tagasi
oma sünnimaale!”
14 Siis Raahel ja Lea vastasid ning ütlesid temale: „Kas meil ongi
enam osa või omandit meie isakojas?
15 Eks ta ole pidanud meid võõraks, kuna ta meid müüs ja ise
muidugi ka meie hinna ära sõi!
16 Jah, kõik see rikkus, mille Jumal meie isalt ära võttis, on meie
ja meie laste oma. Ja nüüd tee kõik, mis Jumal sulle on öelnud!”
17 Ja Jaakob võttis kätte, tõstis oma lapsed ja naised kaamelite selga
18 ja saatis teele kogu oma karja ja kõik oma varanduse, mis ta oli
kogunud, oma karjavaranduse, mis ta Mesopotaamias oli soetanud,
et minna oma isa Iisaki juurde Kaananimaale.
19 Aga Laaban oli läinud lambaid niitma. Ja Raahel varastas
oma isa teeravikujud.
20 Jaakob kasutas süürlase Laabani teadmatust ega andnud temale
märku, et ta põgeneb.
21 Nõnda ta siis põgenes koos kõigega, mis tal oli, võttis kätte ja
läks üle jõe ning siirdus Gileadi mäestiku poole.
22 Aga kolmandal päeval anti Laabanile teada, et Jaakob oli põgenenud.
23 Tema võttis siis enesega kaasa oma suguvennad ja ajas teda taga
seitse päevateekonda ning jõudis Gileadi mäestikus temale
järele.
24 Kuid Jumal tuli süürlase Laabani juurde öösel unes ja ütles
temale: „Hoia, et sa Jaakobile ei ütle head ega halba!”
25 Kui Laaban Jaakobile järele jõudis, oli Jaakob mäestikus telgi
üles löönud, ja Laabangi suguvendadega lõi telgi üles Gileadi
mäestikku.
26 Ja Laaban ütles Jaakobile: „Mis sa oled teinud? Sa kasutasid mu
teadmatust ja viisid ära mu tütred, nagu oleksid nad olnud mõõga abil
vangistatud.
27 Miks sa põgenesid salaja ja vargsel viisil ega teatanud mulle,
et oleksin saanud sind rõõmsasti ära saata laulude, trummi ja
kandlega?
28 Sa ei lasknud mind suudelda oma poegi ja tütreid! Sa oled nüüd
talitanud mõistmatult.
29 Mul oleks meelevald teha teile kurja. Aga teie isa Jumal rääkis
minuga eile öösel, öeldes: Hoia, et sa Jaakobile ei ütle head
ega halba!
30 Nüüd oled sa küll läinud oma teed, sellepärast et sa igatsesid
nii väga oma isakoja järele. Aga mispärast sa varastasid mu
jumalad?”
31 Ja Jaakob vastas ning ütles Laabanile: „Sellepärast et ma
kartsin. Sest ma mõtlesin, et sa röövid minult oma tütred.
32 See, kelle juurest sa leiad oma jumalad, ärgu jäägu elama! Meie
suguvendade ees otsi läbi, mis mul kaasas on, ja võta ära, mis
on sinu!” Aga Jaakob ei teadnud, et Raahel oli need varastanud.
33 Ja Laaban läks Jaakobi telki ja Lea telki ja mõlema
teenija telki, aga ei leidnud midagi; ja Lea telgist
välja tulnud, läks ta Raaheli telki.
34 Kuid Raahel oli võtnud teeravid ja oli pannud need kaameli
sadula tasku ning istus ise nende peal. Ja Laaban kompas läbi
kogu telgi, aga ei leidnud midagi.
35 Ja Raahel ütles oma isale: „Ärgu süttigu viha mu isanda silmis,
et ma ei saa su ees üles tõusta, sest mul on naiste asjad!”
Nõnda ta otsis läbi, aga teeraveid ta ei leidnud.
36 Siis Jaakob vihastus ja riidles Laabaniga. Ja Jaakob kostis ning
ütles Laabanile: „Milles seisneb mu üleastumine? Mis on mu patt,
et oled mind nii tulisi jalu taga ajanud?
37 Kuna sa oled läbi otsinud kogu mu kraami, siis missuguse oma
koja riista oled sa leidnud? Pane siia minu suguvendade ja oma
suguvendade ette, et nad võiksid õigust mõista meie mõlema
vahel!
38 Ma olin sinu juures kakskümmend aastat. Su lambad ja kitsed
ei heitnud loodet ja jäärasid su karjast ma ei söönud.
39 Murtut ma sulle ei toonud, ma pidin selle hüvitama. Sa nõudsid
minult niihästi päeval kui öösel varastatut.
40 Päeval piinas mind palavus ja öösel külm, ja uni põgenes mu
silmist.
41 Nüüd ma olen olnud su kojas kakskümmend aastat. Neliteist aastat
ma teenisin sind su kahe tütre pärast ja kuus aastat lammaste ja
kitsede
pärast, ja sa muutsid mu palka kümme korda.
42 Kui minuga ei oleks olnud mu isa Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki
Kartus, siis oleksid sa mind nüüd tühje käsi ära saatnud. Jumal
on näinud mu häda ja mu kätevaeva ja on eile öösel teinud
otsuse.”
43 Siis Laaban kostis ja ütles Jaakobile: „Tütred on minu tütred ja
pojad on minu pojad ja kari on minu kari, ja kõik,
mis sa näed, on minu! Aga mida ma saaksin praegu teha oma
tütarde heaks või nende poegade heaks, keda nad on ilmale
toonud?
44 Aga tule nüüd, tehkem leping, mina ja sina, ja see olgu
tunnistajaks minu ja sinu vahel!”
45 Siis Jaakob võttis ühe kivi ja pani sambaks püsti.
46 Ja Jaakob ütles oma suguvendadele: „Korjake kive!” Ja need
võtsid kive ning kuhjasid kivikangru; ja nad sõid seal kivikangru
peal.
47 Ja Laaban pani sellele nimeks Jegar-Sahaduuta; Jaakob aga
nimetas selle Galeediks.
48 Ja Laaban ütles: „See kivikangur olgu täna tunnistajaks minu ja
sinu vahel!” Seepärast ta pani sellele nimeks Galeed
49 ja Mispa, sest ta ütles: „Issand valvab minu ja sinu vahel, kui
me teineteist enam ei näe.
50 Kui sa kohtled mu tütreid halvasti või võtad mu tütarde kõrvale
teisi naisi, ilma et ükski inimene oleks meie juures, vaata,
siis on Jumal ometi tunnistajaks minu ja sinu vahel.”
51 Siis ütles Laaban Jaakobile: „Vaata, see kivikangur, ja vaata,
see sammas, mille ma püstitasin enese ja sinu vahele, -
52 see kivikangur olgu tunnistajaks, samuti olgu see sammas
tunnistajaks, et mina ei tohi tulla sellest kivikangrust mööda
sinu juurde ja et sina ei tohi tulla sellest kivikangrust ja
sambast mööda minu juurde kurja tegema!
53 Aabrahami Jumal ja Naahori Jumal, nende vanemate Jumal, see
mõistku kohut meie vahel!” Ja Jaakob vandus oma isa Iisaki
Kartuse juures.
54 Ja Jaakob ohverdas mäe peal tapaohvri ning kutsus oma suguvennad
leiba võtma. Ja nad võtsid leiba ning jäid ööseks mäele.