24Iisakile leitakse RebekaKui Aabraham oli vana ja elatanud ning Issand oli Aabrahami
kõigiti õnnistanud,
siis ütles Aabraham vanimale sulasele oma peres, kes valitses
kõige üle, mis tal oli: „Pane nüüd oma käsi mu puusa alla!
Mina vannutan sind Issanda, taeva Jumala ja maa Jumala juures, et
sa mu pojale ei võta naist kaananlaste tütreist, kelle keskel ma
elan,
vaid et sa lähed minu maale ja mu sugulaste juurde ning võtad
sealt naise mu pojale Iisakile!”
Aga sulane ütles temale: „Võib-olla naine ei taha mulle järgneda
siia maale. Kas ma siis tõesti pean su poja viima tagasi maale,
kust sa oled ära tulnud?”
Siis ütles Aabraham temale: „Hoia, et sa ei vii mu poega sinna
tagasi!
Issand, taeva Jumal, kes minu võttis mu isakojast ja mu
sünnimaalt ja kes mulle rääkis ning vandus, öeldes: Sinu soole
ma annan selle maa! - tema ise läkitab oma ingli sinu ees, et
saaksid sealt mu pojale naise võtta.
Aga kui naine ei taha sulle järgneda, siis oled sa sellest mu
vandest vaba. Ainult ära vii mu poega sinna tagasi!”
Siis sulane pani käe oma isanda Aabrahami puusa alla ja vandus
temale selle kõne kohaselt.
Ja sulane võttis oma isanda kaamelitest kümme kaamelit ning
läks, ja tal oli oma isandalt kaasas kõiksugu kalleid asju; ta
võttis kätte ja läks Mesopotaamiasse Naahori linna.
Seal laskis ta õhtul kaamelid põlvili heita väljaspool linna
veekaevu juures sel ajal, kui veeviijad välja tulid,
ning ütles: „Issand, minu isanda Aabrahami Jumal, lase ometi see
mul täna korda minna ja tee head mu isandale Aabrahamile!
Vaata, ma seisan veeallika juures ja linnaelanike tütred tulevad
vett viima.
Sündigu siis, et tütarlaps, kellele ma ütlen: Kalluta oma
kruusi, et ma saaksin juua! ja kes vastab: Joo, ja ma joodan ka
su kaameleid! - on see, kelle sa oled määranud oma sulasele
Iisakile. Sellest ma siis tean, et sa mu isandale oled head
teinud.”
Ja veel enne kui ta rääkimise oli lõpetanud, vaata, siis tuli
välja Rebeka, kes oli sündinud Betuelile, Aabrahami venna
Naahori naise Milka pojale; ja tal oli kruus õlal.
Ja tütarlaps oli väga ilusa välimusega, alles neitsi ja mehe
poolt puutumata. Ta läks alla allika juurde, täitis kruusi ja
tuli üles.
Siis jooksis sulane temale vastu ning ütles: „Anna mulle oma
kruusist pisut vett rüübata!”
Tema vastas: „Joo, mu isand!” Ja ta tõstis kähku kruusi alla
oma käele ning andis temale juua.
Ja olles temale juua andnud, ütles ta: „Ma ammutan ka su
kaamelitele, kuni needki on joonud.”
Ja ta tühjendas kähku oma kruusi künasse ning jooksis jälle kaevule
vett ammutama ja ammutas kõigile ta kaamelitele.
Mees aga silmitses teda vaikides, et mõista, kas Issand oli ta
teekonna lasknud korda minna või mitte.
Ja kui kaamelid olid joonud, võttis mees kuldrõnga,
pooleseeklilise, ja kaks käevõru ta käte jaoks, kümme
kuldseeklit väärt,
ning küsis: „Kelle tütar sa oled? Ütle ometi mulle! On su isa
kojas meile ööbimispaika?”
Ja ta vastas temale: „Mina olen Betueli, Naahori ja Milka poja
tütar.”
Ta ütles temale veel: „Niihästi õlgi kui muud loomasööta on
meil küllalt, ööbimispaikki on olemas.”
Siis mees kummardas ja heitis Issanda ette
ning ütles: „Kiidetud olgu Issand, mu isanda Aabrahami Jumal,
kes mu isandale ei ole keelanud oma heldust ja tõde! Issand on
mind teekonnal juhtinud mu isanda vendade kotta!”
Aga tütarlaps jooksis ning teatas oma ema perele, mis oli sündinud.
Ja Rebekal oli vend, Laaban nimi; ja Laaban jooksis välja, mehe
juurde allikale.
Sest kui ta nägi rõngast ja käevõrusid oma õe kätel, ja kui ta
oli kuulnud oma õe Rebeka sõnu, kes ütles: „Nõnda rääkis mulle
see mees,” - siis ta läks selle mehe juurde, ja ennäe, see
seisis kaamelite juures allikal.
Ja ta ütles: „Tule sisse, Issanda õnnistatu! Miks sa väljas
seisad? Ma olen korda seadnud koja ja kaamelite paiga.”
Mees tuli siis kotta ja Laaban päästis kaamelid lahti, andis
õlgi ja toitu kaamelitele ning tõi vett tema ja temaga kaasas
olevate meeste jalgade pesemiseks.
Siis pandi temale rooga ette. Aga ta ütles: „Ma ei söö enne, kui
ma oma asja olen rääkinud.” Ja talle vastati: „Räägi!”
Siis ta ütles: „Mina olen Aabrahami sulane.
Issand on mu isandat väga õnnistanud, nõnda et ta on jõukaks
saanud: ta on temale andnud lambaid, kitsi ja veiseid, hõbedat ja
kulda, sulaseid ja teenijaid, kaameleid ja eesleid.
Ja Saara, mu isanda naine, on vanas eas mu isandale poja ilmale
toonud, ja sellele on ta andnud kõik, mis tal on.
Ja mu isand vannutas mind, öeldes: Sa ei tohi võtta mu pojale
naist kaananlaste tütarde seast, kelle maal ma elan,
vaid sa pead minema mu isakotta ja mu suguvõsa juurde ning sealt
võtma naise mu pojale!
Aga mina ütlesin oma isandale: Võib-olla naine ei tule minuga?
Siis ta vastas mulle: Issand, kelle palge ees ma olen käinud,
läkitab oma ingli sinuga ja laseb su teekonna korda minna, et
saad mu pojale naise võtta minu suguvõsast ja minu isakojast.
Mu vandest sa vabaned sel juhul, kui sa tuled mu suguvõsa
juurde, aga nemad ei anna sulle, siis oled mu vandest vaba.
Ma jõudsin täna allika juurde ja ütlesin: Issand, mu isanda
Aabrahami Jumal, kui sa nüüd tahad korda saata mu teekonna, mida
ma käin,
siis vaata, ma seisan veeallika juures. Kui üks neitsi tuleb
vett viima ja ma temale ütlen: Anna mulle oma kruusist pisut
vett juua!
ja kui tema mulle vastab: Joo ise, ja ma ammutan ka su
kaamelitele!, siis on tema see naine, kelle Issand on määranud mu
isanda pojale.
Veel enne kui olin kõneluse iseenesega lõpetanud, vaata, siis
tuli Rebeka, kruus õlal, ja läks alla allika juurde ning ammutas
vett. Ja ma ütlesin temale: Anna mulle juua!
Siis ta tõstis kähku kruusi õlalt alla ning ütles: Joo, ja ma
joodan ka su kaameleid! Ja mina jõin ning tema jootis mu
kaameleid.
Ja ma küsisin temalt ning ütlesin: Kelle tütar sa oled? Ja tema
vastas: Betueli, Naahori ja Milka poja tütar. Siis ma panin
temale rõnga ninasse ja käevõrud kätele,
kummardasin ning heitsin Issanda ette ja kiitsin Issandat, oma
isanda Aabrahami Jumalat, kes mind oli juhatanud õigele teele,
et saaksin võtta oma isanda vennatütre ta pojale.
Ja kui te nüüd tahate osutada heldust ja truudust mu isandale,
siis öelge mulle. Aga kui mitte, öelge sedagi mulle, ja ma
pöördun siis kas paremat või vasakut kätt!”
Seepeale vastasid Laaban ja Betuel ning ütlesid: „Issandalt on
see asi alguse saanud. Me ei või sulle sõnagi lausuda, ei halba
ega head.
Vaata, Rebeka on su ees, võta tema ja mine! Saagu ta naiseks su
isanda pojale, nõnda nagu Issand on öelnud!”
Kui Aabrahami sulane kuulis nende sõnu, siis ta kummardas maani
Issanda ees.
Ja sulane võttis välja hõbe- ja kuldriistad ja riided ning andis
Rebekale; ka tema vennale ja emale andis ta kalleid asju.
Siis nad sõid ja jõid, tema ja mehed, kes koos temaga olid, ja
nad ööbisid seal. Aga hommikul, kui nad olid tõusnud, ütles ta:
„Saatke mind nüüd mu isanda juurde!”
Aga tütarlapse vend ja ema vastasid: „Jäägu tütarlaps veel
mõneks ajaks, kas või kümneks päevakski meie juurde. Siis sa
võid minna.”
Kuid tema ütles neile: „Ärge mind viivitage, sest Issand on
lasknud mu teekonna korda minna. Saatke mind teele, et
saaksin minna oma isanda juurde!”
Siis nad ütlesid: „Me kutsume tütarlapse ja küsime tema
suust.”
Ja nad kutsusid Rebeka ning küsisid temalt: „Kas tahad minna
koos selle mehega?” Ja ta vastas: „Ma lähen!”
Siis nad saatsid ära oma õe Rebeka ja tema imetaja, ja Aabrahami
sulase ja tema mehed.
Ja nad õnnistasid Rebekat ning ütlesid temale:
„Õeke, sinust tulgu
tuhat korda kümme tuhat,
ja sinu sugu vallutagu
oma vihameeste väravad!”
Siis Rebeka ja tema tüdrukud tõusid, istusid kaamelite selga
ning järgnesid mehele. Nõnda võttis sulane Rebeka ja läks.
Iisak aga oli tulemas Lahhai-Roi kaevu poolt, sest ta elas Lõunamaal.
Ja Iisak oli vastu õhtut läinud väljale mõtisklema; ja kui ta
oma silmad üles tõstis ja vaatas, ennäe, siis tulid kaamelid.
Kui Rebeka oma silmad üles tõstis ja nägi Iisakit, siis ta
laskus kaameli seljast
ning küsis sulaselt: „Kes on see mees, kes meile väljal vastu
tuleb?”
Ja sulane vastas: „See on mu isand!” Siis Rebeka võttis loori ja
kattis ennast.
Ja sulane jutustas Iisakile kõigest, mis ta oli teinud.
Ja Iisak viis Rebeka oma ema Saara telki; ja ta võttis Rebeka,
see sai tema naiseks ja ta armastas teda. Nõnda leidis Iisak
troosti pärast oma ema surma.
kõigiti õnnistanud,
siis ütles Aabraham vanimale sulasele oma peres, kes valitses
kõige üle, mis tal oli: „Pane nüüd oma käsi mu puusa alla!
Mina vannutan sind Issanda, taeva Jumala ja maa Jumala juures, et
sa mu pojale ei võta naist kaananlaste tütreist, kelle keskel ma
elan,
vaid et sa lähed minu maale ja mu sugulaste juurde ning võtad
sealt naise mu pojale Iisakile!”
Aga sulane ütles temale: „Võib-olla naine ei taha mulle järgneda
siia maale. Kas ma siis tõesti pean su poja viima tagasi maale,
kust sa oled ära tulnud?”
Siis ütles Aabraham temale: „Hoia, et sa ei vii mu poega sinna
tagasi!
Issand, taeva Jumal, kes minu võttis mu isakojast ja mu
sünnimaalt ja kes mulle rääkis ning vandus, öeldes: Sinu soole
ma annan selle maa! - tema ise läkitab oma ingli sinu ees, et
saaksid sealt mu pojale naise võtta.
Aga kui naine ei taha sulle järgneda, siis oled sa sellest mu
vandest vaba. Ainult ära vii mu poega sinna tagasi!”
Siis sulane pani käe oma isanda Aabrahami puusa alla ja vandus
temale selle kõne kohaselt.
Ja sulane võttis oma isanda kaamelitest kümme kaamelit ning
läks, ja tal oli oma isandalt kaasas kõiksugu kalleid asju; ta
võttis kätte ja läks Mesopotaamiasse Naahori linna.
Seal laskis ta õhtul kaamelid põlvili heita väljaspool linna
veekaevu juures sel ajal, kui veeviijad välja tulid,
ning ütles: „Issand, minu isanda Aabrahami Jumal, lase ometi see
mul täna korda minna ja tee head mu isandale Aabrahamile!
Vaata, ma seisan veeallika juures ja linnaelanike tütred tulevad
vett viima.
Sündigu siis, et tütarlaps, kellele ma ütlen: Kalluta oma
kruusi, et ma saaksin juua! ja kes vastab: Joo, ja ma joodan ka
su kaameleid! - on see, kelle sa oled määranud oma sulasele
Iisakile. Sellest ma siis tean, et sa mu isandale oled head
teinud.”
Ja veel enne kui ta rääkimise oli lõpetanud, vaata, siis tuli
välja Rebeka, kes oli sündinud Betuelile, Aabrahami venna
Naahori naise Milka pojale; ja tal oli kruus õlal.
Ja tütarlaps oli väga ilusa välimusega, alles neitsi ja mehe
poolt puutumata. Ta läks alla allika juurde, täitis kruusi ja
tuli üles.
Siis jooksis sulane temale vastu ning ütles: „Anna mulle oma
kruusist pisut vett rüübata!”
Tema vastas: „Joo, mu isand!” Ja ta tõstis kähku kruusi alla
oma käele ning andis temale juua.
Ja olles temale juua andnud, ütles ta: „Ma ammutan ka su
kaamelitele, kuni needki on joonud.”
Ja ta tühjendas kähku oma kruusi künasse ning jooksis jälle kaevule
vett ammutama ja ammutas kõigile ta kaamelitele.
Mees aga silmitses teda vaikides, et mõista, kas Issand oli ta
teekonna lasknud korda minna või mitte.
Ja kui kaamelid olid joonud, võttis mees kuldrõnga,
pooleseeklilise, ja kaks käevõru ta käte jaoks, kümme
kuldseeklit väärt,
ning küsis: „Kelle tütar sa oled? Ütle ometi mulle! On su isa
kojas meile ööbimispaika?”
Ja ta vastas temale: „Mina olen Betueli, Naahori ja Milka poja
tütar.”
Ta ütles temale veel: „Niihästi õlgi kui muud loomasööta on
meil küllalt, ööbimispaikki on olemas.”
Siis mees kummardas ja heitis Issanda ette
ning ütles: „Kiidetud olgu Issand, mu isanda Aabrahami Jumal,
kes mu isandale ei ole keelanud oma heldust ja tõde! Issand on
mind teekonnal juhtinud mu isanda vendade kotta!”
Aga tütarlaps jooksis ning teatas oma ema perele, mis oli sündinud.
Ja Rebekal oli vend, Laaban nimi; ja Laaban jooksis välja, mehe
juurde allikale.
Sest kui ta nägi rõngast ja käevõrusid oma õe kätel, ja kui ta
oli kuulnud oma õe Rebeka sõnu, kes ütles: „Nõnda rääkis mulle
see mees,” - siis ta läks selle mehe juurde, ja ennäe, see
seisis kaamelite juures allikal.
Ja ta ütles: „Tule sisse, Issanda õnnistatu! Miks sa väljas
seisad? Ma olen korda seadnud koja ja kaamelite paiga.”
Mees tuli siis kotta ja Laaban päästis kaamelid lahti, andis
õlgi ja toitu kaamelitele ning tõi vett tema ja temaga kaasas
olevate meeste jalgade pesemiseks.
Siis pandi temale rooga ette. Aga ta ütles: „Ma ei söö enne, kui
ma oma asja olen rääkinud.” Ja talle vastati: „Räägi!”
Siis ta ütles: „Mina olen Aabrahami sulane.
Issand on mu isandat väga õnnistanud, nõnda et ta on jõukaks
saanud: ta on temale andnud lambaid, kitsi ja veiseid, hõbedat ja
kulda, sulaseid ja teenijaid, kaameleid ja eesleid.
Ja Saara, mu isanda naine, on vanas eas mu isandale poja ilmale
toonud, ja sellele on ta andnud kõik, mis tal on.
Ja mu isand vannutas mind, öeldes: Sa ei tohi võtta mu pojale
naist kaananlaste tütarde seast, kelle maal ma elan,
vaid sa pead minema mu isakotta ja mu suguvõsa juurde ning sealt
võtma naise mu pojale!
Aga mina ütlesin oma isandale: Võib-olla naine ei tule minuga?
Siis ta vastas mulle: Issand, kelle palge ees ma olen käinud,
läkitab oma ingli sinuga ja laseb su teekonna korda minna, et
saad mu pojale naise võtta minu suguvõsast ja minu isakojast.
Mu vandest sa vabaned sel juhul, kui sa tuled mu suguvõsa
juurde, aga nemad ei anna sulle, siis oled mu vandest vaba.
Ma jõudsin täna allika juurde ja ütlesin: Issand, mu isanda
Aabrahami Jumal, kui sa nüüd tahad korda saata mu teekonna, mida
ma käin,
siis vaata, ma seisan veeallika juures. Kui üks neitsi tuleb
vett viima ja ma temale ütlen: Anna mulle oma kruusist pisut
vett juua!
ja kui tema mulle vastab: Joo ise, ja ma ammutan ka su
kaamelitele!, siis on tema see naine, kelle Issand on määranud mu
isanda pojale.
Veel enne kui olin kõneluse iseenesega lõpetanud, vaata, siis
tuli Rebeka, kruus õlal, ja läks alla allika juurde ning ammutas
vett. Ja ma ütlesin temale: Anna mulle juua!
Siis ta tõstis kähku kruusi õlalt alla ning ütles: Joo, ja ma
joodan ka su kaameleid! Ja mina jõin ning tema jootis mu
kaameleid.
Ja ma küsisin temalt ning ütlesin: Kelle tütar sa oled? Ja tema
vastas: Betueli, Naahori ja Milka poja tütar. Siis ma panin
temale rõnga ninasse ja käevõrud kätele,
kummardasin ning heitsin Issanda ette ja kiitsin Issandat, oma
isanda Aabrahami Jumalat, kes mind oli juhatanud õigele teele,
et saaksin võtta oma isanda vennatütre ta pojale.
Ja kui te nüüd tahate osutada heldust ja truudust mu isandale,
siis öelge mulle. Aga kui mitte, öelge sedagi mulle, ja ma
pöördun siis kas paremat või vasakut kätt!”
Seepeale vastasid Laaban ja Betuel ning ütlesid: „Issandalt on
see asi alguse saanud. Me ei või sulle sõnagi lausuda, ei halba
ega head.
Vaata, Rebeka on su ees, võta tema ja mine! Saagu ta naiseks su
isanda pojale, nõnda nagu Issand on öelnud!”
Kui Aabrahami sulane kuulis nende sõnu, siis ta kummardas maani
Issanda ees.
Ja sulane võttis välja hõbe- ja kuldriistad ja riided ning andis
Rebekale; ka tema vennale ja emale andis ta kalleid asju.
Siis nad sõid ja jõid, tema ja mehed, kes koos temaga olid, ja
nad ööbisid seal. Aga hommikul, kui nad olid tõusnud, ütles ta:
„Saatke mind nüüd mu isanda juurde!”
Aga tütarlapse vend ja ema vastasid: „Jäägu tütarlaps veel
mõneks ajaks, kas või kümneks päevakski meie juurde. Siis sa
võid minna.”
Kuid tema ütles neile: „Ärge mind viivitage, sest Issand on
lasknud mu teekonna korda minna. Saatke mind teele, et
saaksin minna oma isanda juurde!”
Siis nad ütlesid: „Me kutsume tütarlapse ja küsime tema
suust.”
Ja nad kutsusid Rebeka ning küsisid temalt: „Kas tahad minna
koos selle mehega?” Ja ta vastas: „Ma lähen!”
Siis nad saatsid ära oma õe Rebeka ja tema imetaja, ja Aabrahami
sulase ja tema mehed.
Ja nad õnnistasid Rebekat ning ütlesid temale:
„Õeke, sinust tulgu
tuhat korda kümme tuhat,
ja sinu sugu vallutagu
oma vihameeste väravad!”
Siis Rebeka ja tema tüdrukud tõusid, istusid kaamelite selga
ning järgnesid mehele. Nõnda võttis sulane Rebeka ja läks.
Iisak aga oli tulemas Lahhai-Roi kaevu poolt, sest ta elas Lõunamaal.
Ja Iisak oli vastu õhtut läinud väljale mõtisklema; ja kui ta
oma silmad üles tõstis ja vaatas, ennäe, siis tulid kaamelid.
Kui Rebeka oma silmad üles tõstis ja nägi Iisakit, siis ta
laskus kaameli seljast
ning küsis sulaselt: „Kes on see mees, kes meile väljal vastu
tuleb?”
Ja sulane vastas: „See on mu isand!” Siis Rebeka võttis loori ja
kattis ennast.
Ja sulane jutustas Iisakile kõigest, mis ta oli teinud.
Ja Iisak viis Rebeka oma ema Saara telki; ja ta võttis Rebeka,
see sai tema naiseks ja ta armastas teda. Nõnda leidis Iisak
troosti pärast oma ema surma.