1 Ja need kaks inglit jõudsid õhtul Soodomasse. Lott istus
parajasti Soodoma väravas. Kui Lott neid nägi, siis ta tõusis
neile vastu, kummardas silmili maha
2 ja ütles: „Ennäe mu isandaid! Astuge ometi oma sulase kotta,
jääge öömajale ja peske oma jalad! Hommikul võite vara üles
tõusta ja oma teekonda jätkata!” Kuid nad vastasid: „Ei, me jääme
ööseks välja.”
3 Aga ta käis neile väga peale. Siis nad põikasid tema juurde ning
tulid ta kotta. Ja ta valmistas neile pidusöögi, küpsetas
hapnemata leibu ja nad sõid.
4 Nad ei olnud veel magama heitnud, kui linna mehed, Soodoma mehed,
niihästi noored kui vanad, kogu rahvas viimseni, ümbritsesid koja
5 ja hüüdsid Lotti ning ütlesid temale: „Kus on mehed, kes öösel
tulid sinu juurde? Too nad välja meie kätte, et saaksime neid
katsuda!”
6 Siis Lott läks välja nende juurde ukse ette, sulges ukse enese
järel
7 ja ütles: „Mu vennad, ärge ometi tehke kurja!
8 Vaadake, mul on kaks tütart, kes mehest veel midagi ei tea. Ma
toon need välja teie kätte ja talitage nendega, nagu teie silmis
hea on. Neile meestele ärge tehke midagi, sest nad on
tulnud varjule minu katuse alla!”
9 Kuid nad vastasid: „Käi minema!” Ja nad ütlesid: „Ise on tulnud
võõrana elama, aga tahab olla kohtumõistjaks! Nüüd me kohtleme
sind halvemini kui neid!” Ja nad kippusid väga mehe, Loti
kallale ning asusid ust maha murdma.
10 Siis mehed sirutasid käed välja, tõmbasid Loti enese juurde
kotta ja sulgesid ukse.
11 Aga mehi, kes koja ukse taga olid, lõid nad pimestusega,
niihästi väikesi kui suuri, nõnda et need väsisid ust otsimast.
12 Ja mehed ütlesid Lotile: „Kes sul veel siin on, väimees ja pojad
ja tütred ja kõik, kes sul linnas on, vii siit paigast ära,
13 sest me hävitame selle paiga, kuna hädakisa nende pärast on
Issanda ees suur; ja Issand on meid läkitanud seda hävitama!”
14 Siis Lott läks välja ja kõneles oma väimeestega, kes pidid võtma
ta tütred, ning ütles: „Tõuske, minge siit paigast ära, sest
Issand hävitab selle linna!” Aga oma väimeeste meelest heitis ta
nalja.
15 Ja kui hakkas koitma, kiirustasid inglid Lotti, öeldes: „Tõuse,
võta oma naine ja kaks tütart, kes siin on, et sa ei hukkuks
linna süü pärast!”
16 Ja kui ta veel kõhkles, siis haarasid mehed kinni ta käest, ja
ta naise käest ja ta mõlema tütre käest, sest Issand tahtis
teda säästa; ja nad viisid ta ära ning jätsid väljapoole linna.
17 Ja neid välja viies nad ütlesid: „Päästa oma hing! Ära vaata
selja taha ja ära peatu mitte kuskil ümbruskonnas! Põgene
mäestikku, et sa ei hukkuks!”
18 Ja Lott vastas neile: „Muidugi mitte, mu isand!
19 Vaata, su sulane on küll sinu silmis armu leidnud ja suur on su
heldus, mida sa oled mulle osutanud, jättes mu hinge elama. Aga ma
ei suuda põgeneda mäestikku, et õnnetus mind ei tabaks ja ma ei
sureks.
20 Vaata, see linn taamal on nii ligidal, et sinna võiks põgeneda,
ja on pisitilluke. Kui ma ometi sinna pääseksin - eks ole, see
on ju pisitilluke? -, siis võiks mu hing jääda elama!”
21 Ja ta vastas temale: „Vaata, ma võtan sind kuulda ka selles
asjas ega paiska segi linna, millest sa räägid.
22 Tõtta, põgene sinna, sest ma ei või midagi teha enne, kui sa
sinna oled jõudnud!” Seepärast pandi sellele linnale nimeks
Soar.
23 Päike oli just tõusnud maa kohale, kui Lott jõudis Soari.
24 Ja Issand laskis sadada Soodoma ja Gomorra peale väävlit ja tuld
Issanda juurest taevast
25 ning hävitas need linnad ja kogu ümbruskonna, kõik linnade elanikud
ja maa taimestiku.
26 Aga Loti naine, kes ta järel käis, vaatas tagasi ja muutus
soolasambaks.
27 Ja Aabraham läks hommikul vara paika, kus ta Issanda ees oli
seisnud,
28 heitis pilgu alla Soodoma ja Gomorra poole ja kogu ümbruskonna
maapinnale, vaatas, ja ennäe, maast tõusis suits otsekui
sulatusahju suits.
29 Kui Jumal oli segi paisanud ümbruskonna linnad, mõtles Jumal
Aabrahamile ja saatis Loti ära selle hävituse keskelt, millega
ta segi paiskas need linnad, kus Lott oli elanud.
30 Ja Lott läks Soarist üles ning elas mäestikus koos oma kahe
tütrega, sest ta kartis elada Soaris; ta elas ühes koopas, tema
ise ja ta mõlemad tütred.
31 Kord ütles vanem nooremale: „Meie isa on vana ja maal pole
ühtegi meest, kes tuleks meie juurde kogu maailma kombe järgi.
32 Tule, joodame oma isa veiniga ja magame temaga, et saaksime oma
isalt järeltulija!”
33 Ja nad jootsid oma isa sel ööl veiniga ja vanem läks ning magas
oma isaga; see ei märganudki, millal too maha heitis või üles
tõusis.
34 Ja järgmisel päeval ütles vanem nooremale: „Vaata, ma magasin
eile oma isaga. Joodame ka sel ööl teda veiniga, siis mine maga
sina temaga, et saaksime oma isalt järeltulija!”
35 Ja nad jootsid ka sel ööl oma isa veiniga ja noorem läks ning
magas temaga; see ei märganudki, millal too maha heitis või
üles tõusis.
36 Ja Loti mõlemad tütred jäid oma isast lapseootele.
37 Ja vanem sünnitas poja ning pani temale nimeks Moab; see on
moabide isa tänapäevani.
38 Ja noorem sünnitas ka poja ning pani temale nimeks Ben-Ammi; see
on ammonlaste isa tänapäevani.