9Juudas Makkabi kangelassurmKui Demeetrios kuulis, et Nikanor ja tema sõjavägi olid lahingus
langenud, siis ta läkitas Bakhidese ja Alkimose teist korda
Juudamaale, ja koos nendega oma sõjaväe parema tiiva.
Nad rühkisid Galgala teed mööda ja lõid leeri üles Arbeelasse,
vastu Maisalotti, vallutasid selle ja tapsid palju inimesi.
Ja aastal sada viiskümmend kaks, esimesel kuul, lõid nad leeri
üles Jeruusalemma alla.
Siis nad läksid teele ja liikusid Bereasse kahekümne tuhande
jalamehega ja kahe tuhande ratsanikuga.
Juudas oli aga leeri üles löönud Elasas, ja koos temaga oli kolm
tuhat valitud meest.
Aga kui nad nägid, et vaenlase sõjavägi oli arvult nõnda
suur, siis nad kartsid väga. Ja leerist põgenejaid oli palju, seetõttu
ei jäänud sinna mitte rohkem kui kaheksasada meest.
Kui nüüd Juudas nägi, et tema leer oli laiali läinud ja et võitlus
teda ähvardas, siis oli ta süda ahastuses, et tal ei olnud enam aega
neid kokku koguda.
Ta oli meeleheitel ja ütles neile, kes olid paigale jäänud:
„Tõuskem ja mingem üles oma vaenlaste vastu, vahest suudame nad
võita!”
Aga nad keelasid teda, üteldes: „Seda me ei suuda, vaid
päästkem nüüd oma hinged ja pöördugem tagasi koos meie vendadega ning
võidelgem siis! Praegu on meid liiga vähe.”
Kuid Juudas vastas: „Ärgu sündigu, et ma nõnda teeksin ja
põgeneksin nende eest! Kui meie tund tuleb, siis surgem kui mehed oma
vendade eest ja ärgem jätkem häbiplekki oma au peale!”
Aga vaenlaste vägi lahkus leerist ja asetus nende vastu.
Ratsavägi jagunes kaheks, lingumehed ja ammukütid käisid sõjaväe ees,
nõndasamuti kõik need, kes suutsid võidelda esirivis. Bakhides ise oli aga
paremal tiival.
Võitlusrivi lähenes siis pasunaid puhudes kummaltki poolt. Ja
need, kes Juuda juures olid, puhusid ka pasunaid.
Maa müdises nüüd sõjaleeride mürast ja vastastikune taplus
kestis hommikust õhtuni.
Kui Juudas nägi, et Bakhides ja tema leeri südamik olid paremal
tiival, siis tulid tema juurde kõik vaprad mehed
ja nad purustasid parempoolse tiiva ning ajasid neid taga kuni
Asdodi mäeni.
Aga kui vasakul tiival olijad nägid, et parem tiib oli
purustatud, siis nad pöördusid Juuda ja tema meeste kannule ning
ajasid neid taga.
Tekkis äge taplus ja palju mahalööduid langes kummaltki poolt.
Langes ka Juudas ja ülejäänud põgenesid.
Juuda matmineAga Joonatan ja Siimon võtsid oma venna Juuda ning matsid tema
ta isade hauda Moodeinis.
Nad nutsid teda taga ja kogu Iisrael itkes väga leinates.
Nad leinasid kaua ja ütlesid:
„Kuidas küll on langenud kangelane, Iisraeli päästja!”
Aga muud Juuda lood, tema sõjad ja kangelasteod, mis ta tegi,
ja tema tõeline suurus ei ole kirja pandudki, sest seda oleks väga
palju.
Joonatan vastupanu juhiksAga pärast Juuda surma sündis, et usust taganejad tõstsid pead
kõigis Iisraeli paikkondades ja kõik, kes olid vääriti teinud, tulid
esile.
Neil päevil oli väga suur näljahäda, nõnda et maa rahvaski
jooksis üle vaenlase poolele.
Ja Bakhides valis jumalakartmatuid mehi ning pani need maale
valitsejaiks.
Need siis otsisid ja jälitasid Juuda sõpru ning viisid nad
Bakhidese juurde. Tema nuhtles ja pilkas neid.
Siis oli Iisraelis nii suur viletsus, missugust ei ole olnud
sellest ajast, mil nende keskel viimati nähti prohvetit.
Nüüd kogunesid kõik Juuda sõbrad ja ütlesid Joonatanile:
„Pärast seda kui sinu vend Juudas suri, ei ole olnud temaga
sarnast meest, kes suudaks minna vaenlaste ja Bakhidese vastu ja
nende vastu, kes meie rahvast vihkavad.
Sellepärast valime nüüd täna sinu, et oleksid tema asemel meile
pealikuks ja juhiks, kes võitleb meie võitlusi.”
Ja Joonatan võttis sel ajal juhtimise vastu ning astus oma venna
Juuda asemele.
Verine sündmus MeedabasKui Bakhides sellest teada sai, siis ta püüdis teda tappa.
Aga kui Joonatan ja tema vend Siimon ja kõik, kes olid koos
temaga, sellest teada said, siis nad põgenesid Tekoa kõrbe ja lõid
leeri üles Asfari veehoidla äärde.
Bakhides sai sellest teada ühel hingamispäeval ja ta läks koos
kogu oma sõjaväega üle Jordani.
Joonatan oli läkitanud oma venna Johannese, vooripealiku,
paluma sõpru nabatlasi, et nad võiksid nabatlaste juurde paigutada oma
varustuse, mida oli palju.
Aga ambrilased tulid Meedabast ja võtsid Johannese kinni koos
kõigega, mis tal oli, ja läksid saagiga ära.
Pärast seda sündmust aga teatati Joonatanile ja tema vennale
Siimonile, et ambrilased peavad suurt pulmapidu ja on suure
saatjaskonnaga toomas Nadabatist pruuti, kes oli ühe kaananlaste
tähtsa suurmehe tütar.
Meenutades siis oma venna Johannese verd, läksid nad ja
peitsid endid mäekurus.
Kui nad silmad üles tõstsid ja vaatasid, siis ennäe,
missugune lärm ja kui palju kraami! Peigmees koos sõprade ja
vendadega tuli pruudivoorile vastu trummide ja pillimänguga ning
paljude sõjariistadega.
Siis nad ründasid neid oma varitsuspaigast ja tapsid neid,
paljud langesid haavatuna ja ülejäänud põgenesid mäestikku. Ja nad
võtsid saagiks kogu nende varustuse.
Pulm muutus seega leinaks ja pillimänguviis nutulauluks.
Nõnda nad maksid kätte oma venna vere eest ja pöördusid tagasi
Jordani madalikule.
Üleminek JordanistKui Bakhides sellest kuulis, siis ta tuli hingamispäeval Jordani
kaldaile suure sõjaväega.
Siis ütles Joonatan neile, kes tema juures olid: „Võtkem nüüd
kätte ja võidelgem oma elu eest, ei ole ju täna nagu eile ja üleeile!
Sest vaata, võitlus on meil ees ja taga, Jordani vesi on meil
kummalgi pool, ka raba ja tihnik, ja ei ole paika, kuhu põgeneda.
Hüüdke nüüd taeva poole, et teid päästetaks meie vaenlaste
käest!”
Ja taplus tuli. Joonatan sirutas käe, et tappa Bakhides, see aga
sööstis tema juurest eemale.
Siis hüppas Joonatan koos nendega, kes tema juures olid,
Jordanisse ja nad ujusid teisele kaldale. Vaenlased aga ei läinud üle
Jordani neile järele.
Bakhidese poolt langes sel päeval ligi tuhat meest.
Bakhides kindlustab linnuBakhides pöördus tagasi Jeruusalemma ning ehitas Juudamaal
kindlustatud linnad: Jeeriko kindluse, Emmause, Beet-Hooroni, Peeteli,
Tamnata-Faratoni ja Tefoni - kõrgete müüride, väravate ja riividega.
Ja ta paigutas neisse väesalgad Iisraeli ahistamiseks.
Ta kindlustas ka Beet-Suuri linna, Geseri ja kindluse, ja paigutas
neisse sõjaväe ning moonavarud.
Ja ta võttis pantvangideks maa ülikute pojad ning
pani need vangi Jeruusalemma kindlusse.
Alkimose surmAastal sada viiskümmend kolm, teisel kuul, käskis Alkimos maha
kiskuda pühamu sisemise eesõue müürid ja hävitada see, mille prohvetid
olid teinud. Aga kui Alkimos oli hävitamist alustanud,
just siis tabas teda rabandus ja katkestas tema töö. Tema suu
jäi kinni ja ta oli halvatud, nõnda et ta ei saanud sõnagi rääkida ega
käskida oma kojas.
Ja Alkimos suri sel ajal suures piinas.
Kui Bakhides nägi, et Alkimos oli surnud, siis ta pöördus tagasi
kuninga juurde. Ja Juudamaal oli rahu kaks aastat.
Beet-Basi piiramineAga kõik taganejad pidasid nõu, üteldes: „Vaata, Joonatan ja
need, kes tema juures on, elavad muretult rahus. Toogem nüüd Bakhides,
et ta võtaks nad kõik vangi ühel ööl!”
Nad läksid siis temaga nõu pidama.
Ta asus siis teele ja läks suure sõjaväega ning saatis salaja
kirju kõigile liitlastele Juudamaal, et nad võtaksid kinni Joonatani
ja need, kes on koos temaga. Nemad aga ei saanud seda teha, sest see
nõu oli teatavaks saanud.
Ja Joonatani mehed võtsid kinni ligi viiskümmend meest maa
elanikest, kes olid kuritööks ässitajad olnud, ja tapsid need.
Joonatan ja Siimon ning need, kes koos nendega olid, läksid siis
kõrbes olevasse Beet-Basi, ehitasid üles, mis seal oli purustatud, ja
kindlustasid selle.
Kui Bakhides sellest teada sai, siis ta kogus kokku kõik oma
väehulgad ja kutsus ka Juudamaal olijad.
Ja ta tuli ning lõi leeri üles Beet-Basi alla, sõdis selle vastu
kaua aega ja ehitas piiramisseadmed.
Joonatan jättis siis oma venna Siimoni linna ja läks ise väheste
meestega maale.
Ta lõi seal Odomeerat ja tema vendi, nõndasamuti Fasirooni poegi
nende telkides. Kui ta rünnakut alustas ja oma väeosaga linnale
lähenes,
siis tuli ka Siimon koos oma meestega linnast välja ja põletas
piiramisseadmed.
Nad sõdisid Bakhidese vastu ning võitsid ta, valmistades
talle suurt meelehärmi, et ta nõu ja kallaletung oli tühja läinud.
Tema viha süttis nende nurjatute meeste vastu, kes olid talle
nõu andnud maale tulla, ja paljud neist surmati. Siis ta otsustas minna
oma maale.
Kui Joonatan sellest teada sai, siis ta läkitas tema juurde
saadikud, et temaga rahu teha ja vange tagasi saada.
Bakhides nõustus, tegi tema ettepanekute järgi ja vandus
talle, et ta oma eluajal enam ei tee talle kurja.
Ta andis temale tagasi vangid, keda ta varem oli Juudamaal
vangistanud. Siis ta pöördus ja läks tagasi oma maale ega tulnud
enam neisse paigusse.
Mõõk puhkas siis Iisraelis. Joonatan asus elama Mikmassi. Ja
Joonatan hakkas nüüd rahvale kohut mõistma, kaotades Iisraelist
jumalakartmatud.
langenud, siis ta läkitas Bakhidese ja Alkimose teist korda
Juudamaale, ja koos nendega oma sõjaväe parema tiiva.
Nad rühkisid Galgala teed mööda ja lõid leeri üles Arbeelasse,
vastu Maisalotti, vallutasid selle ja tapsid palju inimesi.
Ja aastal sada viiskümmend kaks, esimesel kuul, lõid nad leeri
üles Jeruusalemma alla.
Siis nad läksid teele ja liikusid Bereasse kahekümne tuhande
jalamehega ja kahe tuhande ratsanikuga.
Juudas oli aga leeri üles löönud Elasas, ja koos temaga oli kolm
tuhat valitud meest.
Aga kui nad nägid, et vaenlase sõjavägi oli arvult nõnda
suur, siis nad kartsid väga. Ja leerist põgenejaid oli palju, seetõttu
ei jäänud sinna mitte rohkem kui kaheksasada meest.
Kui nüüd Juudas nägi, et tema leer oli laiali läinud ja et võitlus
teda ähvardas, siis oli ta süda ahastuses, et tal ei olnud enam aega
neid kokku koguda.
Ta oli meeleheitel ja ütles neile, kes olid paigale jäänud:
„Tõuskem ja mingem üles oma vaenlaste vastu, vahest suudame nad
võita!”
Aga nad keelasid teda, üteldes: „Seda me ei suuda, vaid
päästkem nüüd oma hinged ja pöördugem tagasi koos meie vendadega ning
võidelgem siis! Praegu on meid liiga vähe.”
Kuid Juudas vastas: „Ärgu sündigu, et ma nõnda teeksin ja
põgeneksin nende eest! Kui meie tund tuleb, siis surgem kui mehed oma
vendade eest ja ärgem jätkem häbiplekki oma au peale!”
Aga vaenlaste vägi lahkus leerist ja asetus nende vastu.
Ratsavägi jagunes kaheks, lingumehed ja ammukütid käisid sõjaväe ees,
nõndasamuti kõik need, kes suutsid võidelda esirivis. Bakhides ise oli aga
paremal tiival.
Võitlusrivi lähenes siis pasunaid puhudes kummaltki poolt. Ja
need, kes Juuda juures olid, puhusid ka pasunaid.
Maa müdises nüüd sõjaleeride mürast ja vastastikune taplus
kestis hommikust õhtuni.
Kui Juudas nägi, et Bakhides ja tema leeri südamik olid paremal
tiival, siis tulid tema juurde kõik vaprad mehed
ja nad purustasid parempoolse tiiva ning ajasid neid taga kuni
Asdodi mäeni.
Aga kui vasakul tiival olijad nägid, et parem tiib oli
purustatud, siis nad pöördusid Juuda ja tema meeste kannule ning
ajasid neid taga.
Tekkis äge taplus ja palju mahalööduid langes kummaltki poolt.
Langes ka Juudas ja ülejäänud põgenesid.
Juuda matmineAga Joonatan ja Siimon võtsid oma venna Juuda ning matsid tema
ta isade hauda Moodeinis.
Nad nutsid teda taga ja kogu Iisrael itkes väga leinates.
Nad leinasid kaua ja ütlesid:
„Kuidas küll on langenud kangelane, Iisraeli päästja!”
Aga muud Juuda lood, tema sõjad ja kangelasteod, mis ta tegi,
ja tema tõeline suurus ei ole kirja pandudki, sest seda oleks väga
palju.
Joonatan vastupanu juhiksAga pärast Juuda surma sündis, et usust taganejad tõstsid pead
kõigis Iisraeli paikkondades ja kõik, kes olid vääriti teinud, tulid
esile.
Neil päevil oli väga suur näljahäda, nõnda et maa rahvaski
jooksis üle vaenlase poolele.
Ja Bakhides valis jumalakartmatuid mehi ning pani need maale
valitsejaiks.
Need siis otsisid ja jälitasid Juuda sõpru ning viisid nad
Bakhidese juurde. Tema nuhtles ja pilkas neid.
Siis oli Iisraelis nii suur viletsus, missugust ei ole olnud
sellest ajast, mil nende keskel viimati nähti prohvetit.
Nüüd kogunesid kõik Juuda sõbrad ja ütlesid Joonatanile:
„Pärast seda kui sinu vend Juudas suri, ei ole olnud temaga
sarnast meest, kes suudaks minna vaenlaste ja Bakhidese vastu ja
nende vastu, kes meie rahvast vihkavad.
Sellepärast valime nüüd täna sinu, et oleksid tema asemel meile
pealikuks ja juhiks, kes võitleb meie võitlusi.”
Ja Joonatan võttis sel ajal juhtimise vastu ning astus oma venna
Juuda asemele.
Verine sündmus MeedabasKui Bakhides sellest teada sai, siis ta püüdis teda tappa.
Aga kui Joonatan ja tema vend Siimon ja kõik, kes olid koos
temaga, sellest teada said, siis nad põgenesid Tekoa kõrbe ja lõid
leeri üles Asfari veehoidla äärde.
Bakhides sai sellest teada ühel hingamispäeval ja ta läks koos
kogu oma sõjaväega üle Jordani.
Joonatan oli läkitanud oma venna Johannese, vooripealiku,
paluma sõpru nabatlasi, et nad võiksid nabatlaste juurde paigutada oma
varustuse, mida oli palju.
Aga ambrilased tulid Meedabast ja võtsid Johannese kinni koos
kõigega, mis tal oli, ja läksid saagiga ära.
Pärast seda sündmust aga teatati Joonatanile ja tema vennale
Siimonile, et ambrilased peavad suurt pulmapidu ja on suure
saatjaskonnaga toomas Nadabatist pruuti, kes oli ühe kaananlaste
tähtsa suurmehe tütar.
Meenutades siis oma venna Johannese verd, läksid nad ja
peitsid endid mäekurus.
Kui nad silmad üles tõstsid ja vaatasid, siis ennäe,
missugune lärm ja kui palju kraami! Peigmees koos sõprade ja
vendadega tuli pruudivoorile vastu trummide ja pillimänguga ning
paljude sõjariistadega.
Siis nad ründasid neid oma varitsuspaigast ja tapsid neid,
paljud langesid haavatuna ja ülejäänud põgenesid mäestikku. Ja nad
võtsid saagiks kogu nende varustuse.
Pulm muutus seega leinaks ja pillimänguviis nutulauluks.
Nõnda nad maksid kätte oma venna vere eest ja pöördusid tagasi
Jordani madalikule.
Üleminek JordanistKui Bakhides sellest kuulis, siis ta tuli hingamispäeval Jordani
kaldaile suure sõjaväega.
Siis ütles Joonatan neile, kes tema juures olid: „Võtkem nüüd
kätte ja võidelgem oma elu eest, ei ole ju täna nagu eile ja üleeile!
Sest vaata, võitlus on meil ees ja taga, Jordani vesi on meil
kummalgi pool, ka raba ja tihnik, ja ei ole paika, kuhu põgeneda.
Hüüdke nüüd taeva poole, et teid päästetaks meie vaenlaste
käest!”
Ja taplus tuli. Joonatan sirutas käe, et tappa Bakhides, see aga
sööstis tema juurest eemale.
Siis hüppas Joonatan koos nendega, kes tema juures olid,
Jordanisse ja nad ujusid teisele kaldale. Vaenlased aga ei läinud üle
Jordani neile järele.
Bakhidese poolt langes sel päeval ligi tuhat meest.
Bakhides kindlustab linnuBakhides pöördus tagasi Jeruusalemma ning ehitas Juudamaal
kindlustatud linnad: Jeeriko kindluse, Emmause, Beet-Hooroni, Peeteli,
Tamnata-Faratoni ja Tefoni - kõrgete müüride, väravate ja riividega.
Ja ta paigutas neisse väesalgad Iisraeli ahistamiseks.
Ta kindlustas ka Beet-Suuri linna, Geseri ja kindluse, ja paigutas
neisse sõjaväe ning moonavarud.
Ja ta võttis pantvangideks maa ülikute pojad ning
pani need vangi Jeruusalemma kindlusse.
Alkimose surmAastal sada viiskümmend kolm, teisel kuul, käskis Alkimos maha
kiskuda pühamu sisemise eesõue müürid ja hävitada see, mille prohvetid
olid teinud. Aga kui Alkimos oli hävitamist alustanud,
just siis tabas teda rabandus ja katkestas tema töö. Tema suu
jäi kinni ja ta oli halvatud, nõnda et ta ei saanud sõnagi rääkida ega
käskida oma kojas.
Ja Alkimos suri sel ajal suures piinas.
Kui Bakhides nägi, et Alkimos oli surnud, siis ta pöördus tagasi
kuninga juurde. Ja Juudamaal oli rahu kaks aastat.
Beet-Basi piiramineAga kõik taganejad pidasid nõu, üteldes: „Vaata, Joonatan ja
need, kes tema juures on, elavad muretult rahus. Toogem nüüd Bakhides,
et ta võtaks nad kõik vangi ühel ööl!”
Nad läksid siis temaga nõu pidama.
Ta asus siis teele ja läks suure sõjaväega ning saatis salaja
kirju kõigile liitlastele Juudamaal, et nad võtaksid kinni Joonatani
ja need, kes on koos temaga. Nemad aga ei saanud seda teha, sest see
nõu oli teatavaks saanud.
Ja Joonatani mehed võtsid kinni ligi viiskümmend meest maa
elanikest, kes olid kuritööks ässitajad olnud, ja tapsid need.
Joonatan ja Siimon ning need, kes koos nendega olid, läksid siis
kõrbes olevasse Beet-Basi, ehitasid üles, mis seal oli purustatud, ja
kindlustasid selle.
Kui Bakhides sellest teada sai, siis ta kogus kokku kõik oma
väehulgad ja kutsus ka Juudamaal olijad.
Ja ta tuli ning lõi leeri üles Beet-Basi alla, sõdis selle vastu
kaua aega ja ehitas piiramisseadmed.
Joonatan jättis siis oma venna Siimoni linna ja läks ise väheste
meestega maale.
Ta lõi seal Odomeerat ja tema vendi, nõndasamuti Fasirooni poegi
nende telkides. Kui ta rünnakut alustas ja oma väeosaga linnale
lähenes,
siis tuli ka Siimon koos oma meestega linnast välja ja põletas
piiramisseadmed.
Nad sõdisid Bakhidese vastu ning võitsid ta, valmistades
talle suurt meelehärmi, et ta nõu ja kallaletung oli tühja läinud.
Tema viha süttis nende nurjatute meeste vastu, kes olid talle
nõu andnud maale tulla, ja paljud neist surmati. Siis ta otsustas minna
oma maale.
Kui Joonatan sellest teada sai, siis ta läkitas tema juurde
saadikud, et temaga rahu teha ja vange tagasi saada.
Bakhides nõustus, tegi tema ettepanekute järgi ja vandus
talle, et ta oma eluajal enam ei tee talle kurja.
Ta andis temale tagasi vangid, keda ta varem oli Juudamaal
vangistanud. Siis ta pöördus ja läks tagasi oma maale ega tulnud
enam neisse paigusse.
Mõõk puhkas siis Iisraelis. Joonatan asus elama Mikmassi. Ja
Joonatan hakkas nüüd rahvale kohut mõistma, kaotades Iisraelist
jumalakartmatud.