8Roomlaste ülistamineJuudas kuulis ka roomlaste kuulsusest, et nad on sõjaliselt
tugevad ja sõbralikud kõigile, kes nendega on liitunud, et nad peavad
sõprust kõigiga, kes nende juurde tulevad, ja et nende võimsus on
suur.
Temale jutustati nende sõdadest ja kangelastegudest, mis nad olid
teinud galaatlaste vastu, kuidas nad olid need võitnud ja maksu maksma
sundinud,
ja mis nad olid teinud Hispaania aladel, sealseid hõbeda- ja
kullakaevandusi vallutades,
ja kuidas nad oma tarkuse ja püsivusega olid vallutanud kogu maa,
kuigi see maa oli neist väga kaugel, ja kuidas nad olid võitnud
kuningaid, kes maailma äärtest olid tulnud nende vastu, olid need
alistanud, lüües neid suurtes lahingutes, ja kuidas ülejäänud pidid neile
igal aastal maksu maksma,
ja kuidas nad olid sõjas hävitanud ja alistanud Filippose ja
Perseuse, kittide kuninga, ja need, kes nende vastu olid tõusnud,
ja kuidas nad olid hävitanud Antiohhos Suure, Aasia kuninga, kes
nende vastu oli tulnud sõdima saja kahekümne elevandiga, ratsaväe ja
vankritega ning väga suure sõjaväega.
Tema enese olid nad kinni võtnud elavana ja olid pannud tema ja
need, kes pärast teda valitsesid, suurt maksu maksma, pantvange andma
ja maid loovutama,
nimelt India, Meedia ja Lüüdia ühes teiste osadega tema
ilusamatest aladest, mis nad temalt ära võttes olid andnud
kuningas Eumenesele.
Kreeka rahvas - nõnda jutustati - oli otsustanud astuda nende
vastu, et nad hävitada,
aga kui see kavatsus neile teatavaks sai, siis nad läkitasid
neile vastu ühe väepealiku nendega sõdima. Neist langesid siis paljud
mahalööduna, nende naised ja lapsed viidi vangidena ära, nad riisuti
paljaks, nende maa vallutati, kindlused hävitati, ja nad on orjastatud
tänapäevani.
Ka muud kuningriigid ja saared, mis olid tõusnud nende vastu,
nad hävitasid ja alistasid, aga oma sõpradega ja nendega, kes neid
usaldasid, nad pidasid sõprust.
Ligemal ja kaugemal olevad kuningriigid nad aga vallutasid, ja
kõik, kes nende nime kuulsid, kartsid neid.
Need, keda nad tahtsid aidata ja lasta valitseda, need
valitsevad; aga need, keda nad tahtsid kõrvaldada, nad kõrvaldasid, ja
nõnda said nad väga suure võimu.
Ent kõigest sellest hoolimata ei olnud ükski neist pannud
enesele krooni pähe ega purpurit selga, et sellega uhkeldada,
vaid nad olid endale asutanud nõukogu, kus iga päev pidas nõu
kolmsada kakskümmend meest, alati mures olles rahva pärast, et teda
paremini valitseda.
Nad usaldasid igal aastal ühele mehele endi juhtimise ja kogu
maa valitsemise; kõik kuulasid selle ühe sõna ja nende
keskel ei olnud kadedust ega riidu.
Juutide liit roomlastegaJuudas valis siis Eupolemose, Johannese poja, Akkose pojapoja, ja
Jaasoni, Eleasari poja, ja läkitas nad Rooma sõlmima sõprust ja
liitu,
et roomlased võtaksid neilt ikke, sest nad ju pidid nägema, et
kreeklaste valitsus pidas Iisraeli orjuses.
Nad läksid siis Rooma - tee sinna oli väga pikk - ning tulid
nõukogusse ja võtsid sõna ning ütlesid:
„Juudas, nimetatud ka Makkabiks, ja tema vennad ja juudi
rahvas on meid läkitanud teie juurde sõlmima teiega liitu ja rahu, ja
et meid pandaks kirja kui teie liitlased ja sõbrad.”
See kõne meeldis neile.
Ja see on ärakiri sellest kirjast, mille nad kirjutasid
vasktahvlitele ja saatsid Jeruusalemma, et see oleks seal nende
juures rahu ja liidu mälestuseks.
„Roomlaste ja juudi rahva käsi käigu igavesti hästi merel ja
maal, mõõk ja vaenlane jäägu neist kaugele!
Aga kui sõda peaks puhkema, kõigepealt Rooma vastu või mõne
tema liitlase vastu kogu tema valitsusalal,
siis peab juudi rahvas kõigest südamest kaasa võitlema, nõnda
nagu olukord seda nõuab.
Nad ei tohi anda ega hankida vaenlastele vilja, sõjariistu,
raha ja laevu, nagu roomlased on otsustanud. See kohustus tuleb täita
midagi vastu saamata.
Aga nõndasamuti, kui sõda puhkeb kõigepealt juudi rahva vastu,
siis tulevad roomlased meeleldi neile appi, nõnda nagu olukord neilt
nõuab.
Nende vaenlastele ei anta vilja, sõjariistu, raha ja laevu,
nagu roomlased on otsustanud. See kohustus tuleb täita tingimusteta!”
Neil alustel on roomlased sõlminud lepingu juudi rahvaga.
„Aga kui pärast seda üks või teine pool tahab midagi lisada
või ära jätta, siis ta võib seda teha oma tahte järgi. Ja mida nad
lisavad või ära jätavad, see kehtib.”
Ja selle kuriteo pärast, mida kuningas Demeetrios teile on
teinud, oleme temale kirjutanud nõnda: „Mispärast oled oma ikke
raskeks teinud meie sõpradele ja liitlastele, juutidele?
Kui nad nüüd sinu peale kaebavad, siis meie muretseme neile
õigust ja sõdime sinu vastu merel ja maal.”
tugevad ja sõbralikud kõigile, kes nendega on liitunud, et nad peavad
sõprust kõigiga, kes nende juurde tulevad, ja et nende võimsus on
suur.
Temale jutustati nende sõdadest ja kangelastegudest, mis nad olid
teinud galaatlaste vastu, kuidas nad olid need võitnud ja maksu maksma
sundinud,
ja mis nad olid teinud Hispaania aladel, sealseid hõbeda- ja
kullakaevandusi vallutades,
ja kuidas nad oma tarkuse ja püsivusega olid vallutanud kogu maa,
kuigi see maa oli neist väga kaugel, ja kuidas nad olid võitnud
kuningaid, kes maailma äärtest olid tulnud nende vastu, olid need
alistanud, lüües neid suurtes lahingutes, ja kuidas ülejäänud pidid neile
igal aastal maksu maksma,
ja kuidas nad olid sõjas hävitanud ja alistanud Filippose ja
Perseuse, kittide kuninga, ja need, kes nende vastu olid tõusnud,
ja kuidas nad olid hävitanud Antiohhos Suure, Aasia kuninga, kes
nende vastu oli tulnud sõdima saja kahekümne elevandiga, ratsaväe ja
vankritega ning väga suure sõjaväega.
Tema enese olid nad kinni võtnud elavana ja olid pannud tema ja
need, kes pärast teda valitsesid, suurt maksu maksma, pantvange andma
ja maid loovutama,
nimelt India, Meedia ja Lüüdia ühes teiste osadega tema
ilusamatest aladest, mis nad temalt ära võttes olid andnud
kuningas Eumenesele.
Kreeka rahvas - nõnda jutustati - oli otsustanud astuda nende
vastu, et nad hävitada,
aga kui see kavatsus neile teatavaks sai, siis nad läkitasid
neile vastu ühe väepealiku nendega sõdima. Neist langesid siis paljud
mahalööduna, nende naised ja lapsed viidi vangidena ära, nad riisuti
paljaks, nende maa vallutati, kindlused hävitati, ja nad on orjastatud
tänapäevani.
Ka muud kuningriigid ja saared, mis olid tõusnud nende vastu,
nad hävitasid ja alistasid, aga oma sõpradega ja nendega, kes neid
usaldasid, nad pidasid sõprust.
Ligemal ja kaugemal olevad kuningriigid nad aga vallutasid, ja
kõik, kes nende nime kuulsid, kartsid neid.
Need, keda nad tahtsid aidata ja lasta valitseda, need
valitsevad; aga need, keda nad tahtsid kõrvaldada, nad kõrvaldasid, ja
nõnda said nad väga suure võimu.
Ent kõigest sellest hoolimata ei olnud ükski neist pannud
enesele krooni pähe ega purpurit selga, et sellega uhkeldada,
vaid nad olid endale asutanud nõukogu, kus iga päev pidas nõu
kolmsada kakskümmend meest, alati mures olles rahva pärast, et teda
paremini valitseda.
Nad usaldasid igal aastal ühele mehele endi juhtimise ja kogu
maa valitsemise; kõik kuulasid selle ühe sõna ja nende
keskel ei olnud kadedust ega riidu.
Juutide liit roomlastegaJuudas valis siis Eupolemose, Johannese poja, Akkose pojapoja, ja
Jaasoni, Eleasari poja, ja läkitas nad Rooma sõlmima sõprust ja
liitu,
et roomlased võtaksid neilt ikke, sest nad ju pidid nägema, et
kreeklaste valitsus pidas Iisraeli orjuses.
Nad läksid siis Rooma - tee sinna oli väga pikk - ning tulid
nõukogusse ja võtsid sõna ning ütlesid:
„Juudas, nimetatud ka Makkabiks, ja tema vennad ja juudi
rahvas on meid läkitanud teie juurde sõlmima teiega liitu ja rahu, ja
et meid pandaks kirja kui teie liitlased ja sõbrad.”
See kõne meeldis neile.
Ja see on ärakiri sellest kirjast, mille nad kirjutasid
vasktahvlitele ja saatsid Jeruusalemma, et see oleks seal nende
juures rahu ja liidu mälestuseks.
„Roomlaste ja juudi rahva käsi käigu igavesti hästi merel ja
maal, mõõk ja vaenlane jäägu neist kaugele!
Aga kui sõda peaks puhkema, kõigepealt Rooma vastu või mõne
tema liitlase vastu kogu tema valitsusalal,
siis peab juudi rahvas kõigest südamest kaasa võitlema, nõnda
nagu olukord seda nõuab.
Nad ei tohi anda ega hankida vaenlastele vilja, sõjariistu,
raha ja laevu, nagu roomlased on otsustanud. See kohustus tuleb täita
midagi vastu saamata.
Aga nõndasamuti, kui sõda puhkeb kõigepealt juudi rahva vastu,
siis tulevad roomlased meeleldi neile appi, nõnda nagu olukord neilt
nõuab.
Nende vaenlastele ei anta vilja, sõjariistu, raha ja laevu,
nagu roomlased on otsustanud. See kohustus tuleb täita tingimusteta!”
Neil alustel on roomlased sõlminud lepingu juudi rahvaga.
„Aga kui pärast seda üks või teine pool tahab midagi lisada
või ära jätta, siis ta võib seda teha oma tahte järgi. Ja mida nad
lisavad või ära jätavad, see kehtib.”
Ja selle kuriteo pärast, mida kuningas Demeetrios teile on
teinud, oleme temale kirjutanud nõnda: „Mispärast oled oma ikke
raskeks teinud meie sõpradele ja liitlastele, juutidele?
Kui nad nüüd sinu peale kaebavad, siis meie muretseme neile
õigust ja sõdime sinu vastu merel ja maal.”