7Demeetrios saab Süüria kuningaksAastal sada viiskümmend üks tuli Demeetrios, Seleukose poeg,
Roomast ja läks väheste meestega ühte rannikulinna ning sai seal
kuningaks.
Ja kui ta läks oma isade kuninglikku kotta, siis sõjavägi võttis
kinni Antiohhose ja Lüüsiase, et viia need tema kätte.
Aga teost teada saades ütles ta: „Ärge näidake mulle nende
nägusid!”
Siis sõjavägi tappis nad ja Demeetrios istus oma kuningriigi
aujärjele.
Nüüd tulid tema juurde Iisraelist kõik nurjatud ja jumalakartmatud
mehed, ja neid juhtis Alkimos, kes tahtis saada ülempreestriks.
Nad süüdistasid kuninga ees rahvast, üteldes: „Juudas ja tema
vennad on tapnud kõik sinu sõbrad ja on meid ära ajanud meie maalt.
Läkita siis nüüd üks mees, keda sa usaldad, ja tema mingu vaatama
kõike seda hävitust, mis Juudas on teinud meile ja kuninga maale, ja
ta nuhelgu neid ning kõiki nende aitajaid!”
Kuningas valis siis Bakhidese, kes oli üks kuninga sõpradest
ja valitses teisel pool jõge. Ta oli riigis tähtsaim mees ja kuningale
ustav.
Ja kuningas läkitas tema ning jumalakartmatu Alkimose, kellele ta
andis ülempreestriameti, käskides teda Iisraeli lastele kätte maksta.
Nad läksid teele ja tulid Juudamaale suure sõjaväega. Bakhides
läkitas nüüd käskjalad petlike rahusõnadega Juuda ja tema vendade
juurde.
Nemad aga ei hoolinud nende sõnadest, sest nad nägid, et oli
tuldud suure sõjaväega.
Siis kogunes kirjatundjate kogu Alkimose ja Bakhidese juurde
selgust saama.
Hassiidid olid Iisraeli lastest esimesed, kes taotlesid neilt
rahu,
sest nad mõtlesid: „Sõjaväega on kaasa tulnud üks preester
Aaroni soost: tema meile kurja ei tee.”
See rääkiski nendega rahusõnu ning vandus neile, üteldes:
„Meie ei soovi halba teile ega teie sõpradele.”
Ja nad uskusid teda. Aga tema võttis neist kinni kuuskümmend meest
ja tappis need selsamal päeval kirjasõna kohaselt:
„Sinu pühade ihud ja nende veri valati ümber Jeruusalemma
ja neil ei olnud matjat.”
Siis haaras kogu rahvast hirm ja kartus nende ees ja nad
ütlesid: „Ei ole neil tõde ega õigust, sest nad on rikkunud
kokkulepet ja vannutud vannet.”
Ja Bakhides läks ära Jeruusalemmast, lõi leeri üles Beet-Saiti
ning laskis kinni võtta palju tema juurde põgenenud mehi, nõndasamuti
mõningaid rahva hulgast, tappis need ja viskas suurde kaevu.
Siis ta andis maa Alkimose hooleks ja jättis sõjaväge temale
toetuseks. Bakhides ise läks aga kuninga juurde.
Alkimos võitles nüüd ülempreestriameti pärast.
Tema juurde kogunesid kõik, kes rahvast segadusse viisid. Need
võtsid võimu Juudamaal ja tõid Iisraelile suure kaotuse.
Kui Juudas nägi kõike seda kurja, mida Alkimos ja need, kes olid
koos temaga, olid Iisraeli lastele teinud veel rohkem kui paganad,
siis ta käis läbi kõik Juudamaa paikkonnad ümberkaudu ning maksis
kätte põgenenud meestele, takistades nõnda nende liikumist maal.
Aga kui Alkimos nägi, et Juudas ja need, kes olid koos temaga,
olid saanud tugevaks, ja kui ta sai aru, et ta ei suuda neile vastu
panna, siis ta läks tagasi kuninga juurde ja süüdistas neid rängalt.
Juuda võit Nikanori üleKuningas läkitas siis Nikanori, ühe oma kuulsamaid
väepealikuid, kes oli Iisraeli vaenlane ja vihkaja, ja käskis tal
rahvas hävitada.
Nikanor tuli suure sõjaväega Jeruusalemma ning läkitas
Juudale ja tema vendadele petlikke rahusõnu, öeldes:
„Ärgu olgu võitlust minu ja teie vahel! Mina tulen väheste
meestega, et rahus näha teie palet.”
Ta tuli Juuda juurde ning nad tervitasid teineteist
rahumeeles. Vaenlased olid aga valmis Juudast vägisi ära viima.
Kuid Juudale sai teatavaks see asjaolu, et Nikanor oli tagamõttega
tema juurde tulnud, ja ta hakkas teda kartma ega tahtnud enam tema
nägu näha.
Kui Nikanor sai aru, et tema kavatsus oli ilmsiks tulnud, siis
ta läks Hafar-Salamasse lahingusse Juuda vastu.
Nikanori väest langes siis ligi viissada meest, ülejäänud aga
põgenesid Taaveti linna.
Ähvardus templi vastuJa pärast seda läks Nikanor üles Siioni mäele. Siis tulid
mõned pühamu preestreist ja rahvavanemaist teda sõbralikult tervitama
ja temale näitama seda põletusohvrit, mida kuninga auks ohverdati.
Aga tema pilkas neid ja naeris nad välja, rüvetas neid ja
kõneles kõrgilt.
Ta vandus tulises vihas, üteldes: „Kui Juudast ja tema
sõjaväge nüüd kohe minu kätte ei anta, siis mina, kui ma tervena
tagasi tulen, põletan selle koja!” Ja ta läks ära väga vihasena.
Siis läksid preestrid ning seisid altari ja templi ette,
nutsid ja ütlesid:
„Sina, Issand, oled valinud selle koja, et seda nimetataks sinu
nimega, et see oleks sinu rahvale palve- ja anumiskojaks.
Tasu kätte sellele inimesele ja tema sõjaväele, et nad langeksid
mõõga läbi! Meenuta nende teotamisi ja ära anna neile püsi!”
Nikanori kaotus AdaasasNikanor läks Jeruusalemmast ära ning lõi leeri üles
Beet-Hooronis. Seal liitus temaga süürlaste väehulk.
Aga Juudas lõi kolme tuhande mehega leeri üles Adaasas. Ja
Juudas palvetas ning ütles:
„Ükskord kui Assüüria kuninga mehed teotasid, läks sinu ingel
ja lõi neist maha sada kaheksakümmend viis tuhat.
Purusta nõnda ka täna see leer meie ees, et nad mõistaksid, et
ta on pahatahtlikult rääkinud sinu pühamu vastu! Nuhtle teda tema
kurjuse kohaselt!”
Ja sõjaväed põrkasid kokku tapluseks adarikuu
kolmeteistkümnendal päeval. Nikanori sõjavägi löödi puruks ja tema ise
langes tapluses esimesena.
Aga kui tema sõjavägi nägi, et Nikanor on langenud, siis nad
viskasid sõjariistad maha ja põgenesid.
Juuda mehed jälitasid neid ühe päevateekonna Adaasast kuni
Geseri teelahkmeni ning puhusid nende taga märguandeks pasunaid.
Siis tuldi kõigist ümberkaudseist Juudamaa küladest ja tungiti
Nikanori sõjaväele kallale külgedelt, nii et nad pöördusid ründajate vastu. Ja nad
kõik langesid mõõga läbi ning neist ei jäänud järele ühtainsatki.
Siis Juuda mehed võtsid saagi ja röövitud varanduse, raiusid maha
Nikanori pea ja tema parema käe, mille ta oli suureliselt tõstnud,
võtsid need kaasa ja riputasid üles Jeruusalemma lähedal.
Ning rahvas rõõmustas väga ja nad pidasid seda päeva suureks
rõõmupäevaks.
Ja nad seadsid, et seda päeva pidi peetama igal aastal adarikuu
kolmeteistkümnendal päeval.
Ja Juudamaal oli üürikeseks ajaks rahu.
Roomast ja läks väheste meestega ühte rannikulinna ning sai seal
kuningaks.
Ja kui ta läks oma isade kuninglikku kotta, siis sõjavägi võttis
kinni Antiohhose ja Lüüsiase, et viia need tema kätte.
Aga teost teada saades ütles ta: „Ärge näidake mulle nende
nägusid!”
Siis sõjavägi tappis nad ja Demeetrios istus oma kuningriigi
aujärjele.
Nüüd tulid tema juurde Iisraelist kõik nurjatud ja jumalakartmatud
mehed, ja neid juhtis Alkimos, kes tahtis saada ülempreestriks.
Nad süüdistasid kuninga ees rahvast, üteldes: „Juudas ja tema
vennad on tapnud kõik sinu sõbrad ja on meid ära ajanud meie maalt.
Läkita siis nüüd üks mees, keda sa usaldad, ja tema mingu vaatama
kõike seda hävitust, mis Juudas on teinud meile ja kuninga maale, ja
ta nuhelgu neid ning kõiki nende aitajaid!”
Kuningas valis siis Bakhidese, kes oli üks kuninga sõpradest
ja valitses teisel pool jõge. Ta oli riigis tähtsaim mees ja kuningale
ustav.
Ja kuningas läkitas tema ning jumalakartmatu Alkimose, kellele ta
andis ülempreestriameti, käskides teda Iisraeli lastele kätte maksta.
Nad läksid teele ja tulid Juudamaale suure sõjaväega. Bakhides
läkitas nüüd käskjalad petlike rahusõnadega Juuda ja tema vendade
juurde.
Nemad aga ei hoolinud nende sõnadest, sest nad nägid, et oli
tuldud suure sõjaväega.
Siis kogunes kirjatundjate kogu Alkimose ja Bakhidese juurde
selgust saama.
Hassiidid olid Iisraeli lastest esimesed, kes taotlesid neilt
rahu,
sest nad mõtlesid: „Sõjaväega on kaasa tulnud üks preester
Aaroni soost: tema meile kurja ei tee.”
See rääkiski nendega rahusõnu ning vandus neile, üteldes:
„Meie ei soovi halba teile ega teie sõpradele.”
Ja nad uskusid teda. Aga tema võttis neist kinni kuuskümmend meest
ja tappis need selsamal päeval kirjasõna kohaselt:
„Sinu pühade ihud ja nende veri valati ümber Jeruusalemma
ja neil ei olnud matjat.”
Siis haaras kogu rahvast hirm ja kartus nende ees ja nad
ütlesid: „Ei ole neil tõde ega õigust, sest nad on rikkunud
kokkulepet ja vannutud vannet.”
Ja Bakhides läks ära Jeruusalemmast, lõi leeri üles Beet-Saiti
ning laskis kinni võtta palju tema juurde põgenenud mehi, nõndasamuti
mõningaid rahva hulgast, tappis need ja viskas suurde kaevu.
Siis ta andis maa Alkimose hooleks ja jättis sõjaväge temale
toetuseks. Bakhides ise läks aga kuninga juurde.
Alkimos võitles nüüd ülempreestriameti pärast.
Tema juurde kogunesid kõik, kes rahvast segadusse viisid. Need
võtsid võimu Juudamaal ja tõid Iisraelile suure kaotuse.
Kui Juudas nägi kõike seda kurja, mida Alkimos ja need, kes olid
koos temaga, olid Iisraeli lastele teinud veel rohkem kui paganad,
siis ta käis läbi kõik Juudamaa paikkonnad ümberkaudu ning maksis
kätte põgenenud meestele, takistades nõnda nende liikumist maal.
Aga kui Alkimos nägi, et Juudas ja need, kes olid koos temaga,
olid saanud tugevaks, ja kui ta sai aru, et ta ei suuda neile vastu
panna, siis ta läks tagasi kuninga juurde ja süüdistas neid rängalt.
Juuda võit Nikanori üleKuningas läkitas siis Nikanori, ühe oma kuulsamaid
väepealikuid, kes oli Iisraeli vaenlane ja vihkaja, ja käskis tal
rahvas hävitada.
Nikanor tuli suure sõjaväega Jeruusalemma ning läkitas
Juudale ja tema vendadele petlikke rahusõnu, öeldes:
„Ärgu olgu võitlust minu ja teie vahel! Mina tulen väheste
meestega, et rahus näha teie palet.”
Ta tuli Juuda juurde ning nad tervitasid teineteist
rahumeeles. Vaenlased olid aga valmis Juudast vägisi ära viima.
Kuid Juudale sai teatavaks see asjaolu, et Nikanor oli tagamõttega
tema juurde tulnud, ja ta hakkas teda kartma ega tahtnud enam tema
nägu näha.
Kui Nikanor sai aru, et tema kavatsus oli ilmsiks tulnud, siis
ta läks Hafar-Salamasse lahingusse Juuda vastu.
Nikanori väest langes siis ligi viissada meest, ülejäänud aga
põgenesid Taaveti linna.
Ähvardus templi vastuJa pärast seda läks Nikanor üles Siioni mäele. Siis tulid
mõned pühamu preestreist ja rahvavanemaist teda sõbralikult tervitama
ja temale näitama seda põletusohvrit, mida kuninga auks ohverdati.
Aga tema pilkas neid ja naeris nad välja, rüvetas neid ja
kõneles kõrgilt.
Ta vandus tulises vihas, üteldes: „Kui Juudast ja tema
sõjaväge nüüd kohe minu kätte ei anta, siis mina, kui ma tervena
tagasi tulen, põletan selle koja!” Ja ta läks ära väga vihasena.
Siis läksid preestrid ning seisid altari ja templi ette,
nutsid ja ütlesid:
„Sina, Issand, oled valinud selle koja, et seda nimetataks sinu
nimega, et see oleks sinu rahvale palve- ja anumiskojaks.
Tasu kätte sellele inimesele ja tema sõjaväele, et nad langeksid
mõõga läbi! Meenuta nende teotamisi ja ära anna neile püsi!”
Nikanori kaotus AdaasasNikanor läks Jeruusalemmast ära ning lõi leeri üles
Beet-Hooronis. Seal liitus temaga süürlaste väehulk.
Aga Juudas lõi kolme tuhande mehega leeri üles Adaasas. Ja
Juudas palvetas ning ütles:
„Ükskord kui Assüüria kuninga mehed teotasid, läks sinu ingel
ja lõi neist maha sada kaheksakümmend viis tuhat.
Purusta nõnda ka täna see leer meie ees, et nad mõistaksid, et
ta on pahatahtlikult rääkinud sinu pühamu vastu! Nuhtle teda tema
kurjuse kohaselt!”
Ja sõjaväed põrkasid kokku tapluseks adarikuu
kolmeteistkümnendal päeval. Nikanori sõjavägi löödi puruks ja tema ise
langes tapluses esimesena.
Aga kui tema sõjavägi nägi, et Nikanor on langenud, siis nad
viskasid sõjariistad maha ja põgenesid.
Juuda mehed jälitasid neid ühe päevateekonna Adaasast kuni
Geseri teelahkmeni ning puhusid nende taga märguandeks pasunaid.
Siis tuldi kõigist ümberkaudseist Juudamaa küladest ja tungiti
Nikanori sõjaväele kallale külgedelt, nii et nad pöördusid ründajate vastu. Ja nad
kõik langesid mõõga läbi ning neist ei jäänud järele ühtainsatki.
Siis Juuda mehed võtsid saagi ja röövitud varanduse, raiusid maha
Nikanori pea ja tema parema käe, mille ta oli suureliselt tõstnud,
võtsid need kaasa ja riputasid üles Jeruusalemma lähedal.
Ning rahvas rõõmustas väga ja nad pidasid seda päeva suureks
rõõmupäevaks.
Ja nad seadsid, et seda päeva pidi peetama igal aastal adarikuu
kolmeteistkümnendal päeval.
Ja Juudamaal oli üürikeseks ajaks rahu.